NB! Omikroni tüve tõttu on pandeemiline olukord võrreldes möödunud aastaga kardinaalselt muutunud. Küsimustik läbib seetõttu praegu põhjalikumat värskenduskuuri.

Kui pole märgitud teisiti, vastab nendele Tartu Ülikooli funktsionaalse genoomika teadur Erik Abner.

Huvipakkuva teema või märksõnade otsimiseks võid kasutada järgnevat tabelit või klõpsata alateemadele.

• Vaktsiinid
• Rasedus ja imetamine
• Viiruse edasikandumine
• Ühiskonna toimimine
• Teised rasked haigused
• Testimine

VAKTSIINID

Kuidas on võimalik, et COVID-19 vastane vaktsiin arendati nii kiiresti?

Uued vaktsiinid loodi niivõrd kiiresti mitmel põhjusel. Kõige tähtsamad neist olid raha ja bürokraatia vähenemine. Kui on rohkem raha, julgevad farmaatsiafirmad vaktsiinide arendamisega rohkem riskida. Kasutusload anti kiirendatud korras ning tingimuslikus korras.

Suur roll on ka pandeemial endal. Eelmise SARS-i puhangu järel 2003. aastal hakati Aasias samuti uusi vaktsiine kiirustades tootma, kuid nende katsetusega ei jõutud kaugele. Põhjus oli lihtne: polnud enam nakatunuid, kelle peal uut vaktsiini testida - viirus seljatati eos rangete karantiinidega.

Käesoleva pandeemia käigus on aga tekkinud miljoneid nakatunuid ja ka avalikku huvi, seega kümneid tuhandeid katsealuseid oli lihtne leida ning inimkatsete faasidest saadi kiiremini läbi: uuritavaid ei pidanud otsima. Tehnoloogiliselt pole nendes vaktsiinides midagi metsikult uut, need kontseptsioonid on bioloogias juba pikemat aega teada olnud. Pigem pole neile varasemalt nii kiirelt niivõrd tõhusalt rakendust leida suudetud.

Vaktsiiniarendusest:

1) Loomkatsed
Esimene etapp oli vaktsiini disainimine ja testimine laboris ning katseloomade peal. Kuna teadlastel oli varasem kogemus SARSiga olemas, siis see ei võtnud kaua aega. Võeti šnitti ka teistelt vaktsiinidelt. Liiguti kiirendatud korras edasi inimkatseteni

2) Inimkatsed
Esimese faasi inimkatsetes kaastakse tavaliselt 20–40 julget noormeest ning testitakse vaktsiini ohutust nende peal. Kindlasti testiti nende peal ka kordades kõrgemaid doose, kui tänane süstitav doos on.

Teises faasis kaasatakse juba 200–400 inimest ning testitakse süstide arvu ja kogust. Muidugi jälgitakse ka kõrvalmõjusid ja toimeainet.

Kolmandas faasis kaasatakse juba kümneid tuhandeid inimesi, üldjuhul 30-40 tuhat, kellest pooltele süstitakse vaktsiini ning teistele pooltele aga platseebot, üldjuhul soolalahust. Seejärel võrreldakse kahe uurimisrühma haigestumust ja kõrvaltoimeid teravalt 3–4 kuud.

Siinkohal on tähtis mainida, et üldjuhul kestavad need faasid kokku vähemalt viis aastat, seekord aga saadi üheksa kuuga tehtud. Põhjus lihtne: neid tehti kattuvalt. Esimene faas ei olnud veel  lõppenud, kui juba alustati teise faasiga. Sama lugu ka kolmanda faasiga.   

Kindlasti jälgitakse neid katsealuseid veel praegugi, sest neilt tuleb täiendavat väärtuslikku infot – kaua antikehad püsivad, kui kaua nad immuunsed on jms.

3) Müügiluba
Kui on kliinilised faasid läbi, siis taotletakse müügiluba, mispeale hakatakse toodet lõpuks tootma.

Jällegi liiguti siin kiiremini – tehaseid hakati ehitama juba kolmanda faasi jooksul ning tootmisliinid huugasid täiel hool, kui taotlustega Ravimiameti poole pöörduti.

Euroopa Ravimiamet on andnud uutele vaktsiinidele tingimusliku müügiloa, see tähendab, et tegelikult on vaktsiinid veel hindamise all ning neid ei rakendata terve populatsiooni peal, nt ei vaktsineerita lapsi. 

Tingimuslikke müügilubasid antakse välja juhtudel, kus toode on enda ohutust ja tõhusust juba suuremates inimkatsetes näidanud. Samuti peab kasu uuest ravimist või vaktsiinist olema märkimisväärselt suurem kui on potentsiaalne kahju, mis tekib kui seda toodet poleks võimalik saada. Ühtlasi tähendab see ka seda, et nende vaktsiinide ohutust kontrollitakse iga kuu. Võrdlusena tehakse seda tavaliste ravimite ja vaktsiinide puhul tehakse üks kord aastas).

 Kas COVID-19 vastased vaktsiinid on ohutud?

Vaktsiinide eesmärk on imiteerida viirust. Me peame vaktsiiniga organismi ära petma, jätma talle mulje, nagu teda ründaks SARS-CoV-2 viirus. Immuunsüsteem õpib vaktsiini abiga viiruse ogavalke tundma ja õpib nende najal viiruse vastu tõhusamini võitlema. 

Ükski ravim või vaktsiin ei ole 100 protsenti ohutu. Küll aga saab täie kindlusega öelda, et oht saada vaktsiinist raskeid kõrvaltoimeid on sadu, kui mitte isegi tuhandeid kordi, madalam kui oht jääda raskesse COVID-isse.

Vaktsiinide kõrvaltoimed on ajutised, siiani ei ole tuvastatud pikaajalisi kõrvalnähte. Küll jätab aga COVID-19 tihti pikaajalisi kahjustusi. Seega on uute vaktsiinide kasutamine kaalutletud risk, mis on väga selgelt vaktsiinide kasuks.

Kuidas on uuritud vaktsiinide seoseid ja mõjusid erinevate vähihaigete, keemiaravi saanute, reumatroidartriiti ning peaajuhäretega inimestele? Kliinilisi katseid tehakse ju tervete peal.

Vastab Tartu Ülikooli Kliinikumi infektsioonikontrolli teenistuse direktor dr Matti Maimets: Kõiki erigruppe ei jõuta uurida, ent seni ei ole alust arvata, et mõjuks halvasti.

Uku Haljasorg vastab reumatoidartriidi teemal: praegusel hetkel ei ole teada, et ükski vaktsiin põhjustaks autoimmuunhaigusi (sh reumatoidartriit) põdevatel inimestel kõrvaltoimeid.

Kui Teie haiguse kontrolli all hoidmine nõuab immuunsupressantide kasutamist, siis võib juhtuda, et vaktsiini toime on nõrgem, kuid peaks endiselt tagama mõningase kaitse. Praegu arutatakse ka selle üle, kas peaks immuunsupressante saavatele inimestel tegema kolmanda süsti, kuid kokkulepet veel ei ole.

Kas vaktsiini kõrvalmõjud võivad avalduda ka aasta, 5- või 10 pärast?

Vastab Tartu Ülikooli Kliinikumi infektsioonikontrolli teenistuse direktor dr Matti Maimets: Ei.

Millised on vaktsiini kõrvalnähud?

COVID-19 vastase vaktsineerimise järgselt võib esineda ajutisi kergeid kõrvalnähte, nagu palavik, peavalu jms, kuid see on absoluutselt kõikide vaktsiinide puhul ootuspärane. See näitab, et immuunsüsteem reageerib vaktsiinile. Võrreldes COVID-19 sümptomitega on need kõrvalnähud köömes. 

On ka ehmatavaid näidustusi, näiteks tuimus näos, kuid need äärmiselt haruldased, mööduvad ühe-kahe päeva jooksul ja pole püsivad.  See on ka üks põhjusi, miks peale vaktsineerimist palutakse jääda arstide lähedusse 15 minutiks Nii saab veenduda, et esmaseid ja neid kõige raskemaid kõrvalnähte ei esine ja kui esineb, siis saavad arstid kohe vastavalt abistada.

Praeguseks on maailmas vaktsineeritud üle 3,2 miljardi inimese ja kuskil pole raporteeritud laiaulatuslikke ohtlikke kõrvalmõjusid.

Miks ma pean ennast vaktsineerima?

Siin on kasu nii sulle kui ka ülekoormatud meditsiinisüsteemile. Vaktsiiniga väldid rasket haigestumist ja surma. Vaktsineerituna on sul väiksem risk ka kergelt haigestuda, sõltuvalt vaktsiinist ja individuaalsetest näitajatest on tagatud immuunsus 70–95 protsendi vahemikus.

Kui sa oled vaktsineeritud ja juhtud haigestuma, siis tänu vaktsiinile on sul COVID-19 vastased antikehad ja keha on viiruse vastu paremini kaitstud. Viiruse tase sinu organismis on madalam, su keha eritab vähem viiruseosakesi ja šanss lähedasi nakatada madalam kui mittevaktsineeritud haigel.

Vaadata tasub ka suuremat pilti. Ajapikku tekib ühiskonnas laiem immuunsus ning saame koolid ja majanduse kiiremini käima tõmmata, väldime seeläbi haiguse pikaajalisi mõjusid ja langetame karmimate tüvede tekkimise tempot.

Kas vaktsineeritakse ka juba haiguse läbipõdenud inimesi?

Vaktsineeritakse ka läbipõdenud inimesi. Vaktsineerimisega saavutame mitukümmend korda kõrgema antikehade taseme, kui vaid viiruse läbipõdemisega. Seeläbi saame ka pikema immuunsuse.

Kuidas peab käituma koroona läbi põdenud inimene? Kuna alusetult ma ennast süstida lasta ei tahaks, siis kas läbipõdenu peaks üldse kaitsesüsti tegema või tegema enne seda antikehade testi?

Vastab Tartu Ülikooli peremeditsiini kaasprofessor Marje Oona: COVID-19 põdemise järgselt soovitatakse vaktsineerimist ühe vaktsiinidoosiga. Eelnev antikehade testi tegemine ei ole vajalik. Tavaline veeniverest tehtav antikehade tiiter ei ennusta täpselt kaitse tugevust ega kestust.

Saan aru, et läbipõdenuid vaktsineeritakse viimases otsas ühe doosiga. Kas vaktsineerimispassi käivitudes läheb see siis kirja nn täisvaktsineerimisega? Ega mul ei teki kuskil piiril probleem sellega, et olen ainult ühe doosi saanud?

Vastab Tartu Ülikooli peremeditsiini professor Ruth Kalda: Tõepoolest näeb praegune korraldus ette, et kui läbipõdenud inimesed vaktsineerivad end kuue kuu jooksul peale haigestumist, siis nad loetakse vaktsineerituks ja kuur lõpule viiduks juba peale ühte doosi.

On teada, et ka peale ühte doosi on vaktsineerimine neile piisava kaitsega uue haigestumise suhtes. Nende inimeste tervisekaarti tehakse märge, et vaktsiinikuur on lõpetatud ning see jõuab ka immuniseerimispassi. Vaktsineeritust saab tõendada digilugu.ee portaalist väljatrükitud immuniseerimispassiga. Kui selline pass on olemas, ei peaks mingeid probleeme ette tulema.

Põdesin Covidit veebruari alguses, sain Pfizeri vaktsiini aprilli lõpus ja olen enam kui 65-aastane. Millal peaksin end uuesti vaktsineerima?

Vastab TÜ molekulaarimmunoloogia teadur Uku Haljasorg: Läbipõdemine ja sellele järgnev vaktsineerimine ühe doosiga on praegusel hetkel võrdsustatud täieliku vaktsineerimisega. Arutelud kolmanda vaktsiinidoosi vajalikkusest alles käivad – kas, kes ja millal saama peaks. Läbipõdemine ja vaktsineeritus annavad teaduskirjanduse põhjal delta tüve vastu kõige tõhusama kaitse, nii et selles osas võiks Teil hästi olla. (20/09/2021)

Mida teha teise riiki lennates, kui olen haiguse läbipõdenud, aga nõutav test võib näidata veel positiivset tulemust? (Ei kavatse vastutustundetult puhkusereisile minna, vaid õpirände eesmärgil).

Tartu Ülikooli peremeditsiini professor Ruth Kalda: Haiguse läbipõdenuks tunnistatakse teid siis, kui haiguse algusest (kas sümptomite tekke algusest) on möödas 10 päeva ja teil ei esine enam palavikku ega ägeda haiguse tunnuseid. Haiguse läbipõdemise ja terveks tunnistamise märge on olemas digiloos, juhul kui olete pöördunud perearsti või pereõe poole. Seda saab ka digiloost välja trükkida.

Juhul kui PCR-test osutub jätkuvalt positiivseks, võib olla tegemist vale-positiivse tulemusega, sest PCR-test on väga tundlik viiruse osakeste suhtes. Sel juhul võib abi olla ka antikehade testi tulemustest, mida saate ise teha Synlabis või ka nt. lennujaamas tehtud antigeeni kiirtestist, juhul kui teid vastu võttev riik neid aktsepteerib. Tasub alati eelnevalt järgi uurida, milliste testide tulemusi vastuvõttev riik näha soovib.

Kas vaktsiiniga toimetav ja vaktsineeriv medtöötaja peab või ei pea kandma kindaid? Uudistesaadetes on korduvaid lõike paljakäsi toimetavatest meedikutest.

Vastab Tartu Ülikooli Kliinikumi infektsioonikontrolli teenistuse direktor dr Matti Maimets: ei pea kandma, kuna tegemist ei ole veenisisese protseduuriga.

* Millal võib viiruse läbipõdenud inimene end vaktsineerida lasta? Kas süsti võib teha nt kohe pärast tervenemist või peab mingi aja ootama?

Vastab TÜ molekulaarimmunoloogia teadur Uku Haljasorg: lõviosal inimestest, kel nakkuse käigus antikehad tekivad, püsib immuunsus sama kaua kui vaktsineeritutel. Seega vajadust kohe süstida ei ole.

* Kas viirusevastane kaitse oleks tugevam, kui viia läbi vaktsineerimiskuur mitme erineva tootja vaktsiiniga? Teisisõnu, kas vaktsiinid täiendavad üksteist?

Vastab TÜ molekulaarimmunoloogia teadur Uku Haljasorg: kõigi kolme praegu kasutatava vaktsiini keskmeks on COVID-19 põhjustava viiruse ogavalk, seda küll erineva molekulina.

Pfizeri ja Moderna vaktsiinid erinevad omavahel ainult pisidetailides. Mõnes riigis on juba antud luba kasutada üheks doosiks üht, teiseks teist, ent seda küll pigem erandjuhtudel. Näiteks, kui tõesti seda õiget vaktsiini käepärast ei ole.

Kui erinevates vaktsiinides oleksid erinevad viiruse valgud, siis nende kordamööda kasutamine tegelikult tulu ei anna. Kordussüsti mõte ongi selles, et immuunsüsteem tunneks ära täpselt sama viiruseosakese, mille peale esimene reaktsioon tekkis. See aitab oluliselt kaasa ka immuunmälu tekkele.

Kuidas seletada seda, et vaktsineerimisjärgselt on saadud positiivne koroonaproov?

Vaktsiinis endas pole kindlasti midagi sellist, mis saaks põhjustada COVID-isse haigestumise, see sisaldab ainult väga konkreetseid viiruse osakesi, mitte tervet viirust. Pfizeri puhul on see ainult ogavalgu geeni (u 14 protsenti viiruse genoomist), nakatumiseks on aga vaja kõiki kahtekümmet geeni ehk 100 protsenti genoomi.

Eestis kasutusel olevates vaktsiinides ei kasutata erinevalt Hiina vaktsiinidest tootmisprotsessis terveid viirusi. Need osakesed toodetakse või kasvatatakse tehases eraldi. Seega on välistatud, et Pfizeri vaktsiin ise COVID-it põhjustab.

Saastumise vältimiseks säilitatakse vaktsiine väikestes kogustes (5–6 doosi) ja süstlaid eraldi. Seega on väike võimalus, et need materjalid ise kuidagi viirusega koos oleks. Kontaminatsiooni puhul oleksid pidanud nakatuma ka ülejäänud 4–5 inimest, kes sama vaktsiinidoosi said. See aga hakkaks kindlasti perearstile silma.

Küll aga ei saa me kahjuks öelda, kust inimene selle haiguse külge sai. Seda teab iga nakatunu ise kõige paremini. Viiruse peiteaeg on 2–12 päeva, seega ei ole välistatud, et inimesel oli viirusega kokkupuude koguni nädal enne esimese vaktsiinisüsti saamist.

Küll aga on COVIDi keskmine peiteperiood 5–6 päeva. Seega on täitsa võimalik, et nakatumine toimus vaktsineerimise päeval. See võis toimuda haiglas või mõnes muus kohas, kuhu inimene nendel päevadel sattuda võis (ühistransport, pood, lift, avalik WC ja muud avalikud kohad).

Kahjuks on viis päeva liiga lühike aeg, et vaktsiinist veel kaitse tekkida saaks. Pfizeri 3. faasi katse andmed näitavad, et vaktsineeritute hulgas hakkas nakatumine märgatavalt vähenema alles 12 päeva peale esimest süsti . Maksimaalne kaitse tekib alles üks nädal peale teist doosi.

Miks on viimasel ajal haiglas niivõrd palju vaktsineeritud inimesi?

Vastab Tartu Ülikooli funktsionaalse genoomika teadur Erik Abner: paratamatult ei ole ükski ravim ega vaktsiin 100% tõhus ja see kehtib ka Covid-19-vastaste vaktsiinide kohta. Eriti kehtib see reegel nende inimeste kohta, kellel on juba niigi nõrgenenud immuunsüsteem ja seetõttu ka nõrgem reageerimine vaktsiinidele.

Samuti on viirus viimase aasta jooksul muutunud: peamiselt levib nüüd deltatüvi, mis on algsest Wuhani tüvest mitu korda nakkavam. Ka see asjaolu tõmbab vaktsiinide tõhusust natukene alla. See aga ei tähenda, et vaktsiinid oleksid täiesti ebatõhusad.

Miks ka vaktsineeritud inimesed haigestuvad? Kas nende puhul vaktsiin ei toiminud?

Vastab Tartu Ülikooli funktsionaalse genoomika teadur Erik Abner: paratamatult ei ole ükski ravim ega vaktsiin 100% tõhus ja see kehtib ka Covid-19-vastaste vaktsiinide kohta. Eriti kehtib see reegel nende inimeste kohta, kellel on juba niigi nõrgenenud immuunsüsteem ja seetõttu ka nõrgem reageerimine vaktsiinidele.

Samuti on viirus viimase aasta jooksul muutunud: peamiselt levib nüüd deltatüvi, mis on algsest Wuhani tüvest mitu korda nakkavam. Ka see asjaolu tõmbab vaktsiinide tõhusust natukene alla. See aga ei tähenda, et vaktsiinid oleksid täiesti ebatõhusad.

Miks on deltatüvi varasematest tüvedest nakkavam?

Vastab Tartu Ülikooli funktsionaalse genoomika teadur Erik Abner: Deltatüve ogavalgus on unikaalne mutatsioonide kombinatsioon, mis võimaldab sellel viirustüvel kiiremini meie rakke nakatada. Arvatakse, et kõige tähtsam mutatsioon deltatüve ogavalgus on P681R. See mutatsioon lubab inimkeha furiiniensüümil ogavalku tõhusamini töödelda, mis omakorda muudab ogavalgu tõhusamaks sissetungijaks (loe furiinist lähemalt siit).

Ogavalgu mutatsioonide tagajärjel paljuneb deltatüvi palju kiiremini ning suuremates kogustes kui varasemad alfa- ja Wuhani tüvi. Tuleb ka meeles pidada, et Covidiga nakatunud inimene võib olla nakkusohtlik juba 48 tundi enne sümptomite ilmnemist.

Kas ka Eesti näitel on teada Covidi pikaajalistest mõjudest?

Vastab Tartu Ülikooli funktsionaalse genoomika teadur Erik Abner: kahjuks puudub praegu Eestis täielik ülevaade Covidi pikaajalisest mõjust, kuid raviarstid ja taastusravispetsialistid kinnitavad, et meil on sarnane olukord mujal maailmas toimuvaga.

Praegu on teada, et kuni 80%-l läbipõdenuist on niinimetatud pikk Covid, s.t neil esineb veel nädalaid pärast haigust mõningaid kestvaid sümptomeid. Ligi 10–20%-l läbipõdenutest on sümptomid isegi kolm kuud pärast haigust. Kõige sagedasem sümptom on väsimus (58% läbipõdenuist), seejärel tulevad peavalud (44%) ja tähelepanuhäired (27%). Märkimisväärsel hulgal esineb ka hingeldamist ja õhupuudust (24%), liigesevalusid (19%) ning lõhna- ja maitsekadu (21% ja 23%). Pikem inglisekeelne joonis on saadaval siit.

Kui nakkusohtlikud on vaktsineeritud inimesed?

Vastab Tartu Ülikooli funktsionaalse genoomika teadur Erik Abner: vaktsineeritud inimesed on märkimisväärselt vähem võimelised nakkust edasi kandma kui vaktsineerimata inimesed.

Esimesena tuleks mainida, et vaktsineeritud inimesel on risk nakatuda SARS-CoV-2-ga ligi neli korda väiksem kui vaktsineerimata inimesel. Seega on meie vaktsineeritud ühiskonnaliikmetel märkimisväärselt väiksem oht haigus saada. Kui aga vaktsineeritud inimene tõepoolest juhtub nakatuma, siis näitavad andmed, et neist kõige nakkusohtlikumad on sümptomaatiliselt nakatunud isikud.

Samas asümptomaatiliselt nakatunud inimestel on uuringute järgi märkimisväärselt vähem viiruse RNA-d kehas, mistõttu on nad tõenäoliselt ka vähem nakkusohtlikud. Viimasena peab meeles pidama, et isegi kui vaktsineeritud inimene juhtub sümptomaatiliselt haigestuma, siis üldjuhul kestab Covid-19 tema organismis märkimisväärselt lühemat aega ning tema sümptomid on leebemad.

Seega on isegi sümptomaatiliselt nakatunud inimene natuke vähem nakkusohtlik kui vaktsineerimata inimene, sest vaktsiini tagajärjel on tema haigus (ja ka nakkusperiood) märksa lühem.

Miks peaks noored täiskasvanud end vaktsineerima? Viirus neile ju niivõrd raskelt ei mõju.

Vastab Tartu Ülikooli funktsionaalse genoomika teadur Erik Abner: kuigi noored inimesed tavaliselt ei haigestu Covidisse niivõrd raskelt kui vanemad, on ka noorte inimeste vaktsineerimisest kasu. See viirus on tulnud, et jääda, mis tähendab, et varem või hiljem puutume sellega kokku me kõik.

Arvestades praeguseid haiglajuhtumeid, vajaksid ilma vaktsiinideta Eestis haiglaravi statistiliselt üle 1000 noore inimese (10­–29-aastaste vanuserühmas). Seega välditakse laiapõhjalise vaktsineerimisega tervisekahjustusi sadadel noortel inimestel.

Ühtlasi peame meeles pidama, et vaktsineerimine kaitseb ka meie kogukonda. Eelmised lained ja ka selle sügise laine on meile näidanud, et suuremad nakatumisahelad saavad alguse just noortest.

Nooremas generatsioonis tõusevad viirusenäitajad sagedamini esimesena, sest käiakse tihedamini üksteisega läbi (koolis, trennis, ülikoolis jms). Seejärel aga nakatatakse pahaaimamatult oma vanemaid perekonnaliikmeid, kes omakorda võivad haiguse meie ühiskonna kõige nõrgemate inimesteni edasi viia.

Vaktsineerimisega kaasneb metsikult palju kõrvalnähte. Kas mul noore inimesena poleks mitte targem see viirus lihtsalt läbi põdeda?

Vastab Tartu Ülikooli funktsionaalse genoomika teadur Erik Abner: ei, targem oleks ikka vaktsineerida. Vastab tõele, et vaktsineerimise korral esineb sageli ebameeldivaid kõrvaltoimeid, kuid need on ikka märkimisväärselt leebemad kui viiruse tekitatav kahju. See kehtib ka kõige nooremate inimeste kohta, keda praegu vaktsineerida lubatakse.

Ka Eesti statistikat vaadates näeme, et vaktsineerimisega tekib ühiskonnas noorte tervisele vähem kahju. Näiteks augustis käis uudistest läbi, et 25 000 vaktsineeritud alaealise hulgas on olnud ainult kaks tõsiseltvõetavat juhtumit, mil oli tarvis arstiabi. Sealjuures mõlemal juhtumil esinesid allergilised nähud ja need said ravitud.

Samal ajal teame, et 10–19-aastaste vanuserühmas vajavad haiglaravi ligikaudu 0,25% haigestunutest ehk ligi üks neljasajast. Seega võime lihtsalt arve vaadates spekuleerida, et nende 25 000 noore inimese nakatumise korral oleks 62 vajanud haiglaravi ja kokkuvõttes oleks tekkinud hulganisti rohkem tervisekahjustusi.

Olen väga allergiline penitsilliini ja ampitsilliini vastu. Kas ma tohin vaktsiini saada ja kui, siis missugune mulle sobib?

Vastab Tartu Ülikooli molekulaarimmunoloogia teadur Uku Haljasorg: Teile sobivad kõik praegu kasutusel olevad vaktsiinid.

Ainsad allergiad, mille puhul inimesi pigem ei soovitata vaktsineerida, on allergiad vaktsiinikomponentide suhtes. Sellised inimesed on aga maailmas hirmus haruldased. Kui soovite teada, mis vaktsiini koostises on, siis Pfizeri vaktsiini koostis on eestikeelsena siin. Esimesed pikad nimetused on lipiidid, millesse on pakitud mRNA, seejärel erinevad soolad, suhkur ja vesi.

* Millal tekib kaitse esimese süsti saanul?

Antikehasid hakatakse tavaliselt tootma teisel, hiljemalt kolmandal nädalal, misjärel nende tase ka jätkuvalt tõuseb. Praegustel andmetel saavutatakse esimese doosiga tõhusam kaitse umbes viiendal nädalal.

Inimene loetakse täielikult vaktsineerituks alles üks nädal peale teist doosi, seega tasub ka dooside-vahelisel perioodil kõiki ettevaatusabinõusid kasutada.

Kui suur vahe on või peab olema erinevate vaktsiinide esimese ja teise süstimise vahel? Mis juhtub, kui mul pole võimalik ettenähtud ajal kohale minna?

Vastab Tartu Ülikooli peremeditsiini kaasprofessor Marje Oona: soovituslikud intervallid kahe vaktsiinidoosi vahel on järgmised:

• Comirnaty (Pfizer/BioNTech vaktsiin): 6 nädalat;
• Vaxzevria (AstraZeneca vaktsiin): 8-12 nädalat;
• Moderna COVID-19 vaktsiin: 4 nädalat (28 päeva)

Kui ei ole võimalik ettenähtud ajal vaktsineerimisele minna, on soovitav vaktsineerimist pisut edasi lükata, mitte ettepoole tõsta.

Konkreetne juhtum: saadi esimene Moderna vaktsiinisüst. 6. päeval pärast süsti haigestuti koroonasse. Kas teist vaktsiinisüsti on vaja või võib see ohtlik olla? Näiteks tekib liiga palju antikehi.

Tartu Ülikooli Kliinikumi infektsioonikontrolli teenistuse direktor Matti Maimets: hetkel soovitatakse läbipõdenutel ühe doosiga vaktsineerida. See pole seotud ohtlikkusega, vaid kõikidel läbipõdenutel pole piisavalt antikehi. Selle tagamiseks tehakse vaktsineerimine ühe doosiga.

Millised võivad olla pikemaajalised tüsistused pärast koroona läbipõdemist? Konkreetne juhtum: 30 päeva pärast haigestumist on jätkuvalt köhahood (eriti öösel), mitte nii intensiivsed kui haiguse algfaasis. A) kas tegu võib olla tüsistusega? B) kas selline inimene on jätkuvalt nakkusohtlik? NB! Pereõe vastus kirjeldatud olukorrale: "inimene on terve siis kui 72 tundi järjest ei köhi. Seni on inimene nakkusohtlik".

Vastab Tartu Ülikooli Kliinikumi sisekliiniku nakkushaiguste osakonna juhataja Anne Kallaste: kirjanduses avaldatud andmete põhjal on praegu kokku lepitud, et inimene ei ole enam nakkusohtlik, kui haiguse algusest on möödas vähemalt 10 päeva, palavikku ei ole 72 tundi ja respiratoorsed sümptomid on taandunud. Suur osa inimesi paranebki selle ajaga ära ja nakkusoht möödub. Harvadel juhtudel – väga raske haiguskulu ja immuunpuudulikkuse korral võib nakkusoht olla ka pikem.

Ägeda hingamisteede haiguse põdemise järgselt võib aga jääda postiinfektsioosne köha, mis võib kesta ka kuni kaks kuud. See ei ole üksnes COVID-19 seotud, vaid võib esineda ka teiste respiratoorsete viirusinfektsioonide järgselt. See on seotud hingamisteede ärritusega, mis haiguse põdemise järgselt tekib ja miks inimene köhib, mitte enam ägeda haigusega. Seega, respiratoorsete sümptomite lõplik taandumine võib vahel võtta aega ning seetõttu võibki mõnel juhul nakkusohu kestuse hindamine olla keeruline.

Järjest enam kirjeldatakse ka pikaajalisi kaebusi pärast COVID-19 põdemist. Seda, kellel need tekivad, on hetkel raske ette ennustada. Sagedasemad kaebused on koormustaluvuse langus ja väsimus, kuid selleks võib olla ka rindkere valu ja püsima jäänud köha.

Praeguste uuringute põhjal kuni pooltel haigust põdenutel võivad jääda pikemaajalised kaebused. Pikaajalised kaebused ei ole seotud nakatumisvõimelise viiruse püsimisega – see tähendab, et kroonilist viirusinfektsiooni COVID-19 puhul ei ole.

Kas peale vaktsineerimist on võimalik haigust edasi levitada teistele inimestele?

Vastab TÜ rakulise immunoloogia professor Kai Kisand: On teada, et vaktsineerimine ennetab haigestumist COVID-19-sse, kuid on võimalik, et vaktsineeritu võib haigust siiski edasi kanda ning nakatada vaktsineerimata inimesi. Selleks, et kaitsta neid, keda pole jõutud veel vaktsineerida. tuleb ka peale vaktsineerimist kanda maski, hoida teiste inimestega distantsi ning kanda hoolt käte hügieeni eest.

Kas vaktsineeritud inimene nakatab teisi inimesi vähem kui vaktsineerimata inimene?

Vastab TÜ molekulaarimmunoloogia teadur Uku Haljasorg: Varasemate levinud viirusvariantide puhul kandsid vaktsineeritud inimesed viirust oluliselt vähem edasi. Delta tüve puhul hetkel andmed puuduvad.

Küll aga on teada, et vaktsineeritud ja siiski koroona saanud inimestel langeb viiruse kogus nende ninaneelus oluliselt kiiremini, põevad haigust vähemate sümptomitega ja ka tervenevad vaktsineerimata inimestest rutem. (20/09/2021)

Kas vastab tõele, et vaktsineerimisel tekkinud antikehad asuvad veres ja nina limaskestale need viiruse ilmumise esimestel tundidel kohale ei jõua?

Vastab TÜ funktsionaalse genoomika teadur Erik Abner: Praegu kasutatakse nn süsteemseid vaktsiine ehk vaktsiine, mis pigem stimuleerivad vereringes paiknevaid immuunsüsteemi osi.

Küll aga on vägagi piiratud uuringutes suudetud näidata ka märkimisväärset antikehade hulka vaktsineeritute ninaneelus. Kindlasti saaks antikehade hulka limaskestal suurendada otse limaskestale kantavate vaktsiinide abil, kuid paraku pole maailmas veel selliseid vaktsiine Covid-19 vastu suudetud välja arendada. (20/09/2021)

Kas on võimalik haigestuda peale vaktsineerimist?

Vastab TÜ rakulise immunoloogia professor Kai Kisand: vaktsineerimine on tõhusaim meede nakkushaiguste leviku piiramiseks. Paraku ei ole ükski vaktsiinidest 100% efektiivne – tõhusus oleneb nii konkreetsest tehnoloogiast kui ka haigusetekitaja iseloomust. Näiteks väga muutliku iga-aastase gripiviiruse vastu pole õnnestunud luua nii efektiivset vaktsiini kui SARS-CoV-2 vastu.

Vaktsiinide kaitsevõime varieerub inimesEti ning väga harva võib juhtuda, et vaktsineerimisega ei saavutata täielikku immuunsust haiguse suhtes. Sellest hoolimata on vaktsineerimine valdavalt väga tõhus meede, mis hoiab ära eriti rasked haigusjuhud ja surmad.

Immuunsus COVID-19 vastu saavutatakse umbes 14 päeva peale vaktsineerimist. Seega võib inimene vahetult peale vaktsineerimist veel haigestuda, sest organismil kulub aega immuunvastuse kujundamiseks.

Olen oma (AstraZeneca) vaktsiini kätte saanud. Kui suur on oht, et võin ikkagi viirust koju tuua ja sellega oma eakat elukaaslast nakatada?"

Tartu Ülikooli Kliinikumi infektsioonikontrolli teenistuse direktor dr Matti Maimets: võimalus on väga väike.

Millist vaktsiini eelistada?

Kuna vaktsiinide puuduse tõttu ei saa me nagunii eelistatud vaktsiini valida, siis ei ole ka vahet kas saame Pfizerit, AstraZenecat või Modernat. Kõige tähtsam on, et me võimalikult ruttu vaktsineeritud saaksime.

Miks pakutakse turul erinevat tüüpi COVID-19 vastaseid vaktsiine?

Vastab TÜ rakulise immunoloogia professor Kai Kisand: valiku olemasolu võimaldab COVID-19 pandeemiat paremini kontrolli all hoida. Erinevat tüüpi vaktsiinid sobivad erinevatele sihtrühmadele, näiteks erinevatele vanusegruppidele. Kuna käimas on ülemaailmne vaktsineerimine COVID-19 vastu, siis üks vaktsiinitootja ei suudakski kogu nõudlust rahuldada.

Erinevate tootjate vaktsiini säilitus- ja transpordinõuded on erinevad. Näiteks Pfizer/BioNTechi vaktsiini tuleb säilitada ja transportida -70ᴼC juures (uuematel andmetel piisab ka -20ᴼC), seevastu AstraZeneca/Oxfordi vaktsiini saab säilitada ka harilikus külmkapis. Siiski peavad vaktsiinid olema kättesaadavad kõigile üle maailma.

Kui mingist hetkest peaks vaktsiine olema piisavalt saada, kas siis võib oma raha eest igaks juhuks teist tüüpi vaktsiiniga olemasolevat kaitset võimendada?

Vastab TÜ peremeditsiini kaasprofessor Kadri Suija: kõige sobivama vaktsiini leidmise osas tasub pidada nõu oma perearstiga. COVID-19 vaktsiinid on tasuta.

Kas vaktsiinikatsed on usaldusväärsed?

Euroopa Liidus viivad kliiniliste katsete järelevalvet läbi riikide enda ravimiametid ning USAs FDA. Nende ülesanne on kontrollida asutusi, kus katseid läbi viiakse, suhelda uuritavatega nende õiguste teemal ja kontrollida ka katsete läbiviijaid. Katseid viiakse üldjuhul läbi avalikes haiglates ja selleks kasutatakse sageli sõltumatut riiklikku meditsiinisüsteemi.

3. faasi katseid viiakse läbi topeltpimedal meetodil: pooltele uuritavatele süstitakse soolalahust, teistele pooltele vaktsiini. Seejuures ei uuritavad ega ka meditsiinipersonal tea, kumba süstiti. Seejärel jälgitakse uuritavate haigestumisi ja kõrvalnähte 3–4 kuu vältel ning kontrollitakse mõlema süstigrupi erinevusi.

Rohkem teavet leiab ravimiameti lehelt.

Kuidas toimub vaktsiinide tootmise kvaliteedikontroll? Kas Eestis on võimekust pistelist kontrolli teostada ja kas seda tehakse? Kas ECDC vms. tasemel toimub mingi kontroll või on kõik jäetud puhtalt ettevõtte enda protseduuride hooleks? Kas raskete tüsistuste puhul uuritakse konkreetsel juhul süstitud vaktsiini, st kas igast partiist pannakse midagi "kappi", mida siis uuritakse, kui midagi tõsist juhtub?

Vastab ravimiameti müügilubade osakonna juhataja Margit Plakso: müügiloa andmisel kinnitatakse nõuded ehk  spetsifikatsioonid, millele vaktsiini kvaliteet peab vastama. Vaktsiinide kontrollimisele enne müügile lubamist on kaks etappi.

Esiteks testib vaktsiini tootja iga partiid kinnitatud nõuete suhtes. Lisaks peab iga vaktsiinipartiid läbima ametliku kontrolli ühes ravimiametite koostöövõrgustikku kuuluvas (OMCL) laboris. Vaktsiin lubatakse kastusse alles siis, kui testimine näitab, et see vastab kinnitatud kvaliteedinõuetele. Eestis Ravimiameti labor vaktsiinide kvaliteedianalüüse ei tee, tunnustame teiste liikmesriikide kontroll- laborite tehtut.

Vaktsiini tootja peab säilitama igast toodetud partiist näidised, et vajadusel, näiteks siis, kui tekib kahtlus, et ravimi kõrvaltoime võib olla seotud kvaliteediprobleemiga, saaks teha kordusanalüüsi.

Kui tuleb mõne uue tüve vastu mRNA vaktsiin, siis millise kadalipu peab see läbima, et saaks Euroopas müügiloa? Kas see toimub lihtsamalt kui esialgsele vaktsiinile müügiloa saamine?

Vastab Tallinna Tehnikaülikooli immunoloog Sirje Rüütel Boudinot: uue Sars-Cov2 tüve vastu tehtav mRNA vaktsiin peab müügiloa saamiseks läbima kolmanda taseme kliinilised katsetused ja vaktsiini toksilisusega seotud katsed. Muus osas peaks see protseduur sama tehnoloogia puhul toimuma lihtsamalt.

Moderna teeb praegu Sars -Cov2 N-valgul põhinevat mRNA vaktsiini. AstraZeneca teeb uut adenoviiruse tehnoloogial pôhinevat nn "equimolar" vaktsiini, mis koosneb 50 protsendi ulatuses Sars-Cov2 Wuhani tüvest ja 50 protsendi ulatuses Sars-Cov2 Lõuna Aafrika tüvest.

Täiendab TÜ rakubioloogia teadur Signe Värv: hetkel täpset ravimipoliitikat veel arutatakse, aga arvatavasti hakkab süsteem sarnanema hooajaliste gripivaktsiinidega. Kui juba olemasolevat ja müügiluba omavat vaktsiini vaid veidi "kohendatakse" ja põhimõttelisei muutusi ei tehta, siis läheb kõigega kiiremini. Kui turule tuleb uus tootja uue tootega, peab ta läbima sama kadalipu, mis tavaliselt.

Miks peaks eelistama vaktsiini loomulikule immuunsüsteemile?

Vaktsiini kasutamine on märkimisväärselt ohutum, kui loomuliku immuunsüsteemi peale lootma jääda. Küsimus ei ole meie enda immuunsüsteemi ebausaldusväärsuses, vaid asjaolus, et meie immuunsüsteem kohtab nüüd SARS-CoV-2 näol täiesti uut elukat, mis on temast sageli võimsam ja kavalam.

SARS-CoV-2 ei ole naljaviirus – Eesti andmetel jõuavad 7,5 protsenti diagnoositutest haiglavoodisse. Koroonaviirusega nakatunud vaktsineeritutest puhul moodustavad rasked haigusjuhtumid samas ainult 0,02 protsenti. Isegi kui me usume enda immuunsüsteemi võimsusesse, siis meie hulgas on märkimisväärne hulk inimesi, kes ei saa sellele vastu.

Vaktsiinidel küll esineb kõrvalmõjusid, kuid need on üldjuhul märkimisväärselt leebemad, kui COVID-19 läbipõdemine. Samuti on need kõrvalmõjud ka ajutised, COVID-i tekitatud kahjustused võivad kesta kuid. On küll olemas mingi hulk inimesi, kes saavad sellest asümptomaatiliselt läbi, aga nad on vähemuses.

Oleks tore, kui saaksime ette ennustada, kes need asümptomaatilised inimesed saavad olema, siis ei peakski neid vaktsineerima ja neile asjatut ebamugavust tekitama, aga paraku puudub meil info, mille abil neid asümptoomseid juhte ennustada.

Mitte-vaktsineermine ajab haiglad umbe ja järgnevad surmad. Seda siis nii COVID-ist, kui ka kõikidel muudel kõrvalistel põhjustel, sest muud haiged ei saa enam õigeaegset ravi. Viimased aasta aega oleme ju sisuliselt loomuliku immuunsuse peale lootnud ja praeguseks oleme jõudnud olukorda, kus haiglad on täiesti kriitilises seisus. Teistest Euroopa riikidest me teame, kui mustaks selline olukord edaspidi võib kiskuda.

Kas vaktsiinid toimivad ka muteerunud viirusvariantide korral?

Vastab TÜ rakulise immunoloogia professor Kai Kisand: kuigi laboratoorsete katsetega on näidatud, et vaktsineerimise järgselt tekkinud antikehad ei neutraliseeri teatud, nt Lõuna-Aafrika, viirusevariante enam nii tõhusalt, ei põhine immuunkaitse õnneks ainult antikehadel. T-rakkudel põhinev rakuline immuunsus ei rakendu küll kohe, kuid ei luba viirusel organismis kontrollimatult levida ning seeläbi hoiab ära COVID-19 rasked vormid.

Kui tõhusad on värskemate andmete põhjal praegused koroonavaktsiinid uue Aafrika tüve suhtes?

Ilmselt on juttu Lõuna-Aafrika (LAV) tüvest ehk siis B 1.351 variandist, millel on mutatsioon E484K. Just seda mutatsiooni seostatakse viiruse võimega praeguste vaktsiinide poolt tekitatud antikehade eest ära põgeneda. Nimetatud mutatsioon esineb ka Brasiilia variandil (P1), kuid puudub UK variandil (B 1.1.7).

Uuringud katseklaasis on näidanud, et LAV variant on vaktsiinide mõttes kõigist kolmest kõige kehvem. Praegused vaktsiinid neutraliseerivad LAV varianti umbes kuus korda nõrgemini kui originaalset SARS-CoV-2 tüve. Kliinilisi andmeid on vähe, aga ka nende tulemused viitavad vaktsiinide nõrgemale efektile LAV tüve suhtes.

LAV-s endas läbi viidud uuringus ei olnud AZ/Ox vaktsiin (Vaxzevria) efektiivne kerge ja keskmise raskusega COVID-19 infektsiooni vältimisel noorematel inimestel. Äsja avaldatud Iisraeli uuringus näidati, et Comirnaty vaktsiini kahe doosiga vaktsineeritutel oli enamus infektsioone põhjustatud LAV-variandi poolt sealjuures mittevaktsineeritute grupis oli vaid ühel juhul tekitajaks LAV-variant.

Kõik see viitab asjaolule, et olemasolevad vaktsiinid ei pruugi LAV-variantide poolt põhjustatud COVID-19 haigust täielikult vältida. Siiski on oluline märkida, et praegusi mRNA ja viirusvektori vaktsiine on kerge ümber disainida ja seda on farmaatsiatööstus ka juba teinud ning esimesed kliinilised uuringud uute vaktsiinidega on alanud.

* Kuku raadio saates "Neeme Raud" oli 27.02. intervjuu mikrobioloogi vmt isikuga, kes väitis, et haiguse ise läbipõdemine annab suurema kaitse kui vaktsiin. Siin artiklis väidetakse vastupidist. Oskate kommenteerida?

Tõepoolest, tervikliku viirusega läbipõdemine annab laiapõhjalisema immuunsuse, kui ühel puhtalt ogavalgul põhinev vaktsiin. Nimelt õpib meie immuunsüsteem haiguse käigus aktiivsemalt viiruse vastu võitlema ning toodetakse ka laiem valik antikehasid.

Küll aga teame me tänaseks juba miljonite inimeste näitel, et haigestumise riski vähendamiseks piisab ka vaktsiinist saadud immuunsusest. Samas on teada, et vaktsineerimisega toodetakse kehas rohkem antikehi. Seega pole veel ka kindel, kas loomuliku läbipõdemise teel saavutatud immuunsus kestab niivõrd kaua, kui vaktsineerimise teel saadud immuunsus.

Mis numbrist alates on antikehasid piisavalt immuunsuseks? Kas on teada juba, mis vahemikust antikehi tekib haiguse põdemisel, vaktsineerimisel?

Vastab Veebimeedik: antikehade numbriline väärtus ei ole üks-ühele seotud kaitse tugevusega ja ühtegi sellist numbrit, millest ülespoole kindlasti kaitse olemas on, pole olemas. Tõenäoliselt on kaitse puudulik siis, kui antikehade tase jääb allapoole labori poolt antud nn normi alumist väärtust (nt Synlabil < 50.0 AU/ml).

Üldiselt on nii, et kui haiguse põdemisel võib tekkida väga varieeruv kogus antikehi, mõnel ei teki üldse, mõnel tekib vähe ja mõnel palju, siis pärast kahe doosiga vaktsineerimist tekib praktiliselt kõikidel inimestel kõrges või väga kõrges tasemes antikehi. Reeglina jäävad kahe doosiga vaktsineeritute antikehade tasemed tuhandetesse ja isegi kümnetesse tuhandetesse. Põdemise järgselt ulatub vahemik sadadest kuni tuhandeteni.

Kui põdenud inimest vaktsineeritakse ühe vaktsiinidoosiga, siis tõuseb antikehade tase põdemisjärgsega võrreldes palju kõrgemale, enamjaolt natuke kõrgemale, kui pärast kahe doosiga vaktsineerimist.

Kas kehtib väide, et inimestele pole varem mRNA vaktsiine toodetud, kuna need on loomkatsetel läbi kukkunud?

Kindlasti on kõik uued vaktsiinid läbinud esmalt loomkatsed. Läänemaailmas ei luba ravimiametid isegi inimkatseteni minna, enne kui on tõestatud ohutus loomadel.   

Viited loomkatsete raportitele:

• Pfizeri vaktsiin hiirtes ja makaakides
• Moderna vaktsiin hiirtes
• Moderna vaktsiin makaakides

Millal selgub, kui tihti tuleb uuesti vaktsineerida? Kui kauaks vaktsiini kaitse annab?

Seda saab teada ainult vaatluste käigus. Lootust on, et kui tüved märkimisväärselt ei muutu, siis peaks revaktsineerimist tegema iga 1–2 aasta tagant. Seda näitab paraku aeg.

Soovin teaduslikku alust väitele, et pärast läbipõdemist saavutatud immuunsus kestab vaid 6 kuud?

Vastab TÜ molekulaarimmmunoloogia teadur Uku Haljasorg: Teaduskirjanduses kohtab seda väidet oluliselt harvem kui tavameedias. Andmeid antikehade püsivuse kohta avaldatakse jooksvalt. On võimalik, et lihtsalt ollakse mingitesse vanadesse andmetesse kinni jäädud.

Viimastest uuringutest on selgunud, et läbipõdenutel võivad antikehad püsida ka oluliselt kauem. Samas on tulemused vastakad selle koha pealt, et kui suurel osal põdenutest nad püsivad. Olenevalt uuringust ja maast, kus uuring tehtud, kõiguvad need numbrid 50 ja 95 protsendi vahel. Vaktsiinide kaitse selle uue tüve suhtes on langenud, kuid kaitse sümptomitega tõve vastu on endiselt äärmiselt tõhus.

Toonitan, et vaktsineerimise abil saavad inimesed need antikehad oluliselt "lihtsama vaevaga". Sama teadustöö, mis vaatas antikehade püsivust 63 Covidit põdenud patsiendis, leidis ka, et ligi pooled neist kannatasid pika-Covidi käes veel kuus kuud pärast diagnoosi. Aasta hiljem oli see protsent kukkunud kümne peale. Pikk-Covid tekkis nii neil, kes olid kergete sümptomitega, kui ka neil, kes tuli haiglasse paigutada. (20/09/2021)

Miks tekivad vaktsiinist kõrvalmõjud? 

Bioinformaatika järeldoktor Liis Blevins: ühe või mitme gripilaadse sümptomi esinemine, nagu väsimus, peavalu, lihasvalu, palavikulisus jne, peale vaktsiini peegeldavad keha immuunvastust viirusele, mida tegelikult kehas ei ole. See ongi vaktsiinide võlu. Need võimaldavad haigust läbi põdeda ja immuunmälu luua valdavalt väga kergel viisil ilma tegelikku viirust kohtamata. 

Vältides üldistamist ja keskendudes tuntud hingamisteede haigustele, nagu gripp ja COVID, siis haiguse sümptomid tulenevadki suures jaos keha immuunvastusest viiruse vastu, mitte viiruse otseselt põhjustatud raku- ja koekahjustuse tagajärjel. Sestap rääkides immuunsusest, sõnade "nõrk" ja "tugev" asemel võiks pigem kasutada "küllaldane", sest ülereageeriv immuunsüsteem ei ole kindlasti soovitav. 

Just see ülereageeriv immuunsüsteem vastutab tõsiste allergiate eest, nagu ka väga harva esinev ülitundlikus vaktsiinide suhtes. Õnneks on võimalik seda immuunvastuse ülereageerimist (anafülaktililist reaktsiooni) kiiresti leevendada sama hormooni süstiga, millega ka leevendatakse näiteks pähkli- ja mesilaseallergia reaktsiooni (epinefriin ehk adrenaliin).

* Kui on geneetiline soodumus tromboosiks ja kui geenidoonori tagasiside seda näitab, siis kas peaks AstraZeneca vaktsiini asemel mõnda teist vaktsiini manustama?

Vastab TÜ peremeditsiini kaasprofessor Kadri Suija: praegused (12. märtsi seisuga) Eesti ravimiameti soovitused toovad välja, et kui on diagnoositud pärilik või omandatud trombofiilia (põhjuseks faktor V geeni Leideni mutatsioon, protrombiini geeni mutatsioon, proteiin S, proteiin C või antitrombiini defitsiit jt) ja inimene ei kasuta antikoagulanti, siis tuleks kaaluda vaktsineerimise edasilükkamist või võimalusel teise vaktsiini kasutamist. Tasub konsulteerida oma raviarstiga.

* Kas AstraZeneca vaktsiini saanutel on kõrgem trombioht? Millise näitaja alusel trombiohtu hinnatakse?

Vastab TÜ rakubioloogia teadur Signe Värv:AstraZeneca vaktsiini Vaxzevria väga harva esinevaks kõrvaltoimeks loetakse ebatavalist verehüüvet koos vereliistakute vähesusega. Selle sageduseks on hinnanguliselt 1 juhtum 100 000 vaktsineeritu kohta. Näiteks beebipillide puhul on trombioht ühel kasutajal 1000-st ehk 100 korda suurem.

Kui vaktsineeritul ilmnevad paari nädala jooksul pärast vaktsineerimist loetletud nähud (hingeldus, valu rinnus, püsiv kõhuvalu, jala turse, püsiv ja tugev peavalu või nägemishäired, väiksed täppverevalumid süstekohast eemal), tuleb kohe pöörduda arsti poole. Vaxzevriaga ei tohi vaktsineerida neid, kellel on esinenud kapillaaride lekke sündroom (CLS).

Kuidas tunda ära peale AstraZeneca vaktsiiniga vaktsineerimist tekkida võivat trombi? Mida siis teha?

Praeguseks on teada, et AZ vaktsiiniga vaktsineeritute seas ei ole venoosse tromboosi tekkimise sagedus suurem kui tavapopulatsioonis tekkinud tromboosijuhtumite sagedus. Küll on aga mitmed Euroopa riigid peatanud vaktsineerimise alla 55–60-aastastel inimestel, kuna on leitud, et vaktsineerimine AZ vaktsiiniga noorematel isikutel võib seostuda trombootilise sündmusega, millele kaasneb trombotsüütide (vereliistakud) vähesus.

AZ vaktsineeritute seas avastatud tromboosijuhtumid meenutavad hepariin-indutseeritud trombotsütopeeniat (HIT) ja seda esineb enam noorematel naistel. Kirjeldatud on peamiselt aju venoosseid tromboosijuhtumeid. Tromboosi teke tundub olevat immuunvahendatud (autoimmuunne), kus tekivad antikehad trombotsüütide faktor 4 (PF4) vastu.

Osad sümptomid võivad olla sagedasemad: püsiv ja tõsine peavalu, fokaalsed (koldelised) neuroloogilised sümptomid, krambid, hägune või topeltnägemine (viitab insuldile või aju venoossele tromboosile), õhupuudus või rindkerevalu (viitab kopsuarteri trombile või ägedale koronaarsündroomile), tugev kõhuvalu (võimalik värativeeni tromboos) või jäseme turse, punetus, kuumamine või jahedus (viide süvaveenitromboosile või ägedale jäseme verevarustuse häirele. Vaktsinatsiooniga seostatavate trombooside teke on sagedasem 4–20 päeva pärast vaktsinatsiooni.

Nende sümptomite tekkimisel tuleb tõenäoliselt kohese abi saamiseks pöörduda lähima haigla erakorralise meditsiini osakonda, kus saab kaebuste tekkepõhjuse välja selgitada.

Kas AZ vaktsiiniga seostatud atüüpilise trombi ohtu aitab vähendada sama ravim, mida võetakse tavalise trombi ohu vähendamiseks (nn südameaspiriin)? Kui jah, siis kui palju ja mis aja jooksul pärast vaktsineerimist peaks seda võtma?

AZ vaktsiiniga seostatavate tromboosijuhtumite korral ei ole aspiriini kasutamine näidustatud. Vajalik on antikoagulantide (esmavalik faktor Xa inhibiitorid - rivaroksabaan, edoksabaan, apiksabaan) lisamine raviskeemi. Raskete või eluohtlike trombosijuhtumite korral on kasutatud ka inimese immunoglobiliini (IVIG) suurtes doosides.

Kas autoimmuunhaiguse korral tohib teha COVID-19 vastast vaktsineerimist?

Vastab TÜ rakulise immunoloogia professor Kai Kisand: bioloogilise ravi saajaid ei vaktsineerita elusvaktsiinidega. COVID-19 vaktsiinid ei ole elusvaktsiinid ja seega on nad bioloogilise ravi korral ohutud.

Kas luupust põdevaid haigeid võib vaktsineerida koroonavaktsiiniga ?

Tartu Ülikooli Kliinikumi infektsioonikontrolli teenistuse direktor dr Matti Maimets: jah, luupust põdevaid haigeid võib vaktsineerida.

* Kas reumatoidartriiti 10 aastat põdenule on vastunäidustusi?

Vastab TÜ molekulaarimmunoloogia teadur Uku Haljasorg: praegusel hetkel ei ole teada, et ükski vaktsiin oleks autoimmuunhaigusi põdevatel inimestel vastunäidustatud. Kui teie haiguse kontrolli all hoidmiseks on vaja kasutada immuunsupressante, on oht, et vaktsiin ei ole nii efektiivne, kui ta olla võiks.

Raske haiguse eest peaks vaktsineerimine sellegipoolest kaitsma. Lisaks on välja käidus ka idee, et immuunsupresante kasutavad inimesed võiksid saada ka kolmanda süsti, kuid hetkel seda süsteemi kuskil veel ei rakendata.

Kui ma olen põdenud astmat, kas vaktsineerimine on mulle ohutu?

Vastab Tartu Ülikooli peremeditsiini professor Ruth Kalda: jah, kindlasti on. Pigem on raske astma põdemise puhul vaktsineerimine väga näidustatud, sest olles astmaga patsient, kes vajab pidevalt ravimeid, võib koroonaviirusesse haigestumisel raskesti kulgeva haiguse risk olla kõrge.

Soovin teada, et milline vaktsiin sobiks minule? Nimelt 9 aastat tagasi avastati mul juhuleiuna mao NET kasvaja, mille tagajärjel magu eemaldatud. Mingit ravi saanud pole, olen jälgimisel ja senini kõik kontrolli all. Kaasuvatest haigustest on kõrgvererõhu tõbi ja lahtise nurga glaukoom.

Tartu Ülikooli Kliinikumi infektsioonikontrolli teenistuse direktor dr Matti Maimets: kõik vaktsiinid sobivad.

* Kas võib vaktsineerida muud infektsiooni (gripp, bakteriaalne põletik) põdevat inimest?

Vastab TÜ molekulaarimmunoloogia teadur Uku Haljasorg: kindlasti on gripi puhul soovituslik vaktsineerimisega oodata, kuni oled tervenenud. Vaktsiinide sagedasemad kõrvalmõjud on loidus, väsimus ja palavik. Need nähud käivad kaasas lisaks gripile ka paljude teiste nakkushaigustega.

Seega võib tekkida olukord, kus ei Sina ega arst ei suuda vahet teha, mis põhjusel Su tervislik olukord muutunud on. See omakorda võib muuta keerukamaks arstil raviotsuse tegemist. Samas – lokaalsete bakteriaalsete põletike puhul oskab perearst teile kindlasti nõu anda.

Kas võin nakatuda samaaegselt koroonaviiruse, gripi või mõne muu haigusega?

Vastab Tartu Ülikooli Kliinikumi infektsioonikontrolli teenistuse direktor dr Matti Maimets: jah, samaaegne nakatumine on võimalik.

* Kas vaktsiini võib saada antibiootikumikuuril inimene?

Vastab TÜ rakubioloogia teadur Signe Värv: kuna antibiootikumikuuril ollakse erinevatel põhjustel, näteks mõne muu probleemiga kaasnev bakteriinfektsioon, on sellele küsimusele üheselt võimatu vastata. Kindlasti peaks rääkima oma pere- või raviarstiga.

Kuidas mõjub vaktsiin alkohoolikule?

Tartu Ülikooli Kliinikumi infektsioonikontrolli teenistuse direktor dr Matti Maimets: kirjeldatud juhul võib vaktsineerida.

Kas enne vaktsineerimist või peale seda võib alkoholi tarbida?

Vastab TÜ peremeditsiini kaasprofessor Kadri Suija: Alkohol üldiselt nõrgendab immuunsüsteemi. Konkreetset promillipiiri, mis oleks piiranguks vaktsineerimisele, teada ei ole. Kindlasti ei soovitata vaktsineerimise võimalike kõrvaltoimete leevendamiseks tarvitada alkoholi. 

Kas võib hakata peale Covid-19 positiivse testi saamist antibiootikumi tarvitama?

Vastab molekulaarimmunoloogia teadur Uku Haljasorg: antibiootikumid on ette nähtud bakteriaalsete haiguste raviks. COVID-19 põhjustab viirus SARS-COV-2, mille vastu antibiootikumid on kasutud. Antibiootikume võib tarvitada ainult juhul, kui teil on samaaegselt mõni bakteriaalne nakkus ja teie arst on vastava ravi teile määranud.

Kui kaua püsib vaktsiinist saadav immuunsus?

Vastab TÜ rakulise immunoloogia professor Kai Kisand: seniajani ei ole veel teada, kui kaua püsib vaktsiini tekitatav immuunsus. Paar kuud kestnud COVID-19 vaktsiinide kliiniliste uuringute kestel on vaktsineeritute immuunsus püsinud. Uuringud mõistagi jätkuvad. Arvestades uuringuid läbipõdenutel võib loota, et kaitse püsib vähemalt aasta.

Miks ma peaksin vaktsineerima, kui vaktsiini kaitse kestus ei ole teada?

Laias laastus jälgitakse vaktsiinide inimuuringutega kolme asja: ohutust, tõhusust ja kestust.

Ohutus on tänaseks juba korrektselt tõestatud, seda nii käimasolevate uuringutega, kui ka igapäevaste andmetega. Üle maailma on vaktsineeritud üle 3,2 miljardi inimese. Tänapäevastel vaktsiinidel pikaajalisi kõrvalmõjusid ei esine.

Ka tõhusus on uuringutega suhteliselt hästi määratud. Tõhususe numbrid võivad natuke erinevates ühiskonnagruppides kõikuda, kuid laias laastus on teada, et uued vaktsiinid töötavad kas väga hästi (AZ ja J&J) või väga-väga hästi (Pfizer ja Moderna).

Kindlasti jälgitakse neid inimuuringute osalejaid veel järgnevate aastate jooksul edasi ja selle põhjal määratakse ka vaktsiinide kestus. See on ka põhjus, miks uutele vaktsiinidele antakse tingimuslikke müügilubasid ja nende üle peetakse rangemat järelevalvet kui tavaliste vanemate vaktsiinide järgi.

Kuna vaktsiinide kestuse küsimus pole otseselt tänases kriisiolukorras esmatähtis, siis soovitataksegi vaktsineerida. Eks aeg näita, kui kaua nad kestavad, tõenäoliselt 1–2 aastat.

Kas inimesel, kellel ei esine allergiaid ega kõrvaltoimeid teiste ravimitega, ei teki suure tõenäosusega vaktsiinist erilisi kõrvalnähtusi?

Tavalistel inimestel on üldjuhul pärast vaktsineerimist keskpärased sümptomid. Siin on muidugi väike võimalus, et organism ikka pole mingi vaktsiinikomponendiga kokku puutunud ja tekib reaktsioon. See on aga ka põhjus, miks arstid paluvad peale vaktsineerimist 15 minutiks inimestel kabineti lähedusse jääda ootama. Need ägedad reaktsioonide juhtumid on väga harvad.

Miks süstitakse vaktsiin käevarde, mitte tuharasse, kus oleks vähem valus?

TÜ peremeditsiini kaasprofessor Marje Oona: tuharasse on samamoodi valus/mittevalus kui õlavarde, selles osas tegelikult vahet ei ole. Ise kunagi õppimise kõrvalt õena töötanuna ütleksin pigem, et tuhara piikonda tehtud süstid tegid inimestele rohkemgi valu.

COVID-19 vaktsiin on mõeldud lihasesiseseks manustamiseks, tuhara piirkonnas võib vaktsiin vabalt sattuda hoopis rasvkoesse ja siis on vaktsiini tõhusus väiksem. Õlavarde või reielihasesse süstitud vaktsiin on tõhusam kui tuhara piirkonda süstitud.

Millest COVID-19 vaktsiinid koosnevad?

TÜ rakulise immunoloogia professor Kai Kisand: iga vaktsiin on pisut erineva koostisega sõltudes sellest, kuidas vaktsiin on välja töötatud. Vaktsiini kõige olulisem koostisosa on väga väike kogus ohutut ja mittenakkavat bakteri või viiruse antigeeni, mis haigestumist ei põhjusta. Vaktsiini ülesanne on tutvustada haigusetekitaja antigeene immuunsüsteemile, et tekiks eriomane immuunvastus just sellele haigustekitajale. COVID-19 vaktsiinid esindavad SARS-CoV-2 viiruse antigeene.

Põhiosa vaktsiinidoosist moodustab vesi. Selles sisalduvate toimeainete kogused on väga väikesed ning need ei ole reeglina inimestele ohtlikud. Üksnes erandlikel juhtudel kui võib esineda allergia mõne koostisosa suhtes.

Vaktsiinid sisaldavad ka väga väikestes kogustes säilitusaineid ja stabilisaatoreid, näiteks sorbitooli ja sidrunhapet. Need on vajalikud vaktsiini kvaliteedi, ohutu transpordi ja säilivuse tagamiseks. Neidsamu koostisosi leidub vaktsiinidega võrreldes palju suuremates kogustes meie enda organismis ja igapäevases toidus. Vaktsiinidesse lisatud säilitusained, sarnaselt toiduainetesse lisatavatega, aitavad vältida nende soovimatut saastumist ja riknemist. Stabilisaatorid hoiavad aga vaktsiini koostise ühtlasena vältides toimeainete ladestumist vaktsiinianuma seintele transpordi ja säilitamise ajal.

Mõni vaktsiin sisaldab ka väikses koguses adjuvante ehk abiaineid, mis aitavad tekitada tugevamat immuunvastust - näiteks vanuritel, kellel see on muidu tavapärasest nõrgem. Abiained ei kujuta ohtu tervisele. Näiteks toidus ja ravimites on nende sisaldus palju suurem. Praegu Eestis saadaval olevates vaktsiinides adjuvante ei olegi. Täpsem koostisosade kirjeldus leidub iga vaktsiini infolehel.

Miks põhjustab AstraZeneca vaktsiin rohkem kõrvalnähte kui teised?

Pfizeri ja Moderna puhul pidavat 2. süsti järel süstijärgsed reaktsoone rohkem olema. See on ka loogiline, kuna selleks hetkeks on immuunsüsteem juba õppinud ogavalgu vastu võitlema ja asub täisrünnakule.

Arvatakse, et AstraZeneca sagedasemad reaktsioonid peale esimest vaktsineerimist on põhjustatud just adenoviirusest. Looduslikud adenoviirused põhjustavad reeglina kergeid külmetushaigusi. On võimalik, et meie immuunsüsteem tunneb ära AstraZeneca adenoviiruse näol ekslikult ära mõne varasema haigustekitaja ja asub vasturünnakule.

Praegu (7. aprilli seisuga) ei soovitata alla 65-aastastele seda üldse manustada. Mis saab neist noorematest inimestest, kes on nüüdseks juba ühe doosi Astra Zenecat saanud? Mis saab sel juhul 2. doosist?

Vastab Tartu Ülikooli peremeditsiini kaasprofessor Marje Oona: vaktsineerimiskuur on oluline lõpuni viia, sest maksimaalne kaitse tekib 2-doosilise vaktsiini puhul pärast teist vaktsiinidoosi.

Üldiselt on AstraZeneca vaktsiini (Vaxzevria) teise doosi järgselt kõrvaltoimeid vähem kui esimese doosi järgselt ning need on leebemad. AstraZeneca vaktsiiniga (Vaxzevria) vaktsineerimise järel on esinenud valdavalt alla 55-aastastel inimestel väga harvad ja eripärased trombotsüütide vähesusega tromboosijuhud, mille ravi on tavapärasest erinev.

Alla 60-aastastel inimestel on neid juhtusid esinenud sagedusega 1-2 juhtu iga 100 000 vaktsineeritu kohta. Kõik seni teadaolevad juhud on esinenud 1. vaktsiinidoosi järgselt. Ekspertide hinnang on, et kui kui selline reaktsioon 1. doosi järgselt ei tekkinud, siis on väga väike tõenäosus, et see 2. doosi manustamise järgselt ka tekib.

AstraZeneca (Vaxzevria) vaktsiiniga vaktsineerimine ei suurenda ei eakatel ega noorematel patsientidel üldist trombiriski, sealhulgas ei suurenda vaktsineerimine alajäsemete süvaveenitromboosi riski, kopsuarteri trombemboolia riski ega arteriaalse tromboosi (infarkti, insuldi) riski.

Hetkel puuduvad andmed erinevate tootjate COVID-19 vaktsiinide kombineerimise ohutuse ja tõhususe kohta, seetõttu soovitatakse 2-doosilise vaktsineerimiskuuri puhul teine doos manustada sama COVID-19 vaktsiiniga.

* Kuidas toodetakse või hangitakse AstraZeneca vaktsiini inimese embrüonaalsed geneetiliselt muundatud neerurakud ja milleks see vajalik on?

Vastab TÜ rakubioloogia teadur Signe Värv: lühike vastus on, et ükski praegu Eestis kasutusel olev SARS-CoV-2-vastane vaktsiin ei sisalda rakke.

Pikk vastus: AstraZeneca vaktsiini põhimõte on see, et väikeste viirusosakestega, mille sees on koroonaviiruse ogavalgu tegemise õpetus DNA kujul, nakatatakse vaktsineeritava inimese rakke. Inimese rakus väljub info-DNA viirusosakesest jaon aluseks ogavalgu tootmise protsessile. Ogavalk on meie immuunsüsteemi jaoks nn antigeen ehk võõras osake, mille vastu peab võitlema.

Viirusosakesi on info rakku kandmiseks mõistlik kasutada seepärast, et neil on loomulik võime inimese rakkudesse sisse tungida. AstraZeneca kasutab infokandjana šimpansi adenoviirust, mida on muudetud nõnda, et see inimeses end ei paljundaks. Viirusosakesi, mida kasutada, ei saa aga niisama kuskilt kokku koguda. Neid peab tootma laboritingimustes.

Nüüd jõuame lõpuks selleni, miks on vaja vaktsiini tootmise juures rakke. Nimelt kasutatakse rakkusid viirusosakeste valmistamise vabrikutena. Rakkudesse viiakse viiruse geneetiline informatsioon koos koroonaviiruse ogavalgu tegemise infoga. Raku sees tekivad selle põhjal viirusosakesed. Need viirusosakesed eraldatakse rakkudest ja alles siis saab neid vaktsiinina kasutada.

AstraZeneca kasutab viiruse tootmiseks HEK293 rakke. Nende ingliskeelne nimi on "Human Embryonic Kidney 293" – ehk siis inimese embrüonaalsed neerurakud. Nende rakkude eellased eraldas abordi käigus eemaldatud embrüost hollandi teadlane Alex Van der Eb 1970. aastate alguses Leideni Ülikoolis. Tema laboris töötanud järeldoktorant Frank Graham nägi kõvasti vaeva, et muuta need rakud justkui väikesteks valke tootvateks vabrikuteks. Oma 293. eksperimendi käigus see tal õnnestus.

Laboris nimetame me HEK293 rakke üheks mitmetest rakuliinidest. Rakuliine kasutatakse laboris seepärast, et kuigi bakterite ja pärmidega katseid tehes saab palju informatsiooni rakus toimuvate alusprotesside kohta, on bakter ja pärm oma olemuselt väga erinevad organismid, mis koosnevad paljudest rakkudest (nagu näiteks hiir ja inimene).

Kui hiirtega saab eetikakomisjoni loal erinevaid katseid teha, siis inimene on katseloomana äärmiselt ebapraktiline. Ta kasvab aeglaselt ja katse käigus ei saa temas püsivaid muutusi esile kutsuda :) Seni parimaks aseaineks inimspetsiifiliste protsesside uurimiseks on laborites rakuliinid, ehk siis kas spetsiaalsetes mahutites või Petri tassidel kasvavad rakud, mida saab paljundada ning aastaid vedelas lämmastikus säilitada.

Kõige kuulsam ja kõige rohkem kasutatud rakuliin on HeLa – inimese emakakaelavähi rakud, mis eraldati Henrietta Lacksilt veidi enne ta surma 1951. aastal. Praeguseks on umbes 4000 immortaliseeritud (piiramatult paljunevat) rakuliini rohkem kui 150 loomaliigilt.

Kuidas tekib mRNA vaktsiiniga immuunsus?

See protsess on järjestikku selline:

1. Kehasse süstitakse vaktsiinidoos
2. Vaktsiin siseneb inimese lihasrakkudesse õlas
3. Lihasrakud hakkavad tootma viirusele omast ogavalku ja seda väljutama
4. Immuunsüsteemi rakud patrullivad kehas ringi ning otsivad võõraid valke ja organisme. Kuna nad pole varem selliseid ogavalke kunagi kohanud, tuntakse neid kui ohuna ära.
5. Asutakse vasturünnakule. Immuunsüsteemis on palju erinevaid rakke, kellel kõigil on erinevad ülesanded. Osad rakud hakkavad uut ründajat eemaldama, osad võivad koguni rünnata vaktsineeritud rakke, sellest ka kõrvalmõjuna valu süstimiskohas. Mõningatel juhtudel võib immuunsüsteem ka natuke üle reageerida ja palub kehas palaviku tekitada, mis on väga sage kõrvalnäht.
6. Järgmisena on kõige tähtsam roll aga immuunrakkudel, kelle ülesanne on õppida tundma neid võõraid viirusosakesi (dendriitrakud). Dendriitrakud omakorda liiguvad edasi meie lümfisõlmedesse, kus asuvad meie immuunsüsteemi põhilised võitlejad ja ka immuunmälu eest vastutavad rakud. Dendriitrakud tutvustavad ka lümfisõlmedes olevatele rakkudele seda uut sissetungijat (ogavalku).
7. Võitlejad hakatakse ogavalgu vastu juurde paljundama ning hakatakse tootma ka ogavalgu vastaseid antikehi. See on üldiselt ka põhjus, miks lümfisõlmed paiste lähevad nii vaktsineerimise kui ka haigestumise puhul.
8. Kogu see protsess võtab mõned nädalad aega. Vaktsiinis olev RNA ise on aga selleks ajahetkeks juba kehas enamasti ära lagundatud, seega ei toodeta uusi ogavalke üleliia juurde. Immuunsüsteem rahuneb maha. Kuid samuti on saavutatud ka kerge esmane immuunsus.
9. Teise vaktsiinidoosiga tuletatakse immuunsüsteemile meelde, et ta ei tohi laisaks minna. Immuunsüsteemile jäetakse mulje, et ogavalgud on võõrad molekulid, millega keha pidevalt kokku puutub ning mille vastu on vaja ehitada üles pikaajaline mälu.
10. Kui nüüd järgmine kord peaks aga viirus kehasse sisenema, siis tuntakse palju kiiremini viiruse pinnal olevad ogavalgud ära. Organismil olemas juba vajalikud antikehad ja rakud viiruse vastu võitlemiseks.

Kas vaktsiini kõrvalnähtude leevendamiseks võib kasutada tavapäraseid küsimüügiravimeid, mida kasutatakse valu ja palaviku puhul (ibuprofeen, paratsetamool)?

Vastab peremeditsiini kaasprofessor Kadri Suija: kui tegemist on üldise enesetunde muutusega, näiteks on halb on olla, esineb süstekoha punetus ja valu või turse, väsimustunne, peavalu, iiveldus või palavik, siis tuleks puhata, vajadusel võtta valuvaigistit ja jälgida enesetunnet. Kodused ravivõtted sobivad siin hästi.

Kui enesetunne paari päevaga ei parane või palavik püsib väga kõrgena ning lisandub midagi muud, näiteks lööve, hingeldus või teadvusehäired, siis tuleks konsulteerida kas oma perearstikeskusega või perearsti nõuandeliiniga.

San Diego teadlased näitasid hiljuti, et ogavalk kahjustab oluliselt veresoontes paiknevaid endoteeli rakke. Kas korduv vaktsineerimine suurte koguste ogavalkudega võib olla organismile kahjulik?

Vastab TÜ funktsionaalse genoomika teadur Erik Abner: Kasutatavad vaktsiinid ei sisalda otseselt ogavalke. Need sisaldavad juhendeid, et süstitud kohas asuvad lihasrakud ise ogavalke toota saaksid. Need ogavalgud tükeldatakse juba seal lihasrakus ära, "söödetakse" väikeste juppidena immuunrakkudele ette, kes omakorda õpivad nende najal ogavalkude vastu võitlema.

Sellised reaktsioonid on enamasti lokaalsed, seega valdav enamus neist ogavalkudest ei jõua üldisesse vereringesse. Ka ei avaldu ACE2 retseptor lihaskoes, seda toodetakse pigem kopsudes ja soolestikus, seega ei saa vaktsiini ogavalk seal otseselt oma kahju läbi viia.

Antud uuringus viidi neid ogavalke loomade kopsudesse; kuhu vaktsiini ogavalgud laialdaselt ei tohiks jõua. Kui vaktsineeritud inimestel tõepoolest peaksid ogavalgud kõrgel tasemel süsteemis levima, siis tuleksid neil tõenäoliselt ka antigeenitestid positiivsed. Ma ei ole kohanud tõendeid, et seda juhtunud on.

Samuti pole kuskil kuulda olnud, et viimase 4–5 kuu jooksul oleks kuskil laialdaselt kirjeldatud veresoonkonna häireid vaktsiinide tagajärjel. Tuleb ka meeles pidada, et esimeste inimestena vaktsineeriti just meie ühiskonna kõige nõrgemaid. Neil oleks rasked kõrvalmõjud kindlasti koheselt välja löönud, eriti kuna nende immuunsüsteemid on hapramad. Seega ogavalgud oleksid saanud laialdasemalt kahjustusi tekitada.

Tuleb ära mainida, et antud uuringus kasutati pseudoviirust, mille pinnal need ogavalgud olid. Ogavalk on tegelikult keerulise funktsiooniga valk, mis peab erinevaid ülesandeid täitma. Näiteks peab ta end esmalt lahti pakkima, kui soovib end ACE2 retseptoriga siduda. Kindlasti on end kergem lahti pakkida, kui see on ankurdatud mingi viiruse pinnale, mida vaktsiinide ogavalgud ei ole.

Täiendab TÜ rakulise immunoloogia pofessor Kai Kisand: vaktsiinis sisalduva ogavalgu tegemise juhise juurde kuulub ka selline instruktsioon, et see valk tuleb teha selline, mis otsapidi rakumembraani külge kinni jääks. Ogavalku toodetakse lihastes, süstekohaga seotud lümfisõlmedes. Vabalt ringi hulpivat ja pahandust tekitavat ogavalku vaktsineerimise järgselt ei teki.

Mitu koopiat ogavalku tehakse ühe mRNA koopia pealt?

Vastab Tallinna Tehnikaülikooli immunoloog Sirje Rüütel Boudinot: kahjuks seda täpselt ei teata. Toodetavate valgu koopiate hulk oleneb loomulikult mRNA kvaliteedist ja stabiilsusest, aga eelkõige raku metaboolsest aktiivsusest. Selles osas võivad meie organismi rakud erineda tuhandeid kordi.

Kui vaktsiini nanopartikkel siseneb antikehi tootvasse B-plasmarakku, siis seal toodetakse ogavalgu koopiaid oluliselt rohkem kui madala metaboolsusega rakus. Praeguseks ei teata täpselt, millistesse rakkudesse vaktsiini partikkel siseneb. Seega võib translatsioon toimuda ka lähimates lümfisõlmedes. Lipiidse nanopartikli osad transporditakse lõplikuks lagundamiseks maksa.

Mu elukaaslane sai kaks Pfizeri vaktsiini juba veebruaris. Mul oli COVID ja naine andis ka positiivse proovi. Kas ta on nakkusohtlik teistele?

Vastab Tallinna Tehnikaülikooli immunoloog Sirje Rüütel Boudinot: Teie abikaasa võis anda positiivse SARS-Cov-2 testi mitmel põhjusel. Pfizeri vaktsiini praeguses koostises on Wuhanist pärit viiruse tüve S-valgu mRNA, kuid teie haigust võis põhjustada sellest erinev Sars-Cov-2 tüvi. Isegi sama viirusetüve veidi erinev isolaat võis saada võimaluse veidi paljuneda, kui teie abikaasa puutus teie haiguse tõttu viirusega pikaajaliselt kokku.

Viirus võis tõesti veidi replikeeruda, kuid adaptiivse immuunvastuse arenedes ilmselt suruti see viiruse paljunemine ikkagi maha. Viiruse sekveneerimise andmed oleksid vajalikud, et näha nende S-valkude järjestuste kattuvust. Teie abikaasa võib muidugi olla sel ajal ohtlik teistele, kui tal on tekkinud mõningane viiruse replikatsioon. Kõik oleneb toodetavate viiruspartiklite arvust.

Pole ka võimatu, et vaktsineerimise tagajärjel võis teie abikaasal olla ringluses oleva viiruse steriilseid komponente: vaktsiini koostises olev S-valgu mRNA vôi juba sellest transkribeeritud valk. Viiruse elujõulisi partikleid ei pruukinud ninaneelus esineda. Selle välistamiseks tuleks ninaneelust teha viiruse väljakülv ja viiruse kasv tuvastada. Sel juhul saaks näha, kas vaktsineeritu levitab viirust või mitte.

Vaktsineerimine siiski vähendab oluliselt haiguse põdemise raskust ja peatab kiiremini viiruse paljunemise hingamisteedes. Isegi kui need olemasolevad Sars-Cov2 spetsiifilised B-mälurakud ei ole täpselt uue sisse tuleva viirusetüve spetsiifilised, on neid rakke peale vaktsineerimist oluliselt rohkem, kui vaktsineerimata inimestel. Nad on võimelised veidi muteerudes kohandama end muutunud antigeenile.

Kas on normaalne, et peale esimest süsti kahe nädala pärast tehtud antikehad on 0? Mis valesti läks ja kui süst ei toimi, siis miks seda üldse teha?
Vastab TÜ molekulaarimmunoloogia teadur Uku Haljasorg: olenevalt inimesest võib antikehade teke aega võtta ka kolm nädalat. Me oleme ses suhtes kõik väga erinevad. Inimeste immuunsüsteemi iseärasused on ka üks põhjus, miks vaktsiinidel on ära märgitud, kui suurel osal inimestest vaktsiin immuunsuse tekitab. Pfizeri ja Moderna vaktsiinil on see pealt 90 protsenti, AZl erinevate allikate põhjal 70–85 protsenti.

Vaktsiini töökindluse ette ennustamine inimesele otsa vaadates ei ole võimalik. Massvaktsineerimise ja seeläbi ühiskonda kaitsva immuunsuse tekitamise üks eesmärke ongi hoida inimesi, keda ei ole võimalik mingi haiguse tõttu vaktsineerida või kel vaktsiini tagajärjel immuunsust ei teki.

Teie juhtum on ebatavaline, kuid seotud Teie immuunsüsteemi iseärasustega. Tõenäoline on, et pärast teist süsti teil ikkagi need antikehad tekivad. Lisaks antikehadele ja neid tootvatele B-rakkudele tekivad enamikul inimestest ka koroonaviirust ära tundvad T-rakud, mis samamoodi kaitsevad organismi viiruse leviku eest.

Kas pärast vaktsineerimist võib päevitada? Mida vaktsineermise järel teha ei tohi või pole soovituslik teha?

Vastab Tartu Ülikooli peremeditsiini kaasprofessor Marje Oona: Vaktsineerimise järgselt tuleks jälgida 1–2 ööpäeva jooksul enesetunnet. Kui enesetunne on hea, siis piiranguid erinevateks tegevusteks ei ole. Kui aga tekivad süstijärgsed kõrvalnähud, näiteks enesetunne on tavalisest väsinum ja unisem või tõuseb palavik, siis ei ole vaja hakata tegema tugevat kehalist tööd või treeningut, sest see võib enesetunnet veelgi halvendada.

Ka kuuma päikese käes pikemat aega päevitada ei ole sel juhul ilmselt kõige mõistlikum mõte. Kuid lühike vastus küsimusele, kas pärast vaktsineerimist võib päevitada, on jah – mõistlikult võib.

Kas ja milliste tegevused võivad vähendada vaktsineerimise järel immuunvastust ja vaktsiini mõju?

Vastab Tartu Ülikooli peremeditsiini kaasprofessor Marje Oona: Ei ole soovitav võtta palavikualandajaid nii-öelda igaks juhuks, juba enne vaktsineerimist. Sellisel juhul võib kõige esmane, natiivse immuunsuse poolt algatatav immuunvastuse käimalükkamise protsess jääda veidi nõrgemaks, mille tulemusena võib ka vaktsiini lõplik mõju jääda ka veidi nõrgemaks.

Immuunvastuse kujunemist mõjutavaks teguriks on ööuni, väljapuhanud inimestel kujuneb mõnevõrra parem immuunvastus, magamata inimesel kehvem. Need mõjud on aga siiski suhteliselt tagasihoidlikud. Rohkem mõjutab immuunvastust see, kui inimesel on terviseseisund, mille korral on tal immuunpuudulikkus, kas haigusest endast või selle ravist tingituna. Näiteks siirdatud organiga inimesed tarvitavad pidevalt immuunsust pärssivaid ravimeid ja neil võib seetõttu vaktsiini mõju olla nõrgem.

Kui antikehade test näitab nende olemasolu, kuid ma enda teada koroonat ei põdenud, siis kas piisab ühest süstist?

Vastab Tartu Ülikooli peremeditsiini kaasprofessor Marje Oona: Jah, sel juhul piisab ühest vaktsiinisüstist.

Antikehatesti põhjal erineb läbipõdemise järel tekkinud antikehade tase samas perekonnas enam kui 10 korda. Kas kõigile piisab kaitse tugevdamiseks ühest vaktsiinisüstist?

Vastab Tartu Ülikooli peremeditsiini kaasprofessor Marje Oona: SARS-CoV-2 viiruse vastaste IgG antikehade taseme arvulist väärtust võib olla huvitav vaadata ja teistega võrrelda. Kuid selle testi tulemusest ei tulene, et kümme korda kõrgema antikehade tiitriga inimesel on kümme korda tugevam kaitse. Selle testi tulemuse arvuline väärtuse osas on oluline hoopis see, kas see on üle läviväärtuse või mitte.

Läviväärtus võib olla erinevate testide puhul erinev, sagedamini kasutatavate testide korral on see 50 kU/L. Kui testi tulemus on üle läviväärtuse, siis see näitab, et inimene on COVID-19 põdenud või selle haiguse vastu vaktsineeritud.

Antikehade tase ongi ajas mõnevõrra muutuv, immuunvastuse küpsemise käigus antikehade tase mõnevõrra langebki. Immuunvastus omakorda on mitmekülgne ning ka madal IgG tase ei tähenda, et immuunsust ei ole, sest immuunsuse jaoks on oluline ka viirust neutraliseerivate antikehade tase, T-rakuline immuunvastus, B-mälurakkude ja T-mälurakkude teke, mida see test ei näita. Kokkuvõtteks, sõltumata antikehatesti leitud IgG tüüpi antikehade taseme arvulisest väärtusest piisab läbipõdemise järgselt praegu ühest vaktsiinisüstist.

Millised turule lastud vaktsiinid tekitavad kõige vähem ja rohkem kõrvaltoimeid? Ravimiameti lehe põhjal võiks Modernaga teha?

Vastab Tartu Ülikooli peremeditsiini kaasprofessor Marje Oona: Süstijärgsete kõrvaltoimete esinemine on nii Spikevaxi (Moderna vaktsiin), Comirnaty (Pfizeri vaktsiin) kui Jansseni vaktsiini puhul üsna sarnane, selle alusel ei saa konkreetselt ühte vaktsiini teistele eelistada.

Millise vaktsiiniga vaktsineeritud haigestuvad koroonasse enim?

Vastab TÜ molekulaarimmunoloogia teadur Uku Haljasorg: Seni kuni ei ole tehtud vanuserühmade põhist uuringut, on sellele küsimusele raske vastata. Teoorias on Moderna ja Pfizer tõhusamad kui AstraZeneca või Janssen.

Just äsja avaldatud uudise kohaselt tuleb kõige rohkem viirus läbi AstraZenecaga vaktsineeritud inimestel. Samas peab meeles pidama, et selle vaktsiiniga vaktsineeriti vanemaealisi ning immuunsüsteem vananeb inimesega koos ja muutub kehvemaks. Seega pole imestada, et just selle vaktsiiniga vaktsineeritutel on viirus kõige sagedamini läbi söönud ennast kaitsest. (20/09/2021)

Lasin end vaktsineerida uute tüvede suhtes vähem tõhusa vaktsiiniga (Janssen/Astazeneca). Millal saaksin end vaktsineerida mRNA vaktsiiniga ja kui palju sellest kasu on?

Vastab Tartu Ülikooli peremeditsiini kaasprofessor Marje Oona: Kui olete saanud kokku kaks doosi vektorvaktsiini AstraZeneca, siis selle tõhusus raske COVID-19 ennetamisel on praeguste andmete kohaselt ka delta variandi korral ikkagi >90 protsendi. Ka ühedoosilise Jansseni vaktsiinikuuri tõhusus on delta variandi poolt põhjustatud raske COVID-19 ennetamisel säilinud.

Praegu täiendava tõhustusdoosi vajadus veel selge ei ole. Kas tõhustusdoosi ikkagi on vaja ja kui, siis millise intervalliga, seda näitavad kogunevad seireuuringute ja teadustööde tulemused. Lähikuudel on selle kohta juba rohkem infot.

Praegu on küll juba olemas andmed selle kohta, et kui esimene vaktsineerimine tehti AstraZeneca vaktsiiniga, siis teise doosi tegemine mRNA vaktsiiniga on tõhus, vähemalt sama tõhus kui kaks AstraZeneca vaktsiinidoosi.

Kes koroona deltatüve vastu on paremini kaitstud kaks vaktsiinisüsti saanud inimesed või need, kes on koroonat läbi põdenud?

Vastab TÜ molekulaarimmunoloogia teadur Uku Haljasorg: Kõige paremini on kaitstud haiguse läbipõdenud ja ühe süstiga vaktsineeritud inimesed. Samuti on üpris hästi kaitstud läbipõdenud inimesed, kellel on immuunmälu tekkinud.

Tulemused selle koha pealt, et kui suurel osal põdenutest pikaajaline immuunmälu B- ja T-rakkude näol tekib, on aga vastakad. Olenevalt uuringust ja maast, kus uuring tehtud, kõiguvad need numbrid 50 ja 95 protsendi vahel.

Vaktsiinide kaitse selle uue tüve suhtes on langenud, kuid kaitse sümptomitega tõve vastu on endiselt äärmiselt tõhus. Toonitan, et vaktsineerimise abil saavad inimesed need antikehad oluliselt "lihtsama vaevaga". Sama teadustöö, mis vaatas antikehade püsivust 63-s Covidit põdenud patsiendis, leidis ka, et ligi pooled neist kannatasid "pika" Covidi käes veel kuus kuud pärast diagnoosi. Aasta hiljem oli see protsent kukkunud 10 peale. Pikk-Covid tekkis nii neil, kes olid kergete sümptomitega kui ka neil, kes tuli haiglasse paigutada. (20/09/2021)

Pandeemia alguses lubati, et uute tüvede korral saab vaktsiine kiiresti kaasajastada. Praegu pole seda juhtunud, miks?

Vastab Tartu Ülikooli peremeditsiini kaasprofessor Marje Oona: Vaktsiinide kaasajastamise uuringutega alustati tegelikult juba niinimetatud Lõuna-Aafrika variandi ehk beeta variandi laialdase leviku perioodil 2021. aasta esimesel poolel. Senised andmed aga näitavad, et olemasolevad vaktsiinid ennetavad rasket COVID-19 infektsiooni jätkuvalt väga hästi. See on ilmselt üks põhjus, et modifitseeritud vaktsiini pole. Lisaks nõuab modifitseeritud vaktsiini kasutuselevõtt konkreetseid uuringuandmeid ja nende andmete hindamist Euroopa Ravimiameti poolt.

Kas vaktsiinid võivad soodustada kergemini levivate ja virulentsemate viiruste tekkimist ja/või levimist?

Vastab TÜ funktsionaalse genoomika teadur Erik Abner: Teoreetiliselt on võimalik, et surume vaktsiinidega viiruse "evolutsioonilisse pudelikaela". See tähendab olukorda, kus viirusel pole muud võimalust maailmas edasi eksisteerida, kui areneda vaktsiinile immuunseks.

Varasematest, teiste viiruste põhjustatud epideemiatest teame aga, et see pudelikael ei ole väga tõenäoline. Näiteks mumps, punetised, tuulerõuged, leetrid, hepatiidid ei ole vaktsiinide kasutamise mõjul arenenud laialdaselt üliohtlikuks ja vaktsiinide suhtes immuunseks.

Ka koroona puhul on praegu näha, et pigem arenevad uued ülivirulentsed tüved välja vaktsineerimata ühiskondades. Näiteks sel aastal laialdaselt levivad alfa-, beeta-, gamma- ja deltatüved arenesid kõik välja eelmisel aastal, enne vaktsiinide laialdast kasutuselevõttu.

Samal ajal pole aga teatatud uutest problemaatilistest tüvedest vaktsineeritud ühiskondades. Samuti tuleb meeles pidada, et sarnane evolutsiooniline pudelikael on võimalik ka lihtsalt läbipõdenute hulgas, seega jääb igasugune uute tüvede risk inimkonda veel pikaks ajaks jälitama. Nõnda on tähtis, et üle maailma jälgitaks viirusetüvede arengut, et vajaduse korral oleks võimalik vastata nendele tüvedele uute vaktsiinidega. (20/09/2021)

Kas vaktsineerimata inimese organismis on viirusel suurem tõenäosus muteeruda kui vaktsineeritud inimese organismis?

Vastab TÜ funktsionaalse genoomika teadur Erik Abner: Kõik paljunevad genoomid siin planeedil muteeruvad igal paljunemiskorral. Keskeltläbi iga kord, kui SARS-CoV-2 end paljundab , tekib ühte uude viiruseosakesse keskmiselt üks uus mutatsioon. Üksikul viiruseosakesel ei ole vahet, kas ta paljundab end vaktsineeritud või vaktsineerimata inimese organismis.

Küll aga tekib immuunsuseta organismis märkimisväärselt suurem hulk viiruseosakesi, mistõttu tekib seal ka suurem hulk mutatsioone. Kuna haigusperiood on mitteimmuunses organismis pikem, võib harvadel juhtudel tekkida haruldane mutatsioonide kombinatsioon, mis lubab sellel viirusel peremeesorganismi paremini nakatada ja ühiskonnas tõhusamalt levida.

Sellise, meile ebasoodsa kombinatsiooni puhul ongi tekkinud uus murettekitav tüvi. (20/09/2021)

Kas kahe erineva vaktsiini saanu (Pfizer ja Moderna) loetakse Eestis täielikult vaktsineerituks?

Vastab Tartu Ülikooli peremeditsiini kaasprofessor Marje Oona: Jah, loetakse.

Eri riikides on vaktsiini manustamisel kasutatud kohati erinevaid intervalle. Kas ja kuidas sõltuvad teise doosi manustamisel tekkivate kõrvaltoimete sagedus ja raskus dooside-vahelisest intervallist? Kui palju võib erineda seetõttu kaitse tugevus?

Vastab Tartu Ülikooli peremeditsiini kaasprofessor Marje Oona: Ei ole kohanud andmeid, et kõrvaltoimete sagedust mõjutab kahe doosi vaheline intervall. Küll on aga pikema intervalli korral tekkivate neutraliseerivate antikehade tiiter kõrgem, mis võib anda mõnevõrra parema kaitse.

RASEDUS, IMETAMINE JA LAPSED

Kas vastab tõele, et vaktsiin ründab platsentat?

Vastab Tartu Ülikooli genoomika ja reproduktiivgeneetika kaasprofessor Triin Laisk: müüt, et Covidi-vaktsiin kahjustab platsentat, oli üks esimesi, mis laiemalt liikvele läks. Selle väite taga on endine teadlane Michael Yeadon, kes allkirjastas koos kaaslastega taotluse, et peatada Covidi-vaktsiini katsetused, sest väidetavalt kahjustab see viljakust.

Väitele lisas kaalu tõsiasi, et Yeadoni endine tööandja oli vaktsiinitootja Pfizer. Nende taotlus põhines väitel, et koroonaviiruse SARS-CoV-2 ogavalk on sarnane platsentas esineva valguga süntsütiin-1 (ingl syncytin-1) ning seega võib viirusevastane immuunreaktsioon kahjustada ka platsentat ja olla raseduse seisukohast kahjulik. Süntsütiin-1 koosneb 538-st aminohappe järjestusest, millest SARS-CoV-2 ogavalguga on ühine vaid kaks kahest aminohappest koosnevat järjestust.

Arvestades, et kõik valgud koosnevad 20 aminohappe eri kombinatsioonidest, pole eriti üllatav, et tekivad mitmesuguse pikkusega lõigud, mis erinevates valkudes kattuvad.

Järelikult saab öelda, et süntsütiin-1 ja SARS-CoV-2 ogavalk pole omavahel sarnasemad kui ükskõik millised kaks suvalist valku ning see vähene sarnasus ei ole piisav, et tekitada immunoloogilisi ristreaktsioone – seda on kinnitanud ka erinevad uuringud.

Kas vaktsiinid põhjustavad raseduse katkemist?

Vastab Tartu Ülikooli genoomika ja reproduktiivgeneetika kaasprofessor Triin Laisk: vaktsiinid ei põhjusta raseduse katkemist. See müüt põhineb raseduse katkemist puudutavatel teadetel, mis esitati kahele vaktsiini kõrvaltoimeid märkivale andmebaasile: VAERS-ile (Vaccine Adverse Event Reporting System) USA-s ja MHRA-le (Medicine and Healthcare Products Regulatory Agency) Suurbritannias.

Need on tänuväärsed vahendid selleks, et tuvastada vaktsiinide harvemaid kõrvaltoimeid, mida esmased kliinilised uuringud ei pruugi oma väiksema mahu tõttu tabada. Samas ei ole ka need andmebaasid ideaalsed: teavet esitavad inimesed ise (seega ei pruugi põhjuslik seos vaktsiiniga olla tõestatud) ja võib tekkida ka andmete kallutatus, sest kõik inimesed ei teata tekkinud kõrvaltoimetest.

Segadust tekitab hoopis tõsiasi, et raseduse katkemine on kahjuks väga sagedane. Varases staadiumis katkeb kuni 20% kõigist rasedustest, mis tähendab, et iga teine naine kogeb mingis eluetapis raseduse katkemist, ja raseduse katkemise tõenäosus suureneb koos naise vanusega.

Seega ei tähenda näiteks VAERS-ile seoses SARS-CoV-2-ga teatatud raseduse katkemise juhtumid seda, et neid põhjustas vaktsiin, vaid tegu on ajalise kokkulangevusega.

Lisaks näitas mainekas teadusajakirjas NEJM avaldatud uuring, et VAERS-ile teatatud katkemisjuhtumite sagedus vaktsineeritutel (13,9%) on väga sarnane sellega, mis on varasemast teada üldpopulatsioonis. MHRA augustikuise raporti kohaselt on Suurbritannias SARS-CoV-2 vaktsiini saanud üle 55 000 naise ja raseduskomplikatsioonide (sh raseduse katkemise ja surnultsünni) esinemissagedus ei erine üldpopulatsiooni näitajatest.

Väidetakse, et vaktsiiniosakesed kogunevad munasarjas ja kahjustavad viljakust. Kas see vastab tõele?

Vastab Tartu Ülikooli genoomika ja reproduktiivgeneetika kaasprofessor Triin Laisk: pole alust arvata ja puuduvad ka tõendid, et vaktsiiniosakesi koguneks munasarja märkimisväärsel hulgal.

2021. aasta mais sattus tähelepanu keskpunkti uuring, mille käigus manustati rottidele mRNA tehnoloogial põhinevat SARS-CoV-2 vaktsiini ja vaadati, kuidas vaktsiinis sisalduvad lipiidi nanoosakesed (mis transpordivad viiruse mRNA jupikest) jaotuvad organismis peale vaktsineerimist. Vaktsiiniskeptikute sõnul saab uuringuaruandest välja lugeda, et suurim kontsentratsioon on munasarjas ja seega on tegu viljakust kahjustava tehnoloogiaga.

Katsealustele rottidele süstiti tõepoolest lipiidi nanoosakesi, mis on identsed nendega, mida kasutatakse Covid-19 mRNA-vaktsiinides. Nanoosakesed tähistati radioaktiivse märgisega, mis võimaldab eri kudedes ja ajapunktides mõõta radioaktiivset signaali ja selle abil hinnata lipiidosakeste kontsentratsiooni.

Aruannet on aga valesti tõlgendatud – tegelikult oli peale vaktsiinidoosi saamist suurim kontsentratsioon hoopiski süstekohas ja seejärel maksas (kus meie organism lagundab kehasse sattunud aineid). 48 tundi peale süsti oli süstekohas 24,6%, maksas 16,2% ning munasarjades kõigest 0,095% manustatud doosist.

Arvesse tuleb võtta veel ka seda, et rottidele manustati 50 mikrogrammi lipiidosakesi, mis roti keskmise kaalu juures (umbes 200 grammi) teeb doosi suuruseks 250 mikrogrammi kilogrammi kohta. Inimestel kasutatavas mRNA-vaktsiinis on umbes 770 mikrogrammi lipiide, mis näiteks 70 kg kaaluval naisel teeb doosi suuruseks 11 mikrogrammi kilogrammi kohta.

Seega manustati rottidele üle 20 korra suurem doos, mistõttu ei pruugi see peegeldada lipiidosakeste metaboliseerimist inimkehas.

Kas vaktsiin mõjutab naiste menstruaaltsüklit?

Vastab Tartu Ülikooli genoomika ja reproduktiivgeneetika kaasprofessor Triin Laisk: vaktsiinid iseenesest ei saa naiste menstruaaltsüklit laialdaselt mõjutada.

Osa naisi on kogenud pärast vaktsineerimist muutuseid tavapärases menstruaaltsüklis: suurenenud vereeritust, ebaregulaarset tsüklit või ootamatut vaginaalset veritsust, mille põhjuseks arvatakse olevat Covid-19 vaktsiin. Väidetakse isegi, nagu mõjutaks vaktsineeritud inimese läheduses viibimine naise menstruaaltsüklit või suisa viljakust.

Mitmesugused menstruaaltsükli häired (tavapärasest lühem või pikem tsükkel, muutused veritsuse pikkuses või koguses, ebaselge veritsus tupest) on väga tavalised ja peamine põhjus, miks naised günekoloogile pöörduvad. Seega on enamikul naistel mingil eluetapil olnud tsüklihäire ja selline lühiajaline muutus tavapärases tsüklis ei ole midagi ohtlikku.

Igas kuus küpseb ja vabaneb munasarjades üks munarakk, mis on seejärel valmis viljastumiseks ja emakasse pesastumiseks. Munaraku küpsemisega koos küpseb ka emaka sisemine limaskest ehk endomeetrium, et olla valmis pesastuvat embrüot vastu võtma. Selle küpsemise käigus muutub emaka limaskest paksemaks ja kohevamaks.

Kui aga rasedust ei teki, siis muutub selle paksu ja koheva koe ülalpidamine raskeks ja see irdub, mille tagajärg ongi menstruatsioon. Menstruaaltsüklit reguleerivad meie geneetika ning ajuripatsi ja munasarjade toodetud hormoonid. Tsüklit ja selle regulaarsust võivad mõjutada ka stress (näiteks pandeemiatingimustes elamine), toitumine, trenn, unerežiim, haigused ja mõningad ravimid.

Andmebaasi MHRA augustikuise raporti kohaselt on Suurbritannias naistele manustatud 45,5 miljonit vaktsiinidoosi. Ametlikke menstruaaltsüklit puudutavaid kaebusi on registreeritud 31 414 korral, mis on igati oodatav, arvestades tsüklihäirete üldist sagedast esinemist. Lisaks on enamik registreeritud kaebusi olnud ühekordsed häired, mis tähendab, et puudub pikaajaline mõju menstruaaltsüklile. Hetkeseisuga on maailmas kahe doosiga vaktsineeritud ligi kaks miljardit inimest.

Seega, kui vaktsineerimine mõjutaks menstruaaltsüklit süstemaatiliselt, oleks sellekohased andmed juba olemas. Kui pärast vaktsineerimist tekib tugev immuunvastus (palavik) või kõrvaltoimete leevendamiseks kasutatakse käsimüügiravimeid (ibuprofeen, paratsetamool), võib see tsüklit ajutiselt mõjutada, sest immuunsüsteem reguleerib ka menstruaaltsüklit.

Tegu on siiski väga lühiajalise mõjuga ja sarnaseid menstruaaltsüklihäireid võib kogeda ka pärast Covid-19 või mõne muu ägeda infektsiooni läbipõdemist või mõne laialt levinud ravimi, näiteks valuvaigistite või teatud antidepressantide kõrvaltoimena.

Väide, et vaktsineeritud inimese läheduses viibimine mõjutab naise menstruaaltsüklit või viljakust, kaldub aga ulmekirjanduse valdkonda. Erinevalt viirusest ei kandu Covid-19 vaktsiinid ühelt inimeselt teisele. Ei ole ühtki levinud bioloogilist mehhanismi, mille abil ogavalguga vaktsineeritud inimene saaks kuidagi mõjutada end ümbritsevaid inimesi või nende menstruaaltsüklit.

Kas COVID-vastane vaktsiin põhjustab viljatust?

TÜ peremeditsiini kaasprofessor Marje Oona: viljatuse juttudel puudub igasugune alus. Vastupidi – koroonaviirusvaktsiinide kliiniliste uuringusse võtmise üheks tingimuseks oli, et uuritaval pole uuringu ajal plaani rasestuda, kuid rasedaks jäämisi on olnud ikka üksjagu.

Kas raseduse ajal võib ennast vaktsineerida?

Vastab ravimiamet: vaktsineerimise mõjust annab aimu parasjagu Ühendriikides käimasolev uuring, kus on kogutud ja võrreldud andmeid mRNA vaktsiinide Comirnaty ja Moderna kõrvaltoimetest rasedatele ning raseduse lõpptulemusele. Samale uuringutele toetudes soovitab rasedate vaktsineerimist mRNA vaktsiinidega ka immunoprofülaktika ekspertkomisjon.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et kuigi tegu on käimasoleva uuringu esialgsete andmetega, võib nende põhjal eeldada, et testitud mRNA vaktsiinid on rasedatele ohutud ja sündivate laste tervist halvasti ei mõjuta.

• Kuidas uuring läbi viidi?
  Uuringusse kaasati naised, keda vaktsineeriti raseduse ajal või vahetult sellele eelneval perioodil. Esinenud kõrvaltoimete ja raseduse kulu kohta koguti infot kahel viisil. Esiteks kasutati vaktsineerimise kõrvaltoimete kogumiseks mõeldud nutitelefonirakendust nimega V-safe.
  
  Teine iinfokogumise viisiks oli riiklik teavitussüsteem VAERS, mille kaudu peavad ravimite rasketest kõrvaltoimetest teavitama meditsiinitöötajad, kuid mille kaudu võivad teavitusi edastada kõik ravimit või vaktsiini saanud, nende lähedased või juristid.
  
  
• Millised olid teatud kõrvaltoimed
  V-safe rakenduse kaudu esitas andmed vaktsineerimise kõrvalmõjude kohta 35 691 rasedat. Kõige tavalisemad paiksed ja süsteemsed reaktsioonid olid teavituste põhjal väsimus, peavalu ja lihasvalu ning neist anti rohkem teada pärast teist annust.
  
  Samuti teatati sagedamini pärast teist vaktsiiniannust üle 38 °C palavikust (1% vs 8%). Need andmed olid võrreldavad mitterasedatel naistel esinenud kõrvaltoimete teavitustega. Tõsiste kõrvaltoimete esinemissageduse teavitustes erinevusi ei olnud, v.a natuke sagedasemad iivelduse ja oksendamise teavitused rasedate grupis pärast teist vaktsiiniannust (iiveldus 2,1% vs 1,6%, oksendamine 0,5% vs 0,3%).
  
  Kui vaktsineerimise kõrvaltoimetest teavitanute hulk küündis V-safe rakenduse puhul ligi 36000 osalejani, siis raseduse kulu kohta saadi andmeid ligikaudu kümme korda väiksemalt uuringugrupilt. Nende hulgas oli ka veel sünnitamata naisi. Andmed saadi 3958 valdavalt 25–44-aastaselt naiselt. 827 osalejast, kelle rasedus oli küsitluse ajaks lõppenud, oli elussünde 712 (nende hulgas 12 paari mitmikuid, s.o kokku 724 last), iseeneslikke aborte 104, üks surnult sünd ning 10 juhul oli tegu esile kutsutud abordi või emakavälise rasedusega, 92,3% iseeneslikest abortidest toimusid enne 13. rasedusnädalat.
  
  Sünnitanutest 700 said esimese vaktsiiniannuse raseduse kolmandal trimestril, 724 sündinud lapsest 9,4% olid enneaegsed, 3,2% olid väikese sünnikaalu ja 2,2% kaasasündinud arenguhäirega.
  
  Viimaste puhul polnud ükski rase saanud vaktsiini enne viljastumist või siis raseduse esimesel trimestril, kui toimub organite areng. Samuti puudus kaasasündinud arenguhäiretes ühine muster.
  
  Mis on esialgne järeldus uuringutest?
  VAERS teavitussüsteemi kaudu koguti 221 raseduse ja vaktsineerimisega seotud teavitust. Neist 66 olid seotud raseduse või sünnitusega. Neist omakorda 46 olid iseeneslikud abordid (37 esimesel, 2 teisel trimestril ja 7 teadmata ajal). Nii surnult sünde, vaginaalset veritsust kui ka enneaegset lootekestade purunemist teavitati kolmel korral.
  
  Vaktsineerimisjärgselt esinenud raseduse katkemise, enneaegse sünni, väikese sünnikaalu, kaasasündinud häirete ja surnult sündide osakaal oli sarnane COVID-19 pandeemiale eelnenud perioodil kogutud rasedusandmetega. Uuringu tegijad märgivad siiski, et uuringumeetodi korral, kus uuritavad ise andmeid esitavad, tuleb arvestada mitmete ebatäpsusi põhjustavate teguritega: raseduse algus ei pruukinud olla väga täpselt määratud. Seega võis tulla teatisi ka mitterasedatelt.
  
  Lisaks oli sünnitanud naiste hulk uuringu vahekokkuvõtte ajaks pigem väike ja osa raseduse algusjärgus vaktsineerituid ei olnud uuringu kokkuvõtte ajaks veel sünnitanud. Seega võib muutuda nt iseeneslike abortide arvu osakaal trimestrite lõikes.

Immunoprofülaktika ekspertkomisjon soovitab rasedatele, eriti riskirasedatele COVID-19-vastast vaktsineerimist. Kirjeldatud uurimusele tuginedes soovitatakse rasedate vaktsineerimiseks kasutada mRNA vaktsiine kuni täiendavate andmete laekumiseni teiste vaktsiinide kasutamise kohta raseduse ajal.

Rasedate vaktsineerimine on soovitatud, kuna neil võib COVID-19 haigus kulgeda raskemalt ning sagedamini on kirjeldatud ka COVID-19 haigusest tulenevalt raseduse ebasoovitavat lõpet. Imetavatele emadele pole COVID-19 vastane vaktsineerimine kuidagi vastunäidustatud, vaktsineerimiseks võib kasutada kõiki Eestis kasutatavaid COVID-19 vaktsiine lähtudes nende kasutussoovitustest.

Kas imetamise ajal võib vaktsineerida?

TÜ molekulaarimmunoloogia teadur Uku Haljasorg: rinnapiima puhul on teada, et see sisaldab märkimisväärsel hulgal antikehi, mis tagavad imikule teatava kaitse haigustekitajate vastu, kellega ema on pidevalt või hiljuti kokku puutunud.

Juhul kui vaktsineerimine põhjustab imetavas emas antikehavastuse, peaks ka laps saama mingil määral kaitstud. Äsja ilmunud eelretsenseerimata artiklis seda kinnitataksegi. Nii nagu teiste emas ringlevate antikehade puhul, kanduvad ka vaktsineeritud emadelt COVID-19-vastased antikehad lapsele üle.

Kas mRNA vaktsiinide näol on tegemist geeniteraapiaga, mis võib kahjustada loodet või rasestumist?

Ei ole mitte mingit bioloogilist alust arvata, et mRNA vaktsiinid mõjutavad meie geene või kahjustavad loodet/rasestumist.

RNA ei ole DNA ja suvalised RNA osad ei integreeru juhuslikult meie DNAsse. Muidu oleks meie rakkude genoomid kasvõi erinevate juurviljade geene täis. RNA ei ole midagi uut ja müstilist, see on täiesti tavaline osa meie keha toimimisest. Absoluutselt igas elusolendis on "looduslikku" RNA-d. Keskeltläbi on inimkehas sama palju RNA-d kui DNA-d.

RNA on inimkehas ebastabiilne ja seda lagundatakse suhteliselt kiiresti. Vaktsiinides kasutatakse küll modifitseeritud RNA-d, kuid ka see pole meie kehale midagi uut. See lihtsalt pikendab vaktsiini RNA eluiga mõne päeva jagu. Kui RNA oleks püsiv, siis ei oleks meil ju mitut süsti vaja.

Vaktsiini süstitakse lihasesse, seega ta ei lähe laialdaselt mööda keha ringi "ujuma". Oma olemuselt on vaktsiinide lipiidkestad väga kleepuvad ja rakkudele isuäratavad, seega tõmmatakse nad esimesel võimalusel sisse ära.

Märkimisväärset kogust vaktsiini munasarja ei tohiks jõuda. Munarakud on pigem "magavad rakud". Neil on väga madal energiakulu ning ka nende DNA ja kromosoomid on tihedalt kokku pakitud. See vähendab šanssi, et RNA saaks rakku siseneda, sealt edasi rakutuuma jõuda ning siis veel "lahtise" DNA juurde ennast integreerida.

Bioloogias on küll olemas mehhanisme, kuidas RNA-d DNA-sse viia, kuid see on märksa keerulisem ja nõuab lisamehhanisme, mida vaktsiinides kindlasti pole. Kui geeniteraapia nii lihtne oleks, siis ei oleks meil ju vaja nii väga vaeva näha geneetiliste haiguste ravimisega.

Kas kombineeritud hormonaalsete rasestumisvastaste vahendite kasutaja võib vaktsineerida end AstraZeneca vaktsiiniga?

Vastab TÜ sünnitusabi, günekoloogia ja geneetika kaasprofessor, naistearst Kristiina Rull: kombineeritud hormonaalsete rasestumisvastaste vahendite kasutamine ei ole vastunäidustus Covid-19 vaktsineerimiseks. On teada, et Covid-19 seondub tromboosi tekke riskiga. Kombineeritud hormonaalsete rasestumisvastaste vahendite kasutamine tõstab venoosse tromboosi riski, kuid vähemal määral kui Covid-19 haigusest tulenev risk.

Kui peres on kuu vanune laps ja isal oli testi tulemus positiivne, kas imik võib nakatuda? Kui rängalt imikud COVID-it põdeda võivad?

Vastab Tartu Ülikooli laste intensiivravi ja farmakoteraapia professor Tuuli Metsvaht: Kui vanem(ad) haigestuvad Covid-isse, võib nakatuda ka imik või vastsündinu. Võimalusel peaks lapse eest hoolitsema terve vanem.

Nakkuse vältimiseks tuleks rakendada kõiki tavapäraseid meetmeid - sage kätepesu ja desinfitseerimine – kindlasti enne kontakti lapsega , lähikontakti puhul maski kandmine, lapse voodi peaks asuma vähemalt kahe meetri kaugusel haigestunud vanema omast.

Samuti peaks kodus kasutama tihedat pindade ja lapsega kokku puutuvate esemete pesu ja desinfitseerimist. Infektsiooni leviku vältimise meetmete järgimisel on ka haigestunud emal lubatud jätkata lapse rinnaga toitmist, kui tema enda seisund seda lubab. Paljudel juhtudel laps ei nakatugi.

Imikud ja väikelapsed põevad Covid-19 reeglina kergemalt, ehkki üksikjuhtudel on võimalik ka raskem haiguspilt. Jälgimise kohta on Eesti Naistearstide, Eesti Lastearstide ja Eesti Perinatoloogia Seltside ja Eesti Ämmaemandate Ühingu ühise juhise lisana koostatud lühike infomaterjal. Kui tekib kahtlus, et laps on haigestunud, tuleks kindlasti pöörduda arsti poole.

Vastab Tartu Ülikooli Kliinikumi infektsioonikontrolli teenistuse direktor dr Matti Maimets: Imikud reeglina COVID-it ei põe.

Kuidas Covid-vaktsiinid võrreldes Covidi põdemisega meeste viljakusele ja potentsile mõjuvad? Nii lühikeses kui ka pikas plaanis.

Vastab androloogia professor Margus Punab: täna ei ole selles osas uuringuid avaldatud ja tõenduspõhist vastust pole võimalik anda. Vaikselt kasvav kliiniline kogemus pole seni negatiivset mõju tuvastanud.

COVID-i läbipõdenutelt on kirjeldusi, kuidas võib haigus menstruaaltsükli segi paisata. Kas või kuidas mõjutavad seda vaktsiinid?

Vastab TÜ rakulise immunoloogia professor Kai Kisand: vaktsiinide testimise käigus tsükli muutusi ei leitud. Võib-olla seetõttu, et vaktsiine eelistatakse testida esialgu just meestel.

Menstruaaltsükli ajutisi häireid kutsuvad esile mitmed stressorid, haigused ja keskkonnafaktorid. Koroonavaktsiinid on disainitud nii, et nende toimel jääks immuunsüsteemil mulje viirusinfektsiooni sissetungist. Paljudel tekib palavik, peavalu, nõrkus. See on efektiivse immuunvastuse tekkimise hind.

Selliste nähtude põhjuseks on loomuliku immuunsüsteemi aktiveerumine ja viirusvastaste interferoonide toodang. Interferoone kasutatakse mõnede haiguste puhul ka ravimitena ja nende kasutamisel on kirjeldatud harvem esineva kõrvaltoimena tsüklihäireid. See võib olla üks põhjustest. Aga uuringud alles käivad ning küllap teame varsti juba rohkem.

Täiendab TÜ molekulaarimmunoloogia teadur Uku Haljasorg: kuigi uuringutesse kaasatakse mehi ja naisi võrdselt, aga küsimus on selles, mis küsimused on uuringus osalenute tagasisidelehtedel.

Kui sealt on välja jäänud pooli vabatahtlikke puudutavad küsimused, siis ei osata neid kõrvalmõjusid ka kuidagi hinnata. Antud vaktsiinide puhul ei oska kommenteerida, kuidas sellega oli.

Kas vaktsiin võib rinnapiima jõuda ning kui jah, siis kuidas see last võib mõjutada või on seal võimalikke ohukohti?

Vastab TÜ molekulaarimmunoloogia teadur Uku Haljasorg: vaktsiin korjatakse süstekohas üles sealolevate rakkude poolt. Olgu nendeks siis lihasrakud või kohaletormavad immuunrakud, mis siis hakkavad immuunsuse teket vahendama. Rinnapiima jõudmine on äärmiselt ebatõenäoline, kuna see kehasse süstitud "võõras" püütakse kohapeal kinni.

Küll on emapiim imikule väga heaks antikehade allikas. Esimeste elukuude jooksul kaitsevad emapiimast saadud antikehad imikut päris mitme tõve eest, millega tema enda immuunsüsteem veel hakkama ei pruugi saada. Ka Covid-19 vaktsiinide puhul on näidatud, et antikehad jõuavad piima ja sealtkaudu lapseni.

Kuidas saame kindlad olla, et vaktsineerimisel puudub mõju pikemas perspektiivis laste tervisele?

Vastab TÜ funktsionaalse genoomika teadur Erik Abner: Vaktsiinide pikaajalised kahjulikud kõrvaltoimed on äärmiselt harvad. Üldjuhul avalduvad vaktsiinide kõrvaltoimed vahetult pärast süsti (anafülaktiline šokk) või ühe-kahe nädala möödudes immuunsüsteemi toimel (trombotsütopeenia, müokardiit).

Üldjuhul põhjustavad meditsiinis pikaajalisi kõrvaltoimeid kas iga päev ja pikka aega tarbitavad ravimid või äärmiselt mürgised ained (asbest, äärmiselt mürgised keemilised ühendid, kiirgus), mille olemasolust on inimkond juba pikemat aega teadlik olnud.

Vaktsiinides selliseid aineid ei sisaldu ja nende koostisosad lagundatakse või väljutatakse kehast suhteliselt lühikese aja jooksul. (20/09/2021)

Miks on vaja vaktsineerida 12-aastast?

Vastab TÜ funktsionaalse genoomika teadur Erik Abner: Noored inimesed peaksid ennast vaktsineerima, kuna uus viirus ohustab neidki ja ka noored võivad saada Covid-19 tagajärjel tervisekahjustusi. Ühtlasi lõigatakse võimalikult laiapõhjalise vaktsineerimisega läbi viiruse nakatamisahelad. Mida rohkem inimesi on meie ühiskonnas vaktsineeritud, seda raskem on viirusel laialdaselt levida. Tuleb meeles pidada, et kõik inimesed ei saa vaktsineerida, nt nõrgenenud immuunsüsteemiga inimesed, väikelapsed, vähihaiged jne. Ühiskondlikult vaktsineerides kaitseme ka neid. (20/09/2021)

VIIRUSE EDASIKANDUMINE

Kas haiguse läbi põdenud inimene, kes ise teist korda ei haigestu, kannab viirust edasi?

Ei ole tõendeid, mis selle poolt või vastu oleks. Selliseid tõendeid on teaduskatsega väga keeruline koguda. Selle jaoks peab läbipõdenud inimesi laboris nakatama ja see on eetiliselt kindlasti väga hägune ala. Kui me koguksime neid andmeid juhuslikult läbipõdenutelt, siis me ei suudaks sellest jälle midagi otseselt järeldada. Variaableid on liiga palju – kust nad viiruse said, kui suur on see viiruse kogus millega nad kokku puutusid, millal see kontakt oli, kui kaua kontakt kestis, mis tüved seal olid, milline oli osaleja eelmine haigestumine, individuaalsed omadused, antikehade tasemed jne.

Haiguse läbipõdenud või vaktsineeritul inimesel on risk haigust edasi kanda. Bioloogia on üks lõputu protsess. Viiruse paljunemine ja levik meie kehas ei toimu silmapilgselt, vaid see peab end vaikselt üles ehitama.

Kui juba läbipõdenud või vaktsineeritud organismi satub uuesti see viirus sisse, siis ta võib seal kiiresti paljunema hakata. Samuti ei pruugi immuunsüsteem koheselt uut nakatumist märgata ning sellele vastata. Eriti kui antikehade tase on juba vaikselt langema hakanud. Seega võib seal tekkida ajaline aken, kus nakatunu kehas toodetakse viirust, see võib seda isegi mingil madalal tasemel väljutada, kuid immuunsüsteem pole asjale veel pidurit tõmmanud.

Selline haiguse edasikandmise risk oleks küll kordades väikesem, kui esmakordsel haigel, kuid sellegipoolest peaksime pandeemia käigus lähtuma pigem bioloogiliselt alalhoidlikumatest arvamustest.

Kas mõni uus tüvi on letaalsem ja põhjustab nakatunutele raskemat haigust? 

Üks hiljutine 43 338 Covid-19 patsienti kaasav uuring näitas, et deltatüve korral vajavad inimesed sagedamini haiglaravi kui eelmise, alfa- (Ühendkuningriigi) tüve korral. See tuleneb tõenäoliselt asjaolust, et deltatüvega nakatunud inimkehas toodetakse märkimisväärselt rohkem viirust, mis omakorda on ka organismile kurnavam. 

Koroonaviiruste perekonnast on teada aga kaks sugulasviirust, mis on märkimisväärselt ohtlikumad (SARS-il suremus u 10%, MERS-il u 30%). Seepärast hoitakse ka uute SARS-CoV-2 tüvede arengul hoolikalt silma peal. Praeguseks ei ole õnneks tekkinud veel ühtegi selgelt letaalsemat SARS-CoV-2 tüve. 

* Kas koroonasse on haigestunud igasse veregruppi kuuluvaid inimesi? Kas on mõni inimgenoomi tüüp, mis koroonasse ei haigestu mitte kunagi, nii nagu see on HI-viiruse puhul?

Jah, kõikide veregruppidega inimestel on risk jääda COVID-isse. Nakatumise suhtes on küll täheldatud natuke madalam risk 0-veregrupiga inimestel, kuid see on pigem statistline nähtus. Tavameditsiinis see meid veel aidata ei saa. Kindlasti ei soovita ma 0-grupiga inimestel nüüd lohakamaks selle pärast minna.

Tänase seisuga pole me veel tuvastanud ühtegi üksikut geenivarianti, mis tõhusalt kaitseks SARS-CoV-2 viirusega nakatumise eest.

* Mitu viirust on vaja, et haigeks jääda? Kui saada näiteks pool sellest kogusest, mis sinuga sellisel juhul juhtub?

Praeguseks hetkeks pole seda nakkusohtlike viiruste arvu veel suudetud tuvastada. Uuringud nakkava koguse määramiseks on praegu Ühendkuningriigis lõppemas.

Kui meie keha puutub kokku väikese ja nakkusohutu viirusekogusega, siis suudab meie immuunsüsteem uue sissetungijaga toime tulla. Suuremate viirusedoosidega aga suudab sissetungija meie kudesid laialdasemalt nakatada ning viirus hakkab levima.

Üldjuhul väljendatakse nakkusohtliku kogust keskmise väärtusega (näiteks 10 000 osakest), kuid tuleb meeles pidada, et see on keskmine väärtus. Kindlasti esineb juhtumeid, kus inimesed haigestusid väiksemast doosist jakindlasti on ka vastupidiseid juhtumeid. Oma roll on siin kindlasti mängida ka nakatumistingimustel, tervisekäitumisel (nt suitsetamine) ja ka inimese enda geneetikal.

ÜHISKONNA TOIMIMINE

Kui suur peaks olema vaktsineeritute kriitiline mass, et riigis või majanduslikus piirkonnas langeks nakatumine ca 10/100 000 kohta?

Ühiskondlikku immuunsust arvutatakse üldjuhul R-i järgi ehk kui mitut inimest nakatab üks haigestunu edasi. Kui R on väike, siis võib ka see vaktsineeritute protsent väike olla.

Deltatüvi on aga paraku vägagi nakkav, seega peab ühiskondliku immuunsuse tase olema hinnanguliselt 80–85 protsentgi lähistel. Kui tulevad nakkavamad tüved, nagu deltatüvi, või tüved, mis suudavad nakatada ka vaktsineerituid, näiteks gamma- (Brasiilia) ja lambdatüvi, siis see protsent tõuseb.

Leetrite puhul on R vahemikus 12–15. Seega on leetrite karjaimmuunsuseks ühiskonnas vaja 95 protsenti vaktsineerituid.

Kas vaktsineeritud ja positiivse testi saanud inimestel kestab isolatsioon sama kaua kui teistel koroonasse nakatanutel?

Vastab TÜ peremeditsiini kaasprofessor Kadri Suija: praeguste soovituste alusel ainuke vahe on, et vaktsineeritud ja läbipõdenud ei pea jääma lähikontaktsena eneseisolatsiooni.

Kuidas on pandeemia mõjutanud lemmikloomi? Kodukontorisse suundumine on neile ilmselt meeldinud, aga kuidas saaks lemmikuid toetada perioodil, kui on naasmine tavalise kontoritöö juurde?

Vastab TLÜ lektor Kairi Koort: Pandeemia on tugevalt mõjutanud nii lemmikloomaomanike kui ka lemmikloomade elu. Nende päevarutiin ja harjumused, mis kõik sõltuvad meist, nende hooldajatest ja kaaslastest, on väga palju muutunud.

Mõned neist, näiteks öise eluviisiga loomad võivad olla häiritud, sest tavaliselt vaikses tühjas kodus puhkamise asemel on nende ümber rohkem müra. Paljud lemmikud on aga olukorrast kindlasti võitnud. Näiteks on kindlasti pere koerad saanud rohkem aega neile väga oluliseks sotsiaalseks suhtlemiseks, mängimiseks ja õues liikumiseks. Nüüd, meie jaoks tavaellu naasmisel muutub looma jaoks igapäevane rütm taas drastiliselt.

Koerte puhul võivad pandeemia-kriisi ajal koos oldud aja järsul lõppemisel avalduda reaalsed eraldatusega seotud ärevushäired ja sellest tulenevad mittesoovitud käitumised, nagu kontrollimatu haukumine või ulgumine, esemete lõhkumine jne.

Olukorda saab ennetada ja leevendada muudatuste järk-järgulise tegemisega. Kui teate, et peate looma mõne nädala pärast uuesti mitmeks tunniks üksi jätma, hakake seda harjutama lahkudes harjumisperioodil lühemateks ajaperioodideks, seda aega järjest pikendades. Samuti, kui teie ise ja teie koer või kass ei ole pikka aega kohtunud teiste inimeste ja/või lemmikoloomadega, leidke võimalusi nendega kohtumisi vähehaaval korraldada.

TEISED RASKED HAIGUSED

Kas COVID-19 vaktsiini arendus võiks avada täiesti uue peatüki ka teiste raskete haiguste raviks ravimite arendamise (eri vähitüübid, HIV)?

Kindlasti. Minu silmis on töötava RNA vaktsiini tootmine game-changer. Me ei pruugi selle mõju lähiaastatel näha, aga sellel on palju potentsiaali ka muude haiguste vaktsiinina ja ka ravimina, kasvõi vähi vastu. Loe selle kohta rohkem Tervisegeeniusest.

Miks ei ole HIV-vaktsiini veel olemas?

HIV-il on hämmastavalt kiire võime muteeruda, kordades kiirem kui praegusel koroonaviirusel.

Kui me praegu räägime SARS-CoV-2 puhul üksikutest tüvedest, siis HIV-i puhul esineb üle 60 suure perekonna, kus leidub veel alatüvesid. Üldjuhul muteerub HIV niivõrd kiiresti, et süvitsi uurides suudame me ühes krooniliselt haiges patsiendis hulgaliselt erinevate mutatsioonidega viirusi leida.

See muteerumise kiirus annab talle ka võimaluse ravimite ja vaktsiinide eest ära põgeneda.

TÜ peremeditsiini kaasprofessor Marje Oona: HIV-infektsioon on krooniline viirusnakkus ja HI-viirusel võimaldab organismis püsimist just see, et piltlikult öeldes see viirus suudab ennast väga hästi immuunsüsteemi (sh ka vaktsiini kujundatud immuunsuse) eest ära peita. COVID-19 on äge viirusnakkus ja kaitseks piisab ogavalgu vastu kujundatud immuunsusest, seetõttu on ka vaktsiinist palju abi.

Kas vaktsiin võib tekitada autoimmuunhaigust?

TÜ rakulise immunoloogia professor Kai Kisand: viirusi peetakse mitmete autoimmuunhaiguste vallandajateks. Need kas püsivad kuskil suhteliselt vaikselt peidus, nii et immuunsüsteem neist täielikult lahti ei saa, kuid sellegipoolest stimuleerivad nad immuunsüsteemi nii, et oma koed saavad kahjustada.

Teine võimalus on see, et viirusel ja oma rakkudel on sarnaseid komponente. Sellist ristreageerimist või nagu öeldakse "molekulaarset mimikrit" tuleb ette, aga õnneks mitte väga sageli. Seetõttu on teoreetiliselt võimalik, et seda, mida põhjustab viirushaigus, võib tekitada ka vaktsiin. 

Kuna uus koroonaviirus on aga väga nakkav ja vaktsineerimata inimesed selle väga suure tõenäosusega siiski ühel hetkel läbi põevad, tuleks vaadata, et millised riskid ühel või teisel juhul suuremad on. Viirusel endal on palju rohkem komponente kui vaktsiinil, järelikult võimalusi ristreaktsioone põhjustada palju enam.

Samuti põhjustab viirusnakkus paljude erinevate rakkude surma, mille käigus vabaneb oma organismi komponente sellisel moel, mis võivad immuunsüsteemi tähelepanu äratada ja autoimmuunse reaktsiooni vallandada. Seega on vaktsineerimise järel tunduvalt väiksem risk saada autoimmuunhaigus kui ka viirushaigust läbipõdedes.

Kui oleme praeguse koroonaviiruse pandeemia seljatanud, siis millal peaksime kartma uut globaalset pandeemiat, mis võib olla praegusest veel karmim? Kas meditsiin on valmis nendega üldse võitlema?

Vastab Tartu Ülikooli funktsionaalse genoomika teadur Erik Abner: Aktiivselt uut pandeemiat küll kartma ei peaks, kuid maailm peaks paremini olema valmis järgmiseks "üllatuseks". Kindlasti peaks tuleviku teaduse- ja meditsiinirahastuses tegema ümberkorraldusi, et paremini vastu astuda uutele epideemiatele. Viimase kahekümne aasta teadusrahastuse statistika näitab, et lõviosa viroloogia rahastusest läks HIV-i uurimisele.

Arvestades käesoleva pandeemia mõju liigutatakse neid rahastusi kindlasti nüüd ümber ja aja jooksul tekivad meil paremad võimalused epideemiatega tegelemiseks. Loodetavasti tekivad ka tõhusamad nakkushaiguste järelevalve mehhanismid ning tegeletakse aktiivsemalt uute viiruste otsingute ja nende ohtude hindamistega.

Kas igikeltsa ja põhjapooluste jää sulamise tõttu võivad ringlema pääseda uued ja ohtlikud viirused?

Vastab Tartu Ülikooli funktsionaalse genoomika teadur Erik Abner: igikeltsast võib meile tõepoolest halbu üllatusi mingil hetkel vastu vaadata. 2016. aastal nakatusid Venemaal Jamali poolsaarel põhjapõdrad siberi katkuga ehk antraksiga. Loomad omakorda kandsid haiguse edasi inimestele, kellest paljud vajasid haiglaravi. Kindlasti on ka selliste haiguste avastamiseks järelvalvel tähtis roll mängida.

Tõenäoliselt varitsevad meid suuremad ohud ikkagi troopilistest ja sub-troopilistest regioonidest, kus uusi ja veel tuvastamata viiruseid ringleb tuhandetes kordades rohkem.

VENTILATSIOON

Kas tavalisel hingamisel levitab inimene õhku vaid aerosoole?

Vastab Tallinna Tehnikaülikooli hoonete tehnosüsteemide professor Martin Thalfeldt: inimese välja hingatav õhk sisaldab erinevaid gaase ja nende sisaldus nii sisse- kui ka väljahingatavas on kujutatud allpool ülemisel joonisel. Välja hingatavas õhus olev vesi jõuab ümbritsevasse keskkonda lõpuks veeauruna, aga hingamisteedest väljuvad mikroskoopilised veepiisad, mis aurustuvad kiiresti.

Kui inimene on nakkusohtlik, siis need veepiisad sisaldavad viiruseosakesi. Piisad aurustuvad kiiresti ja järgi jääb väga väike tahke osake, kus on ka viiruseosake. Need osakesed on erineva läbimõõduga ja allpool keskmine joonis illustreerib, et osakesed läbimõõduga üle 60 mikromeetri langevad 1–2 meetri jooksul maapinnale ja seejärel ei ole enam ohtlikud. Sellest tuleneb ka minimaalne inimestevaheline vahekaugus kaks meetrit, kui ei ole maski vms takistust piisakeste lendumist.

Osakesed läbimõõduga alla 60 mikromeetri jäävad õhku hõljuma ning need on aerosoolid ja need tuleb ruumist eemaldada. Selleks on efektiivseim meetod ventilatsioon ja allpool alumine joonis illustreerib olukordi vastavalt hästi (vasakul) ja kehvasti (paremal) ventileeritud ruumides.

Sisse- ja väljahingatavas õhus on suurim suhteline erinevus süsihappegaasi tasemetes, reeglina on inimene suurim süsihappegaasi allikas ja seetõttu on seda mõõtes hea hinnata, kui palju on ruumis teisi inimtegegevusest tulenevaid saasteaineid ja ka näiteks viiruseosakestega aerosoole.

Kas ja kuidas saab kodus ise haigestumisriski vähendamiseks ventilatsiooni parandada?

Tallinna Tehnikaülikooli hoonete tehnosüsteemide professor Martin Thalfeldt: keskmises Eesti kodus, kus pole mehaanilist ventilatsiooni, tuleks regulaarselt tube tuulutada ja kui on olemas värskeõhuavad seintes või akna raamides, siis kontrollida, et need oleks avatud. Tube võiks tuulutada vähemalt iga paari tunni tagant, kuid see sõltub ka inimeste arvust. Öösel võiks hoida magamistubade uksed avatuna ja võimalusel kas magamistoas või kõrvalasuvas toas aken tuulutusasendis.

Õhu kvaliteeti võib hinnata ka mõõtes ruumides süsihappegaasi taset. Tavaolukorras ei tohiks elutubades tase õhtu jooksul tõusta üle 1200 ppm-i ja magamistubades ei tohiks ärgates olla tase üle 950 ppm-i. Mõõtmisi võiks teha mitme päeva jooksul, et leida sobivad lahendused, mis tagavad hea õhu kvaliteedi.

Kui elamus on mehaaniline ventilatsioon, siis tuleks kontrollida, et see töötab ning süsteemid on hooldatud, näiteks kas ventilatsiooniseadmetel on filtrid vahetatud. Kui mehaanilist ventilatsiooni ei ole, siis pikas perspektiivis tuleks see paigaldada.

Ventilatsiooniseadmeid on erinevas suuruses nii eramutele kui ka korterelamutele ning ventilatsioonitorustiku ja -seadme võib paigaldada ka hoonesse, mis on küll möeldav pigem eramute või ridaelamute puhul. Soojustagastus on oluline, sest ilma selleta on piisava õhuvahetuse korral küttearved väga suured.

Kui korteris või eramus on nii koroonapositiivseid kui ka teadaolevalt terveid inimesi, siis võiks haiged inimesed võimaluste piires viibida peamiselt omaette toas ning hoida uks suletuna ja tuba peaks regulaarselt tuulutama. Kahjuks on toimiva ventilatsiooniga elamutes õhuvahetus nii väike, et haige inimesega samas ruumis pikaajaliselt viibides on viiruseosakeste tase õhus piisavalt kõrge, et tekib suur nakatumisrisk. Selle vältimiseks tuleks nakatunud tervetest eraldada.

TESTIMINE

Mida tähendab PCR-meetodi puhul "vale positiivne"?

Vale-positiivne tulemus on juhtum, kus proovis ei ole tegelikult viiruse geneetilist materjali, aga mingil tehnilisel põhjusel saadakse ikkagi selle kohta positiivne signaal. Oma varasemast teaduslabori kogemusest võin öelda, et vale-positiivsed PCR tulemused tekivad ainult inimlikest eksimustest.

Kas siis on proov kuidagi räpaseks tehtud või siis on testi käigus kasutatavad materjalid kuidagi viirusega kokku puutunud. Variant on ka, et testi läbiviija ise on viirusega kokku puutunud ja see rikub tulemuse ära.

Selliste olukordade vältimiseks tehakse absoluutselt iga PCR testiga paralleelselt kontrollproovid. Näiteks võetakse tühi proov, kus on kõik PCR-iks vajalikud komponendid olemas, aga pole lisatud inimeselt võetud proovi, lihtsalt vesi. Kui sellisest proovist tuleb positiivne signaal, siis see viitab mingisugusele kontaminatsioonile laboris ja tuleb kõike uuesti alustada.

Analoogiana võib seda ette kujutada kui kopsuröntgenit, mis tehakse ilma patsiendita. Kui pildil ikka mingi hägu, siis järelikult on probleem masinas/keskkonnas.

Diagnostilistel laborites viiakse ka riigi poolt auditeerimisi läbi, kes kontrollivad nõuetele vastavust. Minu andmetel pole Eestis vale-positiivsusega laialdasi probleeme olnud, sest need selguvad kontrollproovidega alati kiiresti.

On teada, et PCR test võib anda positiivse tulemusi kuni 90 päeva peale terveks saamist. Nimelt võib viirusest ikka veel kehasse jääke jääda, mis PCR-iga välja tulevad. Seega on täiesti võimalik, et inimene on tegelikult haiguse juba vaikselt või asümptomaatiliselt läbi põdenud ja ta suunatakse ikka kümneks päevaks karantiini. Kui laialdaselt sellised juhtumid tekivad, ei oska ma öelda. Üldiselt suunatakse inimesed PCR-ile ju ikkagi sümptomaatiliselt.

Kordustesti soovijatel soovitan ma teha antigeenide ja antikehade testi. PCR-iga enam targemaks tõenäoliselt ei saa. Nende kahe teise meetodiga saab viiruse olemasolu kaudselt tuvastada, kuid nad ei sõltu otseselt viiruse RNA-st. Pealegi saaks siis teada ka oma antikehade taseme nakatumise hetkel, misjärel on hea selle taseme langust ajas järgida.

Tuttav andis positiivse Covid-testi rohkem, kui kuu pärast teistkordset vaktsineerimist. Millest võib haigestumine olla põhjustatud?

Vastab TÜ peremeditsiini kaasprofessor Kadri Suija: tuttava haigestumine on seotud ilmselt nakatumisega. Vaktsiinide kaitsevõime on 80–95 protsenti. Seepärast peab ka peale vaktsineerimist kasutama isikukaitsevahendeid ja jälgima distantsi pidamise soovitust. Enamasti põevad vaktsineeritud haigust siiski kergelt.

Kui olen teinud PCR testi ja saanud positiivse vastuse, siis kas ma saan oma testi tulemusega kuidagi ka teada, millise Covidi-tüvega mul tegemist on?

Vastab TÜ rakubioloogia teadur Signe Värv: tavalist PCR-testi tehes ei saa teada, mis sorti viirustüvega tegu on. Viiruse tüve teada saamiseks peab määrama viirusgenoomi nukleotiidse järjestuse ehk selle sekveneerima.

Eestis käib teadusprojekt "Eesti SARS-COV-2 täisgenoomide järjestamine ja analüüs. KOROGENO-EST-1/EST-2". Selle raames järjestatakse positiivseid proove, mis pärit SYNLABi ja terviseameti laboritest, kuid seda on võimalik teha vaid üsna väikse hulga proovidega.

 Kui suur on tüüpiline antikehade kogus kuu aega pärast esimest AstraZeneca süsti nendes ühikutes, mida kasutab Synlab? Milline on tüüpiline kogus kuu aega pärast teist süsti (nendes ühikutes, mida kasutab Synlab)?

Vastab TÜ rakubioloogia professor Toivo Maimets: antikehad on vaid üks osa süsteemist, mis inimesele immuunsuse annab. Lisaks on rakuline immuunsus. Vaktsineerimise järel võib see olla sõltuvalt vaktsiinitüübist humoraalsest (antikehad) oluliselt suurem ja ilmselt ka pikaajalisem.

Vastab perearst Karmen Joller: antikehade kogus ei määra immuunvastuse tugevust, ei näita ka seda, kui tugev on kaitse COVID-19 vastu. Seetõttu ei ole selle analüüsi eesmärgiks hinnata seda, kas kaitse on olemas. Eesmärk on hinnata fakti, kas inimene on COVID-19-ga kokku puutunud või vaktsineeritud. On võimalik, et tulevikus suudetakse hinnata ka COVID-19 kaitse tugevust.

 Erinevad laborid teatavad antikehade testi tulemusi erinevates ühikutes (näiteks kU/L, AU/mL). Kuidas neid omavahel võrrelda saab? Mida täpselt tähendab, kui Synlabist saadud tulemus on näiteks 1000 AU/ml? Kuidas saaks seda teisendada kU/L -ks, mida kasutab TÜ Kliinikum?

Vastab Tallinna Tehnikaülikooli immunoloog Sirje Rüütel Boudinot: antikehalise vastuse tulemuste tõlgendamiseks kasutatakse erinevates laborites erinevaid numbrilisi väärtuseid, olenevalt kasutatavast meetodist ja lävendväärtusest, millest alates antud proovi positiivseks või negatiivseks loetakse. Ka ühe labori piirides võib see olla erinev, kui kasutatakse erinevaid määramise meetodeid.

Näiteks Synlab loeb SARS Cov2 ogavalgu-vastaste antikehade olemasolu positiivseks väärtusel, mis on suurem või võrdne 50 AU/ml, kuid N-valgu vastaste antikehade olemasolu loetakse positiivseks väärtusel, mis on suurem või võrdne 1,4 AU (arbitrary unit) on teaduses ja tehnoloogias kasutatav on suhteline mõõtühik aine koguse, intensiivsuse või muude koguste suhte näitamiseks.

Synlabist saadud tulemus 1000 AU/ml tähendab väga kõrget antikehakehade taset Sars-Cov2 S antigeeni osas.

TÜ kliinikum ja Ida-Tallinna keskhaiglalaboratoorium kasutavad mõõtühikuna kU/L (conventional units). See test määrab SARS-Cov-2 ogavalgu vastu suunatud IgG antikehade hulka. Positiivse tulemuse läviväärtus on 10 kU/l.

Igas laboris vôib olla antikehade positiivsuse ja negatiivsuse määramiseks oma number, olenevalt testist. Ka sama labori piires võib see number olenevalt meetodist olla erinev, näiteks Synlabi SARS Cov2 S valgu test loetakse negatiivseks, kui tulemus on alla 50 AU ja N valgu test loetakse negatiivseks, kui tulemus on alla 1,4.

Testide omavaheline võrdlemine on võimalik, kui antud laboratooriumites kasutatavaid positiivseid ja negatiivseid kontrolle paralleelset testida. Sellega on Tallinnas ka algust tehtud.

Kui täpsed või ebatäpsed on antigeen-kiirtestid?

See sõltub kindlasti testist, kuid aasta jooksul on nad palju paremaks läinud. Antigeenide kiirtestidel märgitakse tavaliselt ära tundlikkus (sensitivity) ja spetsiifilisus (specificity).

Tundlikkus näitab, kui palju see test positiivseid keskmiselt tuvastab. Ehk siis tundlikkusega 97 protsenti test leiab 33 nakatunud inimese hulgast 32 haiget üles, kuid märgistab ühe haigestunu ka liba-terveks.

Spetsiifilisus näitab, kui palju negatiivseid test keskmiselt tuvastab. Ehk siis spetsiifilisusega 99 protsenti leiab iga 100 mitte-nakatunu hulgast ühe liba-nakatunu.

Need numbrid on küll kenad, aga siin on üks suur AGA. Need numbrid kehtivad ainult juhul, kui viiruse tase on organismis kõrge. Kui antigeenide tase on madal, näiteks enne sümptomite teket või siis vahetult peale haigust, siis need testid kipuvad viperdama.

Ajakirjast Nature saab vaadata viiruse taseme ja kiirtestide täpsuse kohta graafikut.