Kristjan Port: tehisintellekt kompab turumajanduse taluvuspiire
Kapitalism ja vaba turumajandus ei ole üks ja sama asi. Kapitalismi sisuks on omada lisandväärtust tootvat kapitali, mis jaotub paraku ebaühtlaselt. Suurema siilu omanikud omavad eelist, võttes suurema turuosa ja sunnivad vähema omanikke enda kasuks tööle ehk kui sul on vabrik saja töötajaga, siis ühe töötajaga ettevõttel on sinuga raske konkureerida. Lihtsam on tööle tulla.
Järelikult on turg vaba vaid näiliselt. Me ei tea, kas see on hea või halb, sest tõendeid leidub kummagi poole kasuks. Üldiselt tundub, et ebavõrdsus elavdab innovatsiooni ja siin me siis nüüd oleme kõike tegeva mobiiltelefoniga, kogemata ilmselt inimkonna ajaloos kordagi idealiseeritud võrdsust.
Oleme pärast põllumajanduse ja tööstusrevolutsiooni hoogsat kogemust elamas parasjagu tarkvara revolutsiooni epohhi. Nii nimetab kaasaega Sam Altman. Tema kirjeldamiseks peab esmalt põgusalt kirjeldama innovatsiooni protsessi. See algab ideega ja kombineerub kellegi suure tahte ja usuga muuta idee reaalseks tooteks. Selleks tuleb teha teatud kulutusi lootuses, et tulevikus õnnestub kulud tasa teha ja majanduslikus mõttes ellu jääda.
Kuna ideele järgnev ajajärk on selline, kus koosneb tulevik ainult jutust, aga kulutused on reaalsed, siis nimetatakse seda etappi tihti surmaoruks. Analoogselt looduslikule surmaorule saavad esmalt otsa elamiseks vajalikud varud ja seejärel motivatsioon. Oru põhja jääb lebama järjekordne skelett, mis just äsja kavatses veel elada õnnelikku tulevikku.
Sam Altman on innovatsiooni rajal just selles Surmaorus ringi lendav ingel, kes jagab valitutele raha, st ta on nn iduinvestoriks ning aitab heade ideede omanikud oru rohelisele kaldale, kust saavad nad juba omal jalal edasi liikuda ja uusi kasvuinvestoreid kaasata. Paljud peavad Sam Altmani omas tegutsemissfääris maailma parimaks. Tema tähelepanek seostub tarkvararevolutsiooniga – esialgu paistab nagu kordaks see käesolev arengufaas tööstusrevolutsiooni, luues uut rikkust.
Ent siis tuleb suur „AGA“. Tööstusrevolutsioon lõi koos rikkusega tohutu palju uusi töökohti, kuna tehnoloogia nõudis töökäsi sh hästi treenitud töökäsi ja nendega ühendatud pead. Seetõttu lihvisid miljonid inimesed oma isiklikku kapitali koolipingis ja müüsid siis seda hea palga eest vabrikantidele. Hea palgaga said nad osta asju, mida ise vabrikutes toota aitasid.
Tarkvararevolutsiooniga on Altmani arvates see „aga“, et nimetatud asi hävitab töökohti. Isegi kui suudame juurde luua uut tarbimist, pole kogenud investori ja innovatsiooni strateegi arvates alust loota, et seekordne revolutsioon mõjuks inimeste sissetulekutele hästi. Pigem kardab ta, et hakkab süvenema varanduslik ebavõrdsus ning sellest saab järgmise paarikümne aasta suurim probleem.
Sam Altman ütleb julmalt välja, et hoolimata populaarsusest ja näilisest lihtsusest on katsed hoida kinni väärtusetutest töödest ning ametitest väga halb mõte. Targem ja kordades raskem on otsida juurde uut tüüpi ameteid, aga kahuks me ei tea, mis need on, kuna tulevikutööd hakkavad tänastest põhimõtteliselt erinema. Altman ei püüa ka ise spekuleerida, mis tööd need on. Seetõttu püüdkem tema vihjest õppida vähemalt seda, et kui näed midagi uut ja imelikku, siis püüa hoiduda vana maailma töö olemuse arusaamast ja emba uut võimalust. Sellisel juhul oled oma kapitali valitsemisel tõenäoliselt paremas seisus.
See toob Altmani teise hoiatuse juurde seoses ebavõrdsuse kasvuga. Sam Altman konstrueerib tehisintellektist ohuallika sotsiaalsele heaolule natuke teise kandi alt kui Stephen Hawking, Elon Musk ning nüüd ka Bill Gates ja Oxfordi ülikooli teadlased, kes kõik hoiatavad tehisintellekti eest, pidades seda inimkonda ähvardavaks reaalseks ohuks. On ju ka tehisintellekt tarkvara. Sellise võimsa tarkvara omamine on suur kapital ja annab väikesele grupile inimestele suure võimu ning loob samas suure ebavõrdsuse. Lisaks võib see tarkvara DNA molekulidega mängides luua sünteetilise elu, mis võib osutuda omakorda muud elu ohustavaks. Nii ongi kapital võimendunud ja kontsentreerunud plahvatusohtliku piirini.
Mida teha? Kas peaks mõned teadmised keelustama või üritaks pidurdada tehnoloogia arengut? Altman ei tea, aga ta loodab, et inimesed hakkavad sellise stsenaariumi peale mõtlema ja jõuavad üheskoos mõistliku strateegiani. Ühte siiski Altman teab – tänased arusaamad tööst ja tehnoloogia arengust on eksiteel. Olgu veel öeldud, et Sam Altman on 29-aastane.
Igal argipäeval võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates Portaal.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa
Allikas: Portaal