Peame vabadust reflektoorselt ja pikema aruteluta väärtuseks iseeneses. Vabadus sisaldab enesemääramise kõrval mitmeid olulisi kvaliteete, sh väärikust ja identiteeti. Igaüks on vähemalt mõnes olukorras oma vabaduse ja autonoomia eest vaeva näinud või isegi võidelnud, vaid selleks, et järgmisel hetkel kõike unustades süüa seda, mida keegi teine lauale pani, nõustuda sellega, mida teised koosolekul otsustasid, või hoida kõnniteel vastutulijate eest paremale poole.

Harva ja ka siis vaid ohutult lähedasele julgetakse ohates väljendada soovi loobuda vabaduse tagatud otsustamise vaevast. Peale selle kogetakse vabaduse vaimu kulutavat ja katkematut vastutuse koormat. Elu üks keskseid paradokse on nõuda endale õigust teha valikuid, ent soovida samas valikute koormast vabaneda.

Kirjanik Jean-Paul Sartre väitis, et inimkonnal lasub vabaduse needus. Inimene ei saanud valida vaid ühel korral – siia maailma sündides. Kord juba olemas olles ei pääse ta enam valikute tegemisest ega nende eest vastutamisest. Väljavabandamiseks pole ühtki jumalikku plaani. Psühholoog Erich Fromm selgitas, et hinnatud vabadus on moodsa individualismiga arenenud isoleeriv jõud, mis eraldab inimese turvalisusest. Nüüd püüab ta sellega kaasnevate valude eest põgeneda, loovutades oma vabaduse välistele autoriteetidele.

Tegutsemisvabaduse ja kuuletumise loodud pinget näitlikustab paljude jaoks igapäevane tööriist, nutiseadme navigatsioonirakendus. Kaarditeenus avatakse ülima autonoomia ekstaasis või vähemalt teadmisega, et meile on kõik teed avatud. Niipea kui käivitame juhised, loovutame aga reflektoorselt kõik mikrootsused kõiketeadvale häälele või vihmaussi moodi roomavale värvilisele joonele.

Nähtamatu võim ei juhi ainult indiviide, vaid karjatab neid ka tuhandetest liiklejatest karjadena. Kaarditeenuse algoritmid juhivad personaalset ja kollektiivset liikumist, suunavad tuhandeid "oma vabadust hindavaid" juhte kõrvaltänavatele, kuna peavad seda paremaks sellest, mida inimesed ise oma vabaduses otsustaksid.

Hiljuti avaldatud uuringuraportis kirjeldavad Google'i kaarditeenuse arendajad kümnes USA linnas läbiviidud eksperimendi tulemusi. Ausalt ja lühidalt kõike ette ära rääkides suunasid nad väikese osa autojuhtidest teadlikult pikemale teele. Esimese reaktsioonina võiks sellist tegu pidada alatuks klientide narrimiseks ja mõned Ameerika individualistid haaraksid marioneti rolli surumise pärast kabuuri järele.

Google'i kaarditeenusega eksperimendi korraldanud teadlased püüdsid jaotada autojuhte rohkemate liikluskoridoride vahel. Mõne liikleja jaoks tähendas see pikemat teekonda. Väikese osa autojuhtide mujale suunamise tulemusel suurenes aga tänavavõrgustikus kõigi liiklejate keskmine liikluskiirus ja lühenes sihtkohta jõudmise aeg.

Mõju polnud siiski kuigi suur. Sagedaste ummikutega linnades kasvas sõidukite kiirus keskmiselt kaks protsenti, paiguti isegi 4,6 protsenti ja sõiduaeg lühenes natuke alla ühe protsendi. Sõltuvalt teedevõrgustikust ja muudest kohalikest oludest võisid mõnes linnas vastavad näitajad olla natukene suuremad.

Saaks ka paremini. Sellega seoses avalduvad aga ootamatud asjaolud. Kui ummikus seismise asemel suunata väike arv sõidukeid sellest eemale, paraneb liiklusvoog vähesel, kuid märgataval määral. Paraku, kui leevendus on suurem ja püsivam, lisandub liiklusvoogu uusi sõidukeid ja efekt kaob. Sellisel juhul on mujale suunatud juhid tõesti narri rollis. Inimesed muudavad märgatavalt hea süsteemi ise halvaks. Väheke parem süsteem võib vastu pidada, kui oma vabadust õigustavad inimesed seda ei hooma.

Uuringu taga olevad teadlased tõdesid, et nad astusid teadlikult väikesi samme, püüdes esile kutsuda väiksemaid parandusi, kuid hoidusid suurematest, mis oleksid elanikkonnale tajutavad ja meelitaksid inimesi rohkem sõitma. Kõige selle juures vähendati linnas heitgaaside hulka. Sedagi aga vaid natukene, sest suurem eesmärk lõppeks ju sellega, et tänavatele tuleb rohkem sõidukeid ja ka väike tervist kaitsev efekt läheb kaotsi.

Vabadustega seoses joonistub skeem, milles vabad inimesed ei suuda vältida ummikuid ega keskkonna saastamist, isegi kui nad eelistaksid neist vaevadest vabaneda. Selle eest tuleb maksta aga oma vabadusega, milles poleks midagi uut. Teame isegi, et koordineeritud vabadus võib anda parema tulemuse kui iseseisvalt teostatud vabadus. Kaarditeenuse avamine on vaba otsus lasta end juhtida.

Uus on individuaalselt loovutatud vabaduste valitseja. Pärast sajanditepikkust võitlust õiguse eest ise otsustada ehitame nüüd vabatahtlikult masinat, et see hakkaks meie eest otsustama. Esialgu tähendab see mõnesaja meetri võrra pikemat teekonda. Lähiajal tõotab sama loogika jagada elektrit, arsti vastuvõtte, haridusvõimalusi ja teisi piiratud ressursse.

Uus vabaduse ebamugavus ei seisne selles, kas masinad võtavad meilt vabaduse. Uueks painajaks on vabadus, millega loovutame selle ise, kuna see on kasulik. Kui Sartre kirjeldas inimest tabanud vabadusneedust, siis Google Maps aitab sellest mööda sõita.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".