Esimene veider asi: me oleme olemas! Miks?

Seda peaks seletama nn kõige teooria, mis peaks muuhulgas ühendama gravitatsiooni ja kvantmehaanika. Üks lootus on, et seda õnnestub teha teooria abil, kus nähtav maailm osutub 11-dimensionaalse maailma kokkupakitud variandiks – alles on jäänud neli aegruumi mõõdet ning ülejäänud mõõtmed on nii väikesed, et me neid ei taju.

Aga olukorras, kus me ei suuda lahendada isegi nii lihtsat asja nagu küsimus, kuidas voolab vesi kolmes ruumidimensioonis (vt Navier-Stokes'i milleeniumiprobleem), siis 11 ruumidimensiooni mittelineaarses probleemipüstituses on selgelt liiga palju...

"Kõige teooria" aitaks muidugi leida vastuse ka paljudele teistele küsimustele, näiteks tumeaineprobleemile.

Teine veider asi: mis on keravälk?

Väljapakutud teooriatest on üks hullumeelsem kui teine.

Suhteliselt usutavalt kõlab minu kunagise Moskva kolleegi Vladimir Yankovi hüpotees, et keravälk on vabadest radikaalidest plasmakera, mille rekombineerumist takistab nende spinnide ühesuunaline orientatsioon, mis võib tekkida ferromagneetilise materjali, näiteks raua aurustumisel [Physica Scripta 57, 460, (1998)].

Aga üldtunnustatud keravälgu teooria puudub.

Kolmas veider asi: miks sajab vihm pilvedest alla juba umbes pool tundi pärast pilve moodustumist, kui teooria lubab sadama hakata alles 10 tunni pärast?

Tegemist on nn pudelikaela probleemiga, kus pudelikaelaks on tillukeste vihmapiiskade väga aeglane kasvamine nn difusioonistaadiumis, kus piisad on nii kerged, et liiguvad koos õhuvooluga ja seetõttu ei saa kasvada kokkupõrkumise ja liitumise teel, vaid peavad kasvama sel teel, et veeauru molekulid jõuavad uitliikumise teel õhust piiskadeni.

On küll välja pakutud teooriaid, mis põhiliselt üritavad seletada seda efekti eriti intensiivsete turbulentsist tingitud õhukeeriste abil, aga need teooriad ei ole üldaktsepteeritud. See on valdkond, kus üritan ka ise kaasa rääkida.

Neljas veider asi: seaduspära tekstides

Ameerika lingvist G.K. Zipf avastas, et inimtekkelistes kirjatekstides on järgmine seaduspära. Kui võtta suvaline tekst (mille pikkus on piisavalt suur võimaldamaks mõtestatud statistilist analüüsi – paar lehekülge või rohkem), olgu selleks lühike teadusartikkel või mitmeköiteline romaan, ja seada sõnad esinemissageduse järjekorda, siis sõna sagedus on pöördvõrdeline järjekorranumbriga, sõltumata keelest ja teksti iseloomust.

Väikesed kõrvalekalded on võimalikud (nt sagedus pole mitte täpselt pöördvõrdeline järjekorranumbriga, vaid nt järjekorranumbriga astmes -1.1), aga need jäävad väheolulisteks. Miks?

Füüsikud on üritanud koostada erinevaid statistilisi mudeleid, aga ükski neist pole ülearu veenev.

Jaan Kalda käis välja ka viienda, füüsikaliselt väga spetsiifilise veidruse: kõrgtemperatuudiliste ülijuhtide teooria puudumine.

Oskame teha nn kõrgtemperatuurilisi ülijuhte, mis on kujunenud tehnoloogiliselt väga oluliseks materjaliks. Eeskätt kasutatakse neid kõikjal, kus on vaja tekitada stabiilseid ja tugevaid magnetvälju, näiteks magnetresonantstomograafias ja magnetlevitatsiooniga transpordis.

Aga kõrgtemperatuuriliste ülijuhtide teooriat ei ole. Oleks hädasti vaja, sest sellise teooria olemasolul saaks disainida veelgi paremate omadustega ülijuhte.