Tiidenberg on kirjutanud arvukalt teadusartikleid visuaalsest minaloomest internetikeskkondades. Ta uurib selfide tegemise praktikaid ja tal tuleb sageli vastata küsimusele: milleks seda üldse uurida, see on ju supernõme tegevus?

Mida sa sellistel hetkedel mõtled?

Mõtlen, et kui sa arvad, et selfid on nõmedad ja sa ei taha neist rohkem teada, siis see on ka ok. Sa ei pea neist rohkem teadma. Kui sa elad terve elu mõeldes, et selfid on nõmedad, ei muutu maailmas mitte midagi, kuid see ei ole kindlasti ainus tõlgendus.

Nähtavus on olnud läbi ajaloo rangelt reglementeeritud: kellel on õigus nähtav olla ja mis kontekstis. Eriti tugevalt on see puudutanud lapsi ja naisi. Reeglid on kehtestanud alati need, kellel on rohkem võimu. See, kelle käes on olnud kaamera, on teinud otsused selle kohta, kes on pildil, kuhu pildid lähevad ja mis neist edasi saab.

Üks suhteliselt vettpidav üldistus on, et nähtavad on olnud ainult konkreetsel ajahetkel ilusaks peetavad. Need, kes ei ole ilusad, noored ja peenikesed, on olnud nähtavad kas huumorina "ahhaaa, paks" või grotesksena – see on vana hea tsirkusetraditsioon ja monster-show. Need, kes on noored, ilusad ja peenikesed, on tavaliselt nähtavad esemestatud vormis, näiteks seksuaalobjektina.

Nüüd järsku on aga kõigil kaameraga telefon ja kõik saavad ennast ise nähtavaks teha.

Nad jätavad vahele kogu middleman'i [vahendaja – toim.] ja aparatuuri. Osa nendest jõuavad erinevatel põhjustel väga paljude silmapaarideni ja siis nad väidavad veel, et neil on ka õigus öelda: aga mina olen ka ilus, kuigi igasuguste standardite järgi ma justkui ei ole.

See kutsub osal meist esile teatavat ärevust, mis tekib alati, kui mingid ühiskonnas paigal olevad kategooriad loksuvad. Selle ärevuse tüüpiline väljendus on avalikes diskursustes, ja sageli ka meedia vahendusel, see, et seda hakatakse trivialiseerima ja hukka mõistma: nartsissism, isekus, nõme.

Meedia puhul on see nii ka sellepärast, et meedia elab tänapäeval klikiorjuses. See ei ole ajakirjanike süü, see on kultuuriga kaasnev nähtus. Klikki toodab alati sensatsiooniline pealkiri, mis on pigem negatiivne.

'Selfid on mitmetahulised ja see on keeruline' – see ei ole klikki-rabav pealkiri!

(Tiidenberg on vahetu ja kirglik kõneleja. Tema tekst kubiseb slängist ja ingliskeelsetest väljenditest. See on kiire ja takerdub vaid siis, kui võõrkeelse sõna eestikeelne vaste üle huulte ei taha tulla. Nüüd kiirendab ta oma kõnet veelgi.)

Näiteks levis vahepeal uudis, et psühhiaatrite assotsiatsioon oleks nagu väitnud, et selfitis [ingl k 'liigne selfide jagamine'] on tohutu haigus. See on fake news ['valeuudis'], mida tohutult levitatakse – väga klikitav. Isegi teadlased on seda taastootnud, kirjutades teadusartiklis, et American Psychiatric Association (APA) kuulutas selfitis'e haiguseks, mis on puhtalt kräpp. APA pole seda teinud.

Mida ma ütleksin inimesele, kes on veendunud, et selfid on nõmedad? Ma soovitaks neil mõelda, kust nende veendumused tulevad. See ei ole tingimata sinu tohutu individualistliku kriitikameele tulemus. On võimalik, et väites, et selfid on nõmedad, tsiteerid sa tegelikult kultuurilisi narratiive, mis on oma sisult ärevad. Need on tekkinud ärevusest, sest status quo'd on loksutatud. Kuid loomulikult on sul õigus oma arvamusele ja mul ei ole mingit tahtmist seda muuta.

Need, kes tahavad kaasa mõelda ja selfidest rohkem teada saada, võiksid lugeda sinu äsja ilmunud monograafiat "Selfies. Why we love (and hate) them". Kellele on see teadusuuringutel põhinev raamat mõeldud?

Ma kirjutasin selle "for intelligent lay readers" ehk n-ö arukatele tavalugejatele.

Kuna selfidel on küsitav maine, näib mulle, et sel raamatul on suur potentsiaal muuta inimeste hoiakuid. Ma ei suru peale ühtegi tõlgendust selle kohta, kas selfid on head või halvad. Ma üritan näidata rikkust, mis neid teemasid ümbritseb.

Ma pakun siin palju lugusid ja kogemusi, mida need lood inimeste jaoks tähendavad. Teadlasena olen rühmitanud need analüütilistesse kategooriatesse. Ühed lood puudutavad seda, kuidas me oma keha tajume, teised seda, kuidas me identiteeti tajume, kolmandad seda, kuidas me suhteid loome, jne.

Me kõik puutume sotsiaalmeediapiltide ja selfidega iga päev kokku. Sellepärast, ma usun, aitab selliste teemade lahtirääkimine inimestel ka ennast ja end ümbritsevaid inimesi paremini mõista.

Kes on Katrin Tiidenberg?

Katrin Tiidenberg töötab Tallinna Ülikoolis sotsiaalmeedia ja visuaalkultuuri dotsendina ja viibis kuni tänavu septembrini Taanis Århusi ülikoolis järeldoktorantuuris.

Tartu Ülikooli digihumanitaaria ja infoühiskonna keskuse korraldatud suvekoolis tutvustas ta oma äsja ilmunud monograafiat "Selfies. Why we love (and hate) them".
Tiidenberg on esimene, kes on avaldanud ühismeedia teemal eestikeelse teadusliku raamatu. Tema teos "Ihu ja hingega internetis: kuidas mõista sotsiaalmeediat?" ilmus möödunud sügisel.

Ühtlasi on Tiidenberg üks esimesi teadlasi maailmas, kes hakkas selfisid teaduslikult uurima. Praegu töötab ta koos Tartu Ülikooli sotsiaalteadlastega ka selle nimel, et anda välja digimeetodite õpik.

Katrin Tiidenberg Autor: Erakogu

Millal sa viimati selfi tegid?

Täna hommikul. Ma tegin [Tartu Ülikooli digihumanitaaria ja infoühiskonna keskuse korraldatud – toim.] doktorikoolis planeerettekande uurija eetikast. Pärast seda oli mul ühe kuulajaga väga põnev vestlus ja [rõhutatult] mul oli seljas ilus kleit.

Ma tegin selfi, mis oli osaliselt ajendatult sellest, et mul oli seljas ilus kleit, aga peamiselt sellest, et ma saaksin anda edasi lugu, mis minuga pärast ettekannet juhtus.

Jagasin seda pildipõhises Instagramis, kus mul on peamiselt perele ja hästi lähedastele sõpradele mõeldud privaatne konto. Kui mul on tähtsad ettekanded, siis tavaliselt ma jagan seal pilti kuulajatest või teen selfi.

Ka selle konkreetse selfi tahtsin panna just sinna, mitte Facebooki, kus mul on hästi palju erinevaid sõpru. Nagu paljudel teistel on ka minul on eri sotsiaalmeedia platvormide kasutamiseks üsna erinevad strateegiad.

Siit tuli välja vähemalt kaks motiivi, miks inimesed selfisid teevad. Oma äsja ilmunud raamatus pühendad sellele terve peatüki. Milliseid inimlikke vajadusi see meis rahuldab?

Ma väidan, et selfid on viis, kuidas me ennast esitleme, aga seda kahes tähenduses. Ühelt poolt on see eneseesitlus, mis on inglise keeles self-presentation, ja teiselt poolt kohalolustamine, mis tuleb inglise keelsest sõnast presence. Eesti keelde on seda keeruline tõlkida, kuid see viitab sellele, et me näitame ennast, me näitame ennast ka kellegi või millenagi, ning me näitame, et me oleme olemas või kohal.

Praegusel ajal on inimesed aina mobiilsemad ja seetõttu ei ole nad mitte alati samas kohas nendega, kes on neile olulised. Selfide ja ka teiste sotsiaalmeedia vormide kaudu jätame endast teatud mõttes maha riburaja, mis ütleb, et me oleme elus ja terved. Sellisel käitumisel on mitu funktsiooni.

• 1. Selfi aitab mõelda. See tähendab seda, et selfid aitavad meil kaardistada teatud muutusi meie elus.

Näiteks kui me teeme trenni, võtame juurde või oleme rasedad, siis aitavad selfid meil kaardistada meie kehaga toimuvaid muutusi. Inglise keeles öeldakse selle kohta self-tracking. Aga siia kuulub ka see, et me võrdleme ennast selfide abil teistega. Sellepärast on selfisid palju kritiseeritud: ehkki võrdlus on inimeseks olemise paratamatu osa, ei ole liigsel enese teistega võrdlemisel inimese psüühikale mitte kõige paremad mõjud.

Selfide põhjal me ka hindame iseennast ja teeme enda kohta teatud järeldusi – tegeleme sisekaemusega.

• 2. Selfi aitab suhelda. Selfid on suhtlemisvahend.

Selfisid postitades saan ma öelda igasuguseid asju: kohtasin lennujaamas superstaari; mina ja poliitik; täna sõin putru. Me saame nende abil öelda hästi triviaalseid asju, mida sageli jälle hukka mõistetakse, mõtlemata sellele, et inimeste igapäevane sotsiaalsus koosnebki triviaalsetest asjadest. Ka suhted koosnevad triviaalsetest asjadest ja intiimsuhted koosnevad veel erakordselt triviaalsetest asjadest.

Samas võib selfide abil öelda väga sügavamõttelisi asju või teha poliitilisi avaldusi.

Inimesed teevad nalja, inimesed tülitsevad, inimesed flirdivad selfide abil – see kõik on suhtlus.

• 3. Selfi aitab tunda. Tundmise alla lähevad kõik klassikalise fotograafiaga seotud funktsioonid, näiteks foto kui mälestusobjekt.

Selfid nagu ka fotod on viis luua mälestusi ja, külastada juba loodud mälestusi. Need aitavad meil nii mäletada kui ka tähistada.

Viimast on ajalooliselt seostatud eelkõige Kodakiga. Selle ettevõtte turundus õpetas ameeriklastele, et fotograafia seostub pidulike sündmuste ja heade asjadega, nagu näiteks puhkus. Samas on uuringud näidanud, et me mitte üksnes ei tähista, vaid ka leiname selfide abil, näiteks teeme seda kaotatud inimeste selfisid vaadates.

• 4. Selfi aitab ennast väljendada. Selfi on üks eneseväljenduse viis. Selle taga võib olla kunstiline või loominguline ajend või lihtsalt soov mingit lugu jutustada.

Kui mõnel inimesel on professionaalne konto ja tema selfid on osa sellest – mina Madonna, mina poliitik –, siis kõik need jutustavad professionaalseid lugusid. Samas võivad selfid täita sõltuvalt inimese ametist ja tema konto iseloomust ka näiteks informeerimise eesmärki. Seda teevad näiteks heategevuslike algatustega vms teavitamisvajadusega seotud selfid.

Selle funktsiooni alla kuuluvad ka need selfid, mis väljendavad protesti või vastuhakku. Kõik on kindlasti näinud loosungite, temaatiliste raamide või hastag'idega [teemaviidetega] selfisid: #metoo, "sellised näevad välja naisteadlased", rinnavähi teavituskampaania jne.

• 5. Selfi aitab tööd teha. On terve hulk inimesi, kelle jaoks selfid on töö. Need inimesed on õppinud kasutama ära oma oskust ja võimet luua tähelepanu ning nad teenivad sellega raha. Siia kuuluvad mikrokuulsused, näiteks juutuberid, kelle jaoks selfide tegemine ja enesebrändimine on töö.

Joonis selfi viiest funktsioonist. Autor: Katrin Tiidenberg

Kõik need viis funktsiooni kokku teenivad inimese abstraktsemaid vajadusi: iseeneseks olemise ja kuulumise vajadust. Seega on selfid osa sellest, kuidas me igapäevaselt oleme või saame iseendaks, kuidas me kogeme ja väljendame seda, et me kuulume teiste inimeste hulka: paarisuhtesse, perekonda, sõpruskonda, klassi, rahvuse hulka.

Ma ei väida, et selfid täidavad need vajadused, aga ma väidan, need on üks osa väga paljudest kanalitest ja tööriistadest, mida me nende vajaduste ja sotsiaalsete eesmärkide rahuldamiseks ning saavutamiseks kasutame.

On inimesi, kes leiavad, et selfid on okeid ja toredad, ja on inimesi, kes leiavad, et need on hästi nõmedad. Mul iseenesest puudub selle kohta seisukoht, sest ma väidan, et selline hinnang on ebaoluline või vähemalt ebahuvitav. Mina väidan, et selfid on üks võrgustatud eneseesitlemise viis ja neid viise on palju. Iga sinu "säuts" või blogipostitus on viis esitleda ennast võrgustatud kujul. Selfi on lihtsalt üks praegu populaarne ja visuaalne viis seda teha.

Räägitakse, et sa hakkasid selfide vastu huvi tundma juba enne, kui see sõna kasutusele võeti.

Ma sain tõesti hästi vara jaole. Kuigi selfie sõna oli sel ajal juba olemas, ei kasutatud seda veel nii laialdaselt. Võib öelda, et valdav osa inimesi isegi ei teadnud, et see sõna on olemas või et see märgib mingit spetsiifilist tegevust või fenomeni.

Hakkasin 2011. aastal doktoritöö jaoks uurima ühte kogukonda Tumblris [praegu maailmas populaarsuselt viies või kuues sotsiaalmeediaplatvorm, mis loodi 2007. aastal ja keskendub peamiselt mikroblogidele – toim.]. Seal on igaühel oma blogi ja kasutajad jälgivad üksteist. Sinu uudisvoog tekib teiste postitustest nagu igal pool mujalgi.

Tumblris oli algusest peale väga pildikeskne. Seal oli algusest peale ka nupp "reblog" [ingl 'blogi edasi'], mis võimaldas teise inimese loodud sisu ühe nupuvajutusega enda blogisse postitada. Tumblris sai reblog'ida enne, kui Facebook võttis kasutusele jagamisnupu.

See tähendab, et kuraatorlik eneseesitlus oli sealsetele kultuuridele iseloomulik ja eneseloome seisukohast väga huvitav. Minu esialgne uurimisküsimus puudutas identiteeti: kuidas inimeste eneseväljendus ja suhtlus internetis kujundab nende identiteeti.

Seal postitati fotosid enda alasti kehast. Mida sa neid seksikaid selfisid uurides teada said?

See on etnograafiline uuring, mis on kestnud juba kuus-seitse aastat. Ma olen seda kogukonda vaadelnud ja jälginud ning teinud nende inimestega väga palju intervjuusid.

Intervjuudega alustades ütlesid väga paljud mulle, et pildid ja enesepildistamine, self-shooting – 'selfi 'sõna ei kasutanud siis veel keegi – on nende identiteediloomes hästi oluline osa. Minu jaoks oli see korduv muster ja ma sain aru, et pean oma uurimustöö fookuse natuke teise kohta nihutama. Lõpuks sai selleks pildi- ja eelkõige selfipõhine tähendusloome ning minaloome.

Aga ma sain teada, et inimesed saavad selfide abil tagasisidet, see kinnitab või lükkab ümber midagi nende arusaamades iseendast. Inimestele, kellel on endaga keerulised suhted, võib see olla väga terapeutiline. See aitab neil iseendast aru saada ning samas luua toetavaid suhteid ja kogukondi.

Nii et laias laastus võib öelda, et sain teada, et selfid on inimeste jaoks äärmiselt tähenduslikud. Selfid on oluline viis minaloomeks ja eneseesitluseks. Ma sain teada, et selfidel, millel on alasti kehad, on äärmiselt suur terapeutiline mõõde.

Kuidas see teraapia toimib?

Professionaalne visuaalne kultuur, milles me elame, on üsna toksiline. Väga vähesed meist näevad peeglist seda, mis ühtib nende standarditega, mis meile näiteks reklaamiga seatakse.

Inimesed reageerivad nendele standarditele rohkem või vähem negatiivselt. Mõni ütleb, et tal on suva; mõni ütleb, et ta on isegi ilus; mõni tunneb ennast vähemal või rohkemal määral häiritult. Enda ja oma keha pildistamine on väga võimas tööriist.

Näiteks üks mu uuritav hakkas selfisid tegema siis, kui ta rasedaks jäi. Ta teadis, et ta keha muutub. Teine intervjueeritav hakkas ennast pildistama siis, kui tal algas menopaus. Mul oli 40-aastane uuritav, kellel oli body dysmorphia – ta oli terve elu peeglisse vaadates näinud ennast absoluutselt teisiti, kui teised inimesed teda kirjeldaksid. Mul oli uuritav, kellel olid olnud lapsepõlves toitumishäired.

Mis juhtub, on see, et kõigepealt sa osaled kogukonnas ja sa ei tee endast pilte. Sa oled seal hoopis teisel põhjusel. Võib-olla lugesid internetis "Twilighti" fanfiction'it ja hakkasid uurima, kust on pärit need ilusad erootilised mustvalged pildid, mis ei näe välja nagu rõve porno. Siis sa avastad: hmm ... need on ju Tumblrist. Siis sa paned tähele, et huvitavamad blogid on inimestel, kes mitte ei taaspostita kolmandate inimeste sisu, vaid loovad seda ise. Nad avaldavad endast päevikulaadseid postitusi ja aeg-ajalt postitavad endast pilte.

Sa paned tähele, et seal on terve hulk kasutajaid, kes postitavad endast erootilisi fotosid. Sa paned tähele, et sugugi mitte kõik neist ei näe välja nagu supermodellid ja ometi ütlevad teised inimesed neile: sa oled väga ilus ja super-hot. Ja see on väga äge! Seejärel tekib sul uudishimu: huvitav, milline mina sellise pildi peal välja näeks?

Mida rohkem sa muutud kogukonnaliikmeks ja sul tekkivad suhted teistega, seda tõenäolisem on, et ka sinult küsitakse selliseid pilte, sest selles kogukonnas on norm postitada selliseid pilte. Inimesed tahavad alati teada, milline sa välja näed ja, kuna see kõik on seksuaalse alatooniga, siis tekib ka sul endal fantaasia. Sul on kaks impulssi: ühelt poolt on leebe surve kaaslastelt, ja teiselt poolt isiklik uudishimu, milline ma välja näeks ja mida mulle öeldakse.

Lõpuks teed sa esimese pildi. Võib-olla sa vaatad seda aeg-ajalt ise, aga ei postita. Võib-olla sa saadad selle kellelegi, kes on selles kogukonnas sinu sõber, ja siis saad sa tagasisidet.

Internetis on ka äärmiselt ebasõbralikke keskkondi, kus inimestele öeldakse väga halvasti. Minu uuritud kogukonna iseära on see, et seal saavad inimesed valdavalt positiivset tagasisidet. Muidugi mitte ainult – trolle on igal pool, aga valdavalt on tagasiside positiivne.

Sa ei saa tagasisidet mitte üksnes sellele, et sa oled hot, vaid seal on ka väga detailset positiivset tagasisidet. Kui sa oled varem midagi enda ebakindluse kohta kirjutanud, siis leidub keegi, kes pani seda tähele, ja sind kiidetakse selle eest, et sa julgesid oma kompleksiga tegeleda: palju õnne, et sa sellise asjaga hakkama said.

Paljud ei postita algul endast täispilti, vaid näiteks pildi oma varvastest, põlvedest või rangluudest. See on tükkhaaval oma keha aktsepteerimine läbi selle, et sa näitad seda kellelegi ja teised inimesed ütlevad sulle, et see on ilus.

Miks see kogukond nii positiivne on? Kuidas on see tekkinud?

Tumblr kui platvorm on kõigile avatud ning seal on ka väga palju erinevaid kultuure, gruppe ja kogukondi. See, kuidas platvormidel tekkivad kultuurid, on keeruline küsimus, millele meil ühest vastust ei ole. Kindlasti sõltub see platvormi lubatavustest ehk sellest, milliseid võimalusi see keskkond pakub, kuidas kasutajad neid võimalusi tajuvad ja mis on nende tajutud võimaluste sotsiaalsed tagajärjed.

Näiteks mida nõuab meilt Facebook? Ta tahab, et me kasutaksime oma pärisnime, ta tahab, et igal inimesel oleks ainult üks konto. Ta tahab seda oma majandushuvidest lähtuvalt, aga meile ütleb, et see on sellepärast, et anonüümsus on antisotsiaalne ja "normaalsel" inimesel on ainult üks mina või ainult üks viis ennast esitleda. Selleks, et konto luua, annab ta sulle profiili, mis koosneb etteantud küsimustest ja valikvastustest. See on väga spetsiifiliste lubatavustega eneseloome kanal.

Tumblr ei tee ühtegi nendest asjadest: ta ei taha teada su pärisnime ja ta ei küsi sult etteantud valikvastustega küsimusi, mis defineerivad sind etteantud lahtritesse. Täita tuleb ainult lahter "About me", kuhu sa võid kirjutada endast, aga sa võid sinna kirjutada ka mõne tsitaadi või nalja või selle üldse tühjaks jätta.

Erinevad lubatavused kindlasti mõjutavad platvormidel eri kultuuride tekkimist, kuid mitte ainult.

Katrin Tiidenberg Autor: Erakogu

Instagrami-uuringus huvitas sind see, kuidas inglise ja vene keelt kõnelevad naised esitlevad avalikel kontodel enda rasedust. Sa tahtsid teada, milline rasedus tänapäeval välja näeb. Mida sa nägid?

Üks huvitav – kuid ilmselt mitte väga üllatav – asi, mis välja tuli, oli see, et vene keelt kõnelevate naiste raseduse esitlus oli äärmiselt traditsiooniliste soorollide põhine. See keskendus ilus ja naiselik olemisele, "selle kõige" tegemisele mehe jaoks.

Nendes postitustes loodi ka hästi spetsiifiline mehe ja isa roll. Sellega erinesid vene keelt kõnelevate naiste postitused tunduvalt inglise keelt kõnelevate naiste omadest.

Uuringust tuli välja kolm narratiivi, mis olid kõik suure moraalse jõuga ja kehtisid nii vene kui ka inglise keelt kasutavate kontode kohta.

Üks neist on tarbimis-kapitalistlik narratiiv ehk rasedus kui ostlemisaeg. "Ma olen tubli rase, kui ma ostan varakult valmis kõik vajalikud asjad ja demonstreerin neid teistele. Ma olen uurinud välja, milline on kõige parem vanker ja olen selle varakult valmis ostnud." Sellega kaasneb ka alles kõhus oleva tarbija loomine.

Teine narratiiv viitab sisuliselt naisele kui konteinerile. Naise keha ei ole enam tema enda oma, vaid seda esitletakse kui lapse loomise masinat, millel on väga selged reeglid. Need reeglid on ette kirjutanud arstid. Selleks, et olla tubli rase, pead sa neid täitma: võtma foolhapet sellest kuust selle kuuni, midagi muud teisest kuust tolle kuuni, mängima oma kõhubeebile Mozarti, et ta kognitiivselt areneks, ja nii edasi.

Selle juures on huvitav – ja me saame seda analüütiliselt väita –, et see paneb kogu vastutuse terve lapse eest naise õlule. Selles narratiivis on naine täiesti üksi ja ta peab vastutama ka asjade eest, mille eest ta ei saa vastutada.

Naised ise võtavad selle vastutuse, nad tahavad seda narratiivi taastoota?

See tahtmine on alati väga küsitav. Kui palju on sul vabadust tahta mingeid asju meie kultuuri sees? Kust sa tead, miks sa neid asju tahad?

Kuid jah, mingis mõttes, oma piiratud vabaduse tingimustes, nad tõesti ise loovad ja tahavad neid narratiive luua. Me võime öelda, et nad on aktsepteerinud kultuurilise normatiivi, mis neid ümbritseb.

Ja kolmas narratiiv?

See on klantsajakirjade, kuulsuste ja ilukultuuri loodud narratiiv. See on narratiiv sellest, et kuigi sa oled rase, oled sa väga hot.

Seda nimetatakse ka yummymuammy'iks ja see algas 1991. aastal, kui ajakirja Vanity Fair kaanel oli alasti Demi Moore, kes oli sel hetkel kaheksandat kuud rase ja kaetud teemantidega. See oli avalikusele tohutu šokk, sest see oli esimene hetk, kui rasedat naist või rasedat keha positsioneeriti seksuaalobjektina.

See on see narratiiv, et sa oled rasedana hästi peenike ja sul on lihtsalt pall-kõht. Selle juures on oluline, mis suuruses riietesse sa mahud, ja eelkõige seksualiseeritud keha. Võib väita, et sellest kasvas välja nii klantsajakirjade celebrity bump watch kui ka praegu tavarasedate seas populaarseks muutnud kaunistatud rasedus ja rasedusaegne glamuurne fotosessioon.

Kuidas sa jõudsid rasedate juurest vanemaealiste naiste uurimiseni?

See on üks artiklitest, millele olen saanud kolleegidelt palju positiivset tagasisidet, kuna seda ei ole eriti varem uuritud. Samas ma hästi ei mäletagi, kuidas ma selleni jõudsin ja kust see mõte tuli. Kuid üldiselt on vananev naine visuaalkultuuris väga huvitav nähtus: kui palju ja millisena me neid näeme?

Vananemiskreeme müüakse meil ju enamasti kas kreemipotsikuga või 25-aastase modelliga, kes ütleb: mul pole üldse kortse. Meile ei näidata kunagi naist, kes on päriselt nii vana, kui vanalt ta võis seda kreemi kasutama hakata, või vähemalt sellist, kes paistab nii vana, nagu enamik sellises vanuses naisi. Ma tahtsin teada, mida need naised ise teevad ja kas nad on üldse Instagramis olemas.

Kui sa oled üle 30-aastane, on meie praeguses visuaalkultuuris üsna hulljulge kirjutada vabatahtlikult pildi juurde oma vanus. Tüüpiline on see, et vanemad naised ei ütle oma vanust. Nad kirjutatavad "25 ja kogemused". Vananemist raamistatakse selle kaudu, et sa näed "oma vanuse kohta" nii hea välja.

Millised siis üle 40- ja 50-aastased naised Instagramis välja näevad?

Enamasti võis need kontod jagada trennifookusega kontodeks ja moefookusega kontodeks.

Seal olid inimesed, kes tegid hästi palju trenni ja postitasid sel temal. Nad tahtsid kaalu kaotada või tegid seda mõnel muul põhjusel. Ja isegi kui olid sellised rosoljekontod, kus postitati väga paljudest eri asjadest, siis enamasti oli üks neist kahest – mood või trenn – ikkagi põhiteema. Huvitav oli aga see, kuidas neid teemasid kajastati.

Trenni ei raamistatud peaaegu üldse apetiitse keha ja bikiinivormi kaudu, mida fitness ja influencer-kontodel üldiselt väga sageli tehakse. Selle asemel oli peamine sõnum see, et olen terve ja õnnelik; ma teen trenni selleks, et mul oleks hea olla.

Moepostitused on muidugi hästi tarbijalikud, sest seal on alati loetletud, mis asjad mul seljas on ja kust ma need sain. Aga ka need postitused väljendasid sageli sama: mul on hea olla.

Ma otsisin, kas seal on vastuhakku sellele, kuidas valitsevates visuaalsetes narratiivides kuvatakse vananevaid naisi.

Hästi lihtne oleks öelda, et mingit vastuhakku seal ei olnud, et trenn ja fitness on ülitüüpilised narratiivid. Ent kui ma veidi sügavamalt selle peale mõtlesin, nägin nendes postitustes ja sinna juurde kuuluvates hastag'ides ning pildiallkirjades püüdu ümber tõlgendada seda, milline näeb välja keskealine naine. Need liikusid eemale enese defineerimisest ainult emaduse kaudu, kuid ei lükanud emadust ka täielikult kõrvale.

Keskealist emadust defineeritakse populaarkultuuris peamiselt löntis teksatagumikuga emme või mingi ebaadekvaatselt seksuaalse MILFi [seksikas emafiguur – toim.] kuvandi kaudu. Instagramis liikusid need naised neist mõlemast kuvandist eemale.

Kahe suhteliselt banaalse teema kaudu – trenn ja mood – raamistasid naised uuritud kontodel ennast kui iseseisvaid, ise endaga hästi hakkama saavaid naisi. "Mul ei ole vaja teisi inimesi, selleks, et mul hea oleks. Aga selleks, et mul hea olla oleks, olgem ausad, nõuab see mult üsna palju tööd."

Katrin Tiidenberg Autor: Erakogu