Auhind antakse üle Nobeli preemiate galal ja seda tuntaksegi lühiduses kui Nobeli preemiat majanduses. Viimased paarkümmend aastat on preemia statuut hõlvanud peale ökonomistide ka sotsiaalteaduseid. Auhinna on saanud teist seas psühholoogid, poliitikateadlased ja teised inimeste majanduskäitumise uurijad, kellest on olnud inimkonnale märkimisväärset kasu.

Šveitsis Davoses toimuval Maailma Majandusfoorumil toimus neljandale tööstusrevolutsioonile pühendatud arutelu, millest oli palutud osa võtma neli Nobeli majanduspreemia laureaati. Neist kolm olid ökonomistid, üks pigem poliitikateadlane. Neljanda tööstusrevolutsiooni all peetakse silmas inimkonna elus põllumajanduse, masinate ja arvutite põhjustatud murrangutele järjekorras neljanda suure muutuse ootust, millest ei pääse me tänu robotitele, isejuhtivatele autodele, värkvõrgule ja muudele nn küberfüüsilistele süsteemidele.

Revolutsioon ei ole veel käes, aga tõenäoliselt on see tulemas. Ilma varasema kogemuseta puudub meil alus uskuda, et saame selle juhtimisega hakkama. Kui varasemast kogemusest on midagi õppida, siis seda, et ees on oodata tõsiseid väljakutseid nii ühiskonna kui ka indiviidide jaoks. Sellega kogemus piirdub ja parimaks, mida saame tuleviku suhtes teha, on küsida arvamust oma intellektuaalse tegevusega juba kord inimkonda oluliselt mõjutanud teadlastelt. Neli nobelisti esitasid oma nägemuse, mis võiks olla alanud aasta suurimad väljakutsed.

Robert J. Shiller Yale'i ülikoolist peab heaks, et me veel ei tea, kes on saabuvas revolutsioonis võitjad ja kaotajad. Kui teadlasel on õigus ja tema vaatenurgast poliitikud käituvad targalt, siis peaksime lähimal ajal hakkama nägema arutelusid maksusüsteemi ümberkorraldamiseks, et olla valmis suure majandusliku ebavõrdsuse kasvu vältimiseks.

Olgu kõrvalmärkusena lisatud, et Davose foorumil tutvustati uut tuleviku tööhõive raportit, mille järgi kaob aastaks 2020 maailmast robotite ja automaatika tulemusel 5,1 miljonit töökohta, neist enamus büroodest ning tootmisest. Shiller soovitab kiiremas korras saavutada moraalse üksmeele kokkulepped, mida on kriisi olukorras saavutada oluliselt raskem.

Politoloog Edmund S. Phelps Columbia ülikooli kapitalismi ja ühiskonna keskusest kirjeldas, kuidas tootlikkuse kasv on pool sajandit tegelikult aeglustunud, tänu millele väheneb majandusaktiivsus ja raha ringlus, mis sundis omakorda kokkuhoidu põlgavaid poliitikuid ehitama lubadusi võlgadele, luues samal ajal illusiooni jätkuvast heaolust. Ühesõnaga on tehtud Kreekat kõikjal.

Phelps hoiatab sarnaselt Einsteinile, et probleemi ei saa lahendada seda põhjustanud arusaamiste abil. Samas külvab ta lootust öeldes, et majandus on kõikidest indiviididest koosnev elav organism. Neist indiviididest omab väärtuseid ning tarkust igaüks, mis peaks aitama lahenduste leidmiseks vanadest mõttemallidest väljuda.

Andrew Michael Spence New Yorgi ülikoolist tunneb globaalse kasvu pidurdumise pärast suurt muret ja seab selle ümberkeeramise alanud aasta peamiseks eesmärgiks. Riikidel on kasvavad võlad, mille vähendamist segab aeglustuv majandus ja häda madala inflatsiooniga, mis pidurdab omakorda tarbimist. Seetõttu ei saa riigid majandust stimuleerida ja appi peavad tulema erainvestorid. Neilt raha saamine avalikesse projektidesse eeldab aga maksustamise muutmist ja vahendajate vähendamist talletatud raha omanike ja selle nutika kasutamise vahelt.

Spence ei ütle seda otse välja, aga tema sõnum sarnaneb populaarsust koguva interneti vahendatud crowdfunding'u ehk rahvarahastuse mudeli mastaapsele rakendamisele.

Alvin Roth Stanfordi ülikoolist pöörab seevastu tähelepanu põgenikele, kelle käes on lähiaja majanduspoliitikas oluline roll. Erinevalt poliitilisest reaktsioonist põgenikke tõrjuda pakub ta välja, et neid ei saa hoida seal, kus nad ei taha olla. Kõigi huvides on kui põgenikel läheb hästi.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.