Mida sotsiaalmeedias arutledes öelda ja kuidas? Mismoodi seda uut sorti "salongikultuuri" luuakse, lõhutakse ja kasutatakse? Tartu Ülikooli eetikakeskuse korraldatud arutelul rääkisid oma kogemustest tudengiaktivist Kaspar Kruup, rühma "Virgina Woolf sind ei karda" moderaator Gea Kangilaski ja Domus Dorpatensise tegevjuht Martin A. Noorkõiv.

Martin A. Noorkõiv tõi välja, et millegi tõttu peetakse tänapäevast arutelu sotsiaalmeedias ebaviisakamaks kui varasemalt toimunud avalikke diskussioone.
"Kui räägitakse erinevusest tänase ja kauge eilse vahel, kus kõik oli ilus ja viisakas, siis tegelikult räägitakse täiesti erinevatest inimgruppidest," selgitas Noorkõiv. Nende etalonidena kujutletud arutelude puhul viidatakse eeskätt varasema eliidi aruteludele, kuhu ei olnud suurel osal elanikkonnast juurdepääsu. Muutus seisnebki selles, et erinevamatel inimestel on nüüd kaasarääkimise võimalus.

Samas lisas Noorkõiv, et praegused arutelud näivad hoopis arukamad, kui 200 aastat tagasi: "Need ühiskonna grupid, kes on nüüd endale hääle leidnud, rääkisid enne oma väikestes ringkondades palju ebaviisakamalt, olid väiksema sõnavaraga, madalama haridusega. Praegune sotsiaalmeedia arutelukultuur pole sugugi ebaviisakam, me võrdleme seda lihtsalt vale asjaga."

Silmast silma vestlused ongi teistmoodi ja inimesed peavad end paremini üleval, nentis Gea Kangilaski. Sotsiaalmeedias aga aktiviseerub mingi teine filter ja igapäevaselt mõistliku sõnavaraga inimesed võivad internetis muutuda väga ebaviisakaks.

"Millegi pärast me unustame sotsiaalmeedias ära, et oleme ise astunud sellisele avalikule lavale ja väitleme palju suurema hulga inimestega. Sellest tehakse sageli vale järeldus, justkui meid ümbritsevad inimesed on ebaviisakamaks muutunud. Meil pole varem olnud võimalust lihtsalt nendega niimoodi kokku puutuda nagu nüüd," arvas Kangilaski.

Internetisõimu ja -trollimist on olnud veebi algusaegadest peale, lihtsalt kasutajaid on praegu kordades rohkem.

Argumendid vs. väärtused

Kasutajad kipuvad sotsiaalmeedias palju vaidlema, isegi väga agressiivselt. Ühelt poolt kiputakse teineteisele lihtsasti kõri kallale ning teisalt kapseldutakse oma mõttemullidesse. Mõlemad väljavaated on ühiskonna seisukohalt üsna kehvad. Üha enam kehtestatakse omavahelisi kokkuleppeid ja reegleid.

"Mida suurem on sotsiaalmeedia grupp, seda suurem on paratamatu tõmblus selle üle, kas me lubame grupi kokkutulemise eesmärgist hoolimata rääkida selle liikmetel kõigest, mida nad soovivad," sõnas Kangilaski. Samas pole tema arvates gruppide reeglid niivõrd viisakusele suunatud, kuivõrd liikmeskonna kooshoidmiseks ja seotuse tekitamiseks.

Kaspar Kruupi meelest valitseb vähemalt meil Eestis mingisugune väitlusideaal, et arutleda saab ainult ratsionaalselt. Väitluses loevad üksnes argumendid ja tõendid. Erinevaid arutelusid jälgides võib oletada, et inimesed oskavad argumenteerida: nad taipavad vähemasti viidata mingitele allikatele, nende adekvaatsusest olenemata, ja sõnastada midagi, mis sarnaneb argumendile.

"Mida me ei oska teha ja mida me minu meelest ei õpi [sotsiaalmeedias arutledes – toim.] ka paremini tegema, on väärtuste üle arutlemine. See on see, mille pinnal konfliktid ja kokkupõrked tegelikult toimuvad," arvas Kruup.

Väärtuste lahknevust ei osata grupi liikmete vahel kuigi hästi lahendada. Kas veenda vastaspoolt enda idee paremuses või mõista hoopis nende väärtusi, et kuskil keskteel kokku saada?

Sotsiaalmeedias juhtub sageli aga see, et väärtuskonflikti korral on sildid kerged tulema: "Sul on teised väärtused, järelikult sa oled kuri, õel, paha, nats, feminats või mis iganes silt sulle külge pannakse. Me ei oska rääkida väärtustest, me oskame rääkida ainult argumentide keeles."

Arutlema saab õppida

Kas tuleb leppida, et sotsiaalmeedia arutelud on isemoodi või peaks siiski inimesi õpetama "õigesti arvama"?

Kangilaski tõi välja, et mida paremini me oskame argumenteerida ja mõista teise inimese sõnu, eeldusi või väiteid, seda parem on see arutelule tervikuna. Selles, kas sotsiaalmeedia parandab meie aruteluoskust, ta kahtles.

Noorkõiv lisas näite salongidest: ega seal ka kõik kohe mõistlikult arutleda ei osanud. Inimesed said kokku ning harjutasid, õppisid oma arvamust avaldama ning kuulama. Sisukad väitlused ja kirjatükid ei kujunenud üleöö, vaid ajapikku, isegi mitmesaja aasta vältel.

"Sama protsess on minu hinnangul toimumas ka sotsiaalmeedias, lihtsalt palju suuremas mastaabis ja selle võrra hästi palju aeglasemalt," sõnas Noorkõiv.

Sotsiaalsed muutused on aeglased, kuid tänapäeva ühiskond soovib tulemusi näha kiiresti. Samuti rääkis Noorkõiv sellest, et kunagine salongikultuur algas ühiskonnarühmast, kes oli juba saanud parema hariduse ning neid oli kasvatatud olema viisakad ning mõistlikud. Meie ühiskond peab uutes virtuaalsetes "salongides" lihtsalt sama protsessi läbi tegema mahukamalt.

"Ma arvan, et sotsiaalmeedias toimuvate protsesside positiivne tulem võibki olla see, et suurem osa meie elanikkonnast n-ö tsiviliseerub ehk siis õpib ajapikku omavahel paremini suhtlema," oli Noorkõiv positiivne.

Artikkel on koostatud arutelu "Kuidas arvata õigesti? Salongikõlbulikkusest sotsiaalmeedias" põhjal, mida korraldas Tartu Ülikooli eetikakeskus. Kokkuvõtte koostas Tartu Ülikooli eetikakeskuse projektijuht Õnne Allaje. Vaata täispikka arutelu UTTVs või kuula podcast'i Soundcloudis.