Töö juhtivautor, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professor Allan Vurma rõhutas, et ooperilauljate esitatud teksti arusaadavus on oluline, kuid ei pruugi olla alati peamine. Ühtlasi on ajastute lõikes arusaadavuse tähtsus märgatavalt muutunud. "Näiteks renessansslikes kirikulauludes võis olla üksteise peal samaaegselt mitu teksti. Neist oligi väga raske aru saada. Siis tekkis aga Põhja-Itaalias hulk vihaseid mehi, kes tahtsid teha kõike teistmoodi. Nad soovisid jäljendada Antiik-Kreekat, kus oligi korraga üks inimene, kes oma tundeid sügavalt väljendas," tõi professor näite.

Liiatigi kujutab aariate esteetiline ilu ja nauditavus ning teksti arusaadavus alati teatavat kompromissi. "Klassikalise laulu puhul on hääle iluvoolavus koos puhtalt abstraktse muusikalise kvaliteediga väga olulisel kohal. Teksti selgemalt esitada püüdes võivad need hakata üksteist sööma," nentis Vurma. Sellele vaatamata on nii lauljad, lauluõpetajad kui ka hiljutisemal ajal muusikateadlased üritanud leida nippe, kuidas saaksid lauljad end soovi tekkides selgemalt väljendada.

Enamasti on põhinenud selle tulemusel kujunenud strateegiad aga isiklikul kogemusel. Kohati on olnud need seejuures ka üksteisele vasturääkivad. Sellele lisaks jätab õpetamisstiilidele ja jagatavatele tarkuseteradele oma jälje valdkonna konkurentsitihedus. "Lauljad püüavad leida isikupäraseid lahendusi. Nad võivad teha koostööd, aga nad on samal ajal rivaalid. Sageli on neile oluline, et just nende sõna peale jääks," laiendas professor.

Erapooletuma ja objektiivsema pildi saamiseks otsustas Vurma koos Tallinna Tehnikaülikooli vanemteaduri Einar Meistri ja oma teiste kolleegidega värvata kümme ooperilauljat. "Nad osalesid hea meelega, kuid selle oma põhitöö kõrvalt tegemine kujunes raskeks. Sageli on ooperilaul ka küllaltki füüsilisem nii et seda võrreldakse tippspordiga," meenutas professor. TTÜ-s tehtud salvestiste analüüsidest selgus, et just nagu tippspordis, annab ka ooperilaulus tõesti midagi alati lihvida. Kaduma kippuvad häälikud pole vaid tähelepaneliku kuulaja meelepett.

Kuigi laulmisel kasvas nii vokaalide kui ka klusiilide ehk sulghäälikute intensiivsus, jäi see analüüsi põhjal viimaste puhul tagasihoidlikumaks. Mehhanistlikus mõttes on see mõistetav. Vokaalide puhul sünnib heli kiiresti avanevate ja sulguvate häälekurdude vahelt paiskuvatest õhupahvakutest. Teisisõnu tõlgenduvad võimsad kopsud ja treenitud hääleaparaat sirgjoonelisemalt vokaalide kandvuse kindlustavateks järskudeks õhupahvakuteks. Sopraneid aitab kõrgetel nootidel vokaalide kandvamaks muutmisel veel lahtisem suu. Viimaks tulevad appi ka pingsamad häälekurrud.

Sulghäälikuid vokaalide moodi laulda ei saa. Mürapurse tekib nende hääldamisel hoopis õhusurve plahvatuslikust vabanemisest sulu taga. See tekitatakse kas huultega /p/ puhul, keele ja ülemiste esihammaste sompude kontaktiga /t/ hääldamisel või keele ja pehme suulae vahelise kontaktiga /k/ hääldamisel.

Eriti tõsist väljakutset kujutab arusaadavus naistele. "Kõrge põhitoon tähendab, et vokaale pole võimalik puhtobjektiivselt eriti eristatavalt laulda. Selle kruttimiseks on teatud võimalusi ja nippe, kuid puhtobjektiivselt kaob sellest häälest informatsioon ära," nentis Meister.

Tehtud tajukatsetest selgus, et klusiilide äratundmist parandas vokaale-klusiil-vokaalide ühendites nende intensiivsem hääldamine. Nii Vurma kui ka Meister tõdesid aga, et sellega saab minna vaid teatud piirini. "Arusaadavuse probleem jääb meid alati saatma. Sellel on oma hind, kui keegi mu kõigist sõnadest aru saab. Aarias on hääle ja muusika kvaliteedi esile toomine esmatähtis," viitas professor.

"Meie lõppeesmärk pole luua ooperilauljatele uued õpetamismetoodikad, mille tulemusena on kõik hoolimata ruumi akustikast väga hästi arusaadav. Püüame oma tööga lauljatele ja õpetajatele selgitada, miks arusaadavus erinevates akustilistes kontekstides hävib," kinnitas Meister.

Näiteks selgus värskest tööst, et kuulaja tunnetab tugevama häälduse mõju eeskätt siis, kui lauldakse kõlavas ruumis. Näiteks kirikus või suures saalis kipub klusiilide tajumist häirima just eelnenud vokaali järelkõla. Samasugune mõju on orkestrisaatel. "Mida suurem on reverberatsioon, mida kajavam on saal ja mida kaugemal me muusikutest oleme, seda olulisemaks see tahk arusaadavuse juures muutub," sõnas Vurma.

Kuivas akustikas eristasid kuulajad klusiile seevastu suhteliselt hästi isegi juhul, kui need kõlasid vokaalidega võrreldes palju vaiksemalt. /t/ ning /p/ olid juhusest paremini äratuntavad isegi siis, kui klusiili plahvatus sootuks puudus. Sel juhul aitas kuulajaid arvatavasti liuglev heli, mis tekib suu ja keele liikumisel klusiili hääldamise asendist järgneva vokaali hääldamise asendisse. /k/-d siiski kuulajad ilma plahvatushelita ära ei tuntud. Teisalt hakkas liiga tugev plahvatus häälikute tuvastamist segama, seda eriti /p/ puhul.

"Klusiilide puhul pole see mängumaa paratamatult sedavõrd suur. Ent juba see, kui meil on objektiivsem teadmine piiridest ja julgus nendeni minna, võimaldab teha põhjendatumaid kunstilisi otsuseid," lisas professor.

Nii abistavad näiteks tippdirigente praegu sageli käputäis inimesi, kes talle proovide ajal saali eri nurkadest tagasisidet annavad. Nende sisend on aga taaskord subjektiivne. Puhttehniliselt saaks teha seda ka kõnesünteesi meetoditega. "Nii kaugele me veel ise mõelnud pole, kas võiks luua näiteks rakenduse, mis proovi ajal kontserdisaali eri punktides akustilist signaali mõõdaks ja selle põhjal lauljatele tagasisidet annaks. See võiks olla aga huvitav idee," mõtiskles Meister. Samas tuleb sellegi puhul alati arvestada, et laulja annaks objektiivset laadi infole kunstilise hinnangu.

Kokkuvõtlikult näitab aga töö Vurma ja Einar Meistri sõnul ilmekalt, kuidas õigus võib olla nii neil lauljatel ja lauluõpetajatel, kes väidavad, et /k/-d, /p/-d ja /t/-d ei tuleks hääldada laulmisel tugevamini kui kõnelemisel, kui ka neil, kes arvavad, et laulja peaks konsonante hääldama tavalisest jõulisemalt. Kõik sõltub kontekstist.

"Lauluõpetajate ja lauljate varasemad kogemused võivad olla sedavõrd erinevad ja nende maailmad niimoodi lahknenud, et nad ei märka eri võimalusi enam nii hästi. Me näitame aga, et mõlemad lahendused töötavad. Need annavad lihtsalt natuke erineva kõlaga väljundi ja neist strateegiatest on kasu eri kohtades," sõnas Allan Vurma.

Uuring ilmus ajakirjas The Journal of the Acoustical Society of America. Sama teemat käsitlev artikkel ilmub detsembris ka teadusajakirjas Mäetagused.