See erakordselt haruldane juhus leidis aset ülemöödunud aastal Qinghai provintsis möllanud äikesetormi ajal, kui Langzhou ülikooli teadlane Jiangyong Cen ja ta kolleegid kogusid videokaamerate ja spektrograafidega vaatlusandmeid.

Ühtäkki lõi piksenool maasse ning löögi kohapealt tõusis õhku umbes viiemeetrise läbimõõduga helenduv kera. See liikus umbes 15 meetri kaugusele ja kadus. Kera tekkimise ja kadumise vahele jäi ainult 1,6 sekundit.

Spektrograafi andmetest nähtus, et helenduvas keras sisaldusid üsnagi need samad elemendid, mida leidub maapinnas – räni, raud ja kaltsium. Tegu oli tõesti erakordse vedamisega, sest keravälgu teket on üsna võimatu ennustada.

Juhtum annab tuge ühele võimalikule keravälgu tekke teooriale, mille esitas aastal 2000 Uus-Meremaa teadlane John Abrahamson. Selle teooria järgi võib keravälk tekkida siis, kui tavaline piksenool lööb maasse, ajades maapinna äkitselt väga kuumaks. Nii et pinnases sisalduv ränioksiid aurustub ja paiskub lööklainest tõugatuna õhku.

Kui aga maapinnas leidub ka süsinikku, näiteks lehtede või puujuurte koostises, siis haarab süsinik ränioksiidilt hapnikku endale, misläbi paiskub õhku hoopis puhas räniaur. Õhus saavad räni aatomid endale paariliseks uued hapniku aatomid ja just see ühinemisreaktsioon panebki aurukera mõneks hetkeks helenduma.

Abrahamsoni teooriale on katselist kinnitust saadud 2006. aastal Iisraelis Tel Avivi ülikoolis, kus teadlased lasksid ränioksiidi lehekeste pihta kunstvälku. Nüüd lisandus eksperimendile ka vaatlus.

Vaatlustulemused ja nende analüüs ilmub ajakirjas Physical Review Letters.

Loe lähemalt:
Burning soil fuels ball lightning (PhysicsWorld)