Lääneliku väärtussüsteemi ja maailmakäsitluse olulise kujundajana tuntud Sokrates pidas asjade mõistmise kujunemisel oluliseks diskussioone ja debatte. Teame temast peamiselt tänu kirja pandud märkmetele. Need ei pärine kuulsalt filosoofilt endalt, vaid tema mõtteid jäädvustasid kirjalikus vormis Sokratese õpilased. Sokrates ise pidas kirjutamist ebasoovitavaks tegevuseks. Tema nägemuses nõrgendas kirjutamine mälu, kahandas asjadest arusaamist ning pärssis aktiivset suhtlust ja inimeste vahelise elava dialoogi mõju. Filosoof kartis, et kirjutamine loob vaid illusiooni teadmistest, ilma tõelise mõistmiseta.

Tema arusaamises on kirjutatud sõnad staatilised ega suuda seetõttu küsimustele kohaneda, reageerida ega neile vastata. Filosoof järeldas sellest, et kirjutamine ja lugemine on tõeliseks õppimiseks ebapiisavad. Ta eelistas dialektikat, milles ideede edasi-tagasi küsitlemise ja täpsustuste protsessis sündivas arutelus liigutakse sügavamate arusaamiste poole.

Sokrates ennustas, et kirjutamise leviku tulemusel hakkavad inimesed sisemise mõistmise ja mälu arendamise asemel tuginema välistele allikatele. See kõik võib päädida sellega, et inimesed lõpetavad teadmistega aktiivse tegelemise, harjudes neid passiivselt omaks võtma ning kaotavad lõpuks ka suulise õppimisega kaasneva eneseväljenduse varjundirikkuse ja sügavuse.

Sokrates suri, kuna Ateena kohus ütles, et ta peab surema. Filosoof suhtus võimuga tekkinud vastuseisu määratud surmaotsusesse sarnase põhimõttekindlusega nagu kirjutamisesse. Sokrates pidas raske karistuse eest põgenemist valeks, sest see oli vastuolus arusaamadega õiglusest ning kodanikukohusest. Seetõttu meenutatakse teda tänapäeval muu hulgas siis, kui tekib igatsus põhimõtete ja sõnapidamise järele. Sellega otsivad inimesed muu hulgas kinnitust tema kaaslaste võimesse uskuda äärmuslike tingimuste kiuste isiklikku aususesse.

Võib-olla on tegu aga pelga ajaloolise hallutsinatsiooniga. Vahest mõtles sündmusi kirjas talletanud Plato kogu loo välja, milles poleks midagi eriskummalist. Sokratese põlatud kirjutamine kujutas primitiivset algust infotehnoloogilisele välisele mälule.

Esimestele sammudele järgnes hüppeline areng infotiheduses, kui sõnumeid hakati koondama raamatutesse. Esimesi raamatuid kirjutati ja paljundati käsitsi kirjutades. Alguses oli raamatuid vähe ja täpselt samu koopiaid polnudki. Iga koopia kirjutaja võis selle sisu muuta, kas tahtmatu või tahtliku sõnastuse muutmise näol.

Trükipressi loomise järel leidis raamatumaailmas aset kvantitatiivne ja kvalitatiivne hüpe. Lühikese ajaga trükiti miljoneid uusi raamatuid. Nende hind langes piisavalt palju, et need muutusid taskukohaseks ka massidele. Sisu oli ühtne. Seoses raamatute tõhusa paljundamisega kasvas ka nende kvaliteet. Samal ajal paljunesid vead. Kuulsaks näiteks on 1631. aastal Londonis kuninglike trükkalite Robert Barkeri ja Martin Lucase käe all valminud Piibel.

Paljudele ainuke lugema õppimise ja pühade teadmiste allikas sisaldas konkreetset trükiviga. Kogemata jäi tekstist välja üks kriitiline eitus. Kümne käsu loetelus ei seisnud mitte "Sa ei tohi abielu rikkuda", vaid "Sa riku abielu". Abielurikkumist propageeriv piibel tekitas märkimisväärse skandaali ja trükkalitele tõsiseid tagajärgi.

Vahepeal pole midagi muutunud. Sokrates soovis, et inimesed kõneleksid teineteisega, siis ei jõua ka vale liiga kaugele levida. Inimesteta inforuumis sünnib ning levib tohutu kiiruse ja massilisusega eksitavat teavet. Midagi juhtub kogemata. Sagedamini on aga põhjuseks naiivsus ja väljenduslik kohmakus. Selle kõrval on mingi osa ka ebaaususel. Eksitava teabe rikas olustik täieneb, sest infovahetusega liitub tehisintellekt.

Enesekindlalt udujuttu ajavad ehk hallutsineerivad juturobotid pole enam uudiseks. Luulelise sisu põhjuseks on suurte keelemudelite töö põhimõte, milles masin ei mõista vestluse sisu, vaid teab üpris kindlalt, millised sõnad sobivad teatud puhkudel kõige paremini lauseid moodustama. Teinekord võibki sõnade rivistusse sattuda hästi sobiv, kuid mõtet udujutuks kujundav tegelane. Ka patuse piibli kümne käsu tekst oli ju vormiliselt korrektne.

Probleem on teada ja ülesandega tegeletakse. Märgatavalt rohkem usaldatakse TI teksti üleskirjutamise ja tõlkimisoskusi, sest siis on sõnad inimestelt ette antud. Vähemalt nii seda usutakse. Avalikkusel pole aimugi, kui tihti nad puutuvad kokku TI-süsteemide koostatud dokumentidega.

Üks selline väärtusahel asub haiglates. Arsti piiratud aega püütakse paremini kasutada raviks, selle asemel, et see kuluks raviga seotud teabe arvutisse sisestamisele. Arst loeb olulise teabe helifaili, millest valmib odava inimtööjõu abil digitaalse ajastu võimalustega ühtiv tekst.

See töö antakse nüüd TI-le. Äsja avaldatud analüüsist selgub, et TI lisab haiguslugudesse omi täiendusi. Probleem on keeruline. Üldiselt on need teenused väga täpsed. Nagu selgib, siiski mitte ülimalt täpsed. Uuringu taga olnud teadlaste arvates võib miljonites haiguslugudes peituda tuhandeid TI-poolseid heietusi.

Oleksime kuulanud Sokratest, poleks ju seda kõike juhtunud. Ilmselt poleks ka suuremat hulka inimesi.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".