KKK: peaaegu kõik, mida võiksid teada koroonavaktsiinide kohta

{{1615376880000 | amCalendar}}
$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Rekordkiirusel loodud vaktsiinide kohta on tekkinud nii mõnedki küsimused. Autor/allikas: SCANPIX/Reuters

Maailma tabanud koroonapandeemia seljatamiseks loodi rekordkiirusel erinevaid vaktsiine. Nõnda on mõistetav, et nende kohta on tekkinud ka ohtralt küsimusi, mille oleme kokku koondanud käesolevale lehele.

Kui pole märgitud teisiti, vastab nendele Tartu Ülikooli funktsionaalse genoomika teadur Erik Abner.

Huvipakkuva teema või märksõnade otsimiseks võid kasutada järgnevat tabelit või klõpsata alateemadele.

Kui näed, et sind huvitavat küsimust lehelt ei leia, võid kasutada selle saatmiseks järgnevat vormi ja edastame selle vastamiseks ekspertidele.


VAKTSIINID

Kuidas on võimalik, et COVID-19 vastane vaktsiin arendati nii kiiresti?

Uued vaktsiinid loodi niivõrd kiiresti mitmel põhjusel. Kõige tähtsamad neist olid raha ja bürokraatia vähenemine. Kui on rohkem raha, julgevad farmaatsiafirmad vaktsiinide arendamisega rohkem riskida. Kasutusload anti kiirendatud korras ning tingimuslikus korras.

Suur roll on ka pandeemial endal. Eelmise SARS-i puhangu järel 2003. aastal hakati Aasias samuti uusi vaktsiine kiirustades tootma, kuid nende katsetusega ei jõutud kaugele. Põhjus oli lihtne: polnud enam nakatunuid, kelle peal uut vaktsiini testida - viirus seljatati eos rangete karantiinidega.

Käesoleva pandeemia käigus on aga tekkinud miljoneid nakatunuid ja ka avalikku huvi, seega kümneid tuhandeid katsealuseid oli lihtne leida ning inimkatsete faasidest saadi kiiremini läbi: uuritavaid ei pidanud otsima. Tehnoloogiliselt pole nendes vaktsiinides midagi metsikult uut, need kontseptsioonid on bioloogias juba pikemat aega teada olnud. Pigem pole neile varasemalt nii kiirelt niivõrd tõhusalt rakendust leida suudetud.

Vaktsiiniarendusest:

COVID-19 vaktsiinide arendamine toimus kiirendatud tempos. 

1) Loomkatsed
Esimene etapp oli vaktsiini disainimine ja testimine laboris ning katseloomade peal. Kuna teadlastel oli varasem kogemus SARSiga olemas, siis see ei võtnud kaua aega. Võeti šnitti ka teistelt vaktsiinidelt. Liiguti kiirendatud korras edasi inimkatseteni

2) Inimkatsed
Esimese faasi inimkatsetes kaastakse tavaliselt 20–40 julget noormeest ning testitakse vaktsiini ohutust nende peal. Kindlasti testiti nende peal ka kordades kõrgemaid doose, kui tänane süstitav doos on.

Teises faasis kaasatakse juba 200–400 inimest ning testitakse süstide arvu ja kogust. Muidugi jälgitakse ka kõrvalmõjusid ja toimeainet.

Kolmandas faasis kaasatakse juba kümneid tuhandeid inimesi, üldjuhul 30-40 tuhat, kellest pooltele süstitakse vaktsiini ning teistele pooltele aga platseebot, üldjuhul soolalahust. Seejärel võrreldakse kahe uurimisrühma haigestumust ja kõrvaltoimeid teravalt 3–4 kuud.

Siinkohal on tähtis mainida, et üldjuhul kestavad need faasid kokku vähemalt viis aastat, seekord aga saadi üheksa kuuga tehtud. Põhjus lihtne: neid tehti kattuvalt. Esimene faas ei olnud veel  lõppenud, kui juba alustati teise faasiga. Sama lugu ka kolmanda faasiga.   

Kindlasti jälgitakse neid katsealuseid veel praegugi, sest neilt tuleb täiendavat väärtuslikku infot – kaua antikehad püsivad, kui kaua nad immuunsed on jms.

3) Müügiluba
Kui on kliinilised faasid läbi, siis taotletakse müügiluba, mispeale hakatakse toodet lõpuks tootma.

Jällegi liiguti siin kiiremini – tehaseid hakati ehitama juba kolmanda faasi jooksul ning tootmisliinid huugasid täiel hool, kui taotlustega Ravimiameti poole pöörduti.

Euroopa Ravimiamet on andnud uutele vaktsiinidele tingimusliku müügiloa, see tähendab, et tegelikult on vaktsiinid veel hindamise all ning neid ei rakendata terve populatsiooni peal, nt ei vaktsineerita lapsi. 

Tingimuslikke müügilubasid antakse välja juhtudel, kus toode on enda ohutust ja tõhusust juba suuremates inimkatsetes näidanud. Samuti peab kasu uuest ravimist või vaktsiinist olema märkimisväärselt suurem kui on potentsiaalne kahju, mis tekib kui seda toodet poleks võimalik saada. Ühtlasi tähendab see ka seda, et nende vaktsiinide ohutust kontrollitakse iga kuu. Võrdlusena tehakse seda tavaliste ravimite ja vaktsiinide puhul tehakse üks kord aastas).

 Kas COVID-19 vastased vaktsiinid on ohutud?

Vaktsiinide eesmärk on imiteerida viirust. Me peame vaktsiiniga organismi ära petma, jätma talle mulje, nagu teda ründaks SARS-CoV-2 viirus. Immuunsüsteem õpib vaktsiini abiga viiruse ogavalke tundma ja õpib nende najal viiruse vastu tõhusamini võitlema. 

Ükski ravim või vaktsiin ei ole 100 protsenti ohutu. Küll aga saab täie kindlusega öelda, et oht saada vaktsiinist raskeid kõrvaltoimeid on sadu, kui mitte isegi tuhandeid kordi, madalam kui oht jääda raskesse COVID-isse.

Vaktsiinide kõrvaltoimed on ajutised, siiani ei ole tuvastatud pikaajalisi kõrvalnähte. Küll jätab aga COVID-19 tihti pikaajalisi kahjustusi. Seega on uute vaktsiinide kasutamine kaalutletud risk, mis on väga selgelt vaktsiinide kasuks.

Kuidas on uuritud vaktsiinide seoseid ja mõjusid erinevate vähihaigete, keemiaravi saanute, reumatroidartriiti ning peaajuhäretega inimestele? Kliinilisi katseid tehakse ju tervete peal.

Vastab Tartu Ülikooli Kliinikumi infektsioonikontrolli teenistuse direktor dr Matti Maimets: Kõiki erigruppe ei jõuta uurida, ent seni ei ole alust arvata, et mõjuks halvasti.

Uku Haljasorg vastab reumatoidartriidi teemal: praegusel hetkel ei ole teada, et ükski vaktsiin põhjustaks autoimmuunhaigusi (sh reumatoidartriit) põdevatel inimestel kõrvaltoimeid.

Kui Teie haiguse kontrolli all hoidmine nõuab immuunsupressantide kasutamist, siis võib juhtuda, et vaktsiini toime on nõrgem, kuid peaks endiselt tagama mõningase kaitse. Praegu arutatakse ka selle üle, kas peaks immuunsupressante saavatele inimestel tegema kolmanda süsti, kuid kokkulepet veel ei ole.

Kas vaktsiini kõrvalmõjud võivad avalduda ka aasta, 5- või 10 pärast?

Vastab Tartu Ülikooli Kliinikumi infektsioonikontrolli teenistuse direktor dr Matti Maimets: Ei.

Millised on vaktsiini kõrvalnähud?

COVID-19 vastase vaktsineerimise järgselt võib esineda ajutisi kergeid kõrvalnähte, nagu palavik, peavalu jms, kuid see on absoluutselt kõikide vaktsiinide puhul ootuspärane. See näitab, et immuunsüsteem reageerib vaktsiinile. Võrreldes COVID-19 sümptomitega on need kõrvalnähud köömes. 

On ka ehmatavaid näidustusi, näiteks tuimus näos, kuid need äärmiselt haruldased, mööduvad ühe-kahe päeva jooksul ja pole püsivad.  See on ka üks põhjusi, miks peale vaktsineerimist palutakse jääda arstide lähedusse 15 minutiks Nii saab veenduda, et esmaseid ja neid kõige raskemaid kõrvalnähte ei esine ja kui esineb, siis saavad arstid kohe vastavalt abistada.

Praeguseks on maailmas üle 300 miljoni COVID-19 vaktsiini süstitud ja kuskil pole raporteeritud laiaulatuslikke ohtlikke kõrvalmõjusid.

Miks ma pean ennast vaktsineerima?

Siin on kasu nii sulle kui ka ülekoormatud meditsiinisüsteemile. Vaktsiiniga väldid rasket haigestumist ja surma. Vaktsineerituna on sul väiksem risk ka kergelt haigestuda, sõltuvalt vaktsiinist ja individuaalsetest näitajatest on tagatud immuunsus 70-95 protsendi vahemikus.

Kui sa oled vaktsineeritud ja juhtud haigestuma, siis tänu vaktsiinile on sul COVID-19 vastased antikehad ja keha on viiruse vastu paremini kaitstud. Viiruse tase sinu organismis on madalam, su keha eritab vähem viiruseosakesi ning šanss lähedasi nakatada madalam kui mittevaktsineeritud haigel.

Vaadata tasub ka suuremat pilti. Ajapikku tekib ühiskonnas laiem immuunsus ning saame koolid ja majanduse kiiremini käima tõmmata, väldime seeläbi haiguse pikaajalisi mõjusid ja langetame karmimate tüvede tekkimise tempot.

Kas vaktsineeritakse ka juba haiguse läbipõdenud inimesi?

Vaktsineeritakse ka läbipõdenud inimesi. Vaktsineerimisega saavutame mitukümmend korda kõrgema antikehade taseme, kui vaid viiruse läbipõdemisega. Seeläbi saame ka pikema immuunsuse.

Kuidas peab käituma koroona läbi põdenud inimene? Kuna alusetult ma ennast süstida lasta ei tahaks, siis kas läbipõdenu peaks üldse kaitsesüsti tegema või tegema enne seda antikehade testi?

Vastab Tartu Ülikooli peremeditsiini kaasprofessor Marje Oona: COVID-19 põdemise järgselt soovitatakse vaktsineerimist ühe vaktsiinidoosiga. Eelnev antikehade testi tegemine ei ole vajalik, tavaline veeniverest tehtav antikehade tiiter ei ennusta täpselt kaitse tugevust ega kestust.

Saan aru, et läbipõdenuid vaktsineeritakse viimases otsas ühe doosiga. Kas vaktsineerimispassi käivitudes läheb see siis kirja nn täisvaktsineerimisega? Ega mul ei teki kuskil piiril probleem sellega, et olen ainult ühe doosi saanud?

Vastab Tartu Ülikooli peremeditsiini professor Ruth Kalda: Tõepoolest näeb praegune korraldus ette, et kui läbipõdenud inimesed vaktsineerivad end kuue kuu jooksul peale haigestumist, siis nad loetakse vaktsineerituks ja kuur lõpule viiduks juba peale ühte doosi.

On teada, et ka peale ühte doosi on vaktsineerimine neile piisava kaitsega uue haigestumise suhtes. Nende inimeste tervisekaarti tehakse märge, et vaktsiinikuur on lõpetatud ning see jõuab ka immuniseerimispassi. Vaktsineeritust saab tõendada digilugu.ee portaalist väljatrükitud immuniseerimispassiga. Kui selline pass on olemas, ei peaks mingeid probleeme ette tulema.

Mida teha teise riiki lennates, kui olen haiguse läbipõdenud, aga nõutav test võib näidata veel positiivset tulemust? (Ei kavatse vastutustundetult puhkusereisile minna, vaid õpirände eesmärgil).

Tartu Ülikooli peremeditsiini professor Ruth Kalda: Haiguse läbipõdenuks tunnistatakse teid siis, kui haiguse algusest (kas sümptomite tekke algusest) on möödas 10 päeva ja teil ei esine enam palavikku ega ägeda haiguse tunnuseid. Haiguse läbipõdemise ja terveks tunnistamise märge on olemas digiloos, juhul kui olete pöördunud perearsti või pereõe poole. Seda saab ka digiloost välja trükkida.

Juhul kui PCR test osutub jätkuvalt positiivseks võib olla tegemist vale-positiivse tulemusega, sest PCR test on väga tundlik viiruse osakeste suhtes. Sel juhul võib abi olla ka antikehade testi tulemustest, mida saate ise teha Synlabis või ka nt. lennujaamas tehtud antigeeni kiirtestist, juhul kui teid vastu võttev riik neid aktsepteerib. Tasub alati eelnevalt järgi uurida, milliste testide tulemusi vastuvõttev riik näha soovib.

Kas vaktsiiniga toimetav ja vaktsineeriv medtöötaja peab või ei pea kandma kindaid? Uudistesaadetes on korduvaid lõike paljakäsi toimetavatest meedikutest.

Vastab Tartu Ülikooli Kliinikumi infektsioonikontrolli teenistuse direktor dr Matti Maimets: ei pea kandma, kuna tegemist ei ole veenisisese protseduuriga.

* Millal võib viiruse läbipõdenud inimene end vaktsineerida lasta? Kas süsti võib teha nt kohe pärast tervenemist või peab mingi aja ootama?

Vastab TÜ molekulaarimmunoloogia teadur Uku Haljasorg: lõviosal inimestest, kel nakkuse käigus antikehad tekivad, püsib immuunsus sama kaua kui vaktsineeritutel. Seega vajadust kohe süstida ei ole. Praegust keerulist vaktsineerimisolukorda arvestades peaks võimalusel kindlasti ootama.

* Kas viirusevastane kaitse oleks tugevam, kui viia läbi vaktsineerimiskuur mitme erineva tootja vaktsiiniga? Teisisõnu, kas vaktsiinid täiendavad üksteist?

Vastab TÜ molekulaarimmunoloogia teadur Uku Haljasorg: kõigi kolme praegu kasutatava vaktsiini keskmeks on COVID-19 põhjustava viiruse ogavalk, seda küll erineva molekulina.

Pfizeri ja Moderna vaktsiinid erinevad omavahel ainult pisidetailides. Mõnes riigis on juba antud luba kasutada üheks doosiks üht, teiseks teist, ent seda küll pigem erandjuhtudel. Näiteks, kui tõesti seda õiget vaktsiini käepärast ei ole.

Kui erinevates vaktsiinides oleksid erinevad viiruse valgud, siis nende kordamööda kasutamine tegelikult tulu ei anna. Kordussüsti mõte ongi selles, et immuunsüsteem tunneks ära täpselt sama viiruseosakese, mille peale esimene reaktsioon tekkis. See aitab oluliselt kaasa ka immuunmälu tekkele.

Kuidas seletada seda, et vaktsineerimisjärgselt on saadud positiivne koroonaproov?

Vaktsiinis endas pole kindlasti midagi sellist, mis saaks põhjustada COVID-isse haigestumise, see sisaldab ainult väga konkreetseid viiruse osakesi, mitte tervet viirust. Pfizeri puhul on see ainult ogavalgu geeni (u 14 protsenti viiruse genoomist), nakatumiseks on aga vaja kõiki kahtekümmet geeni ehk 100 protsenti genoomi.

Eestis kasutusel olevates vaktsiinides ei kasutata erinevalt Hiina vaktsiinidest tootmisprotsessis terveid viirusi. Need osakesed toodetakse või kasvatatakse tehases eraldi. Seega on välistatud, et Pfizeri vaktsiin ise COVID-it põhjustab.

Saastumise vältimiseks säilitatakse vaktsiine väikestes kogustes (5–6 doosi) ja süstlaid eraldi. Seega on väike võimalus, et need materjalid ise kuidagi viirusega koos oleks. Kontaminatsiooni puhul oleksid pidanud nakatuma ka ülejäänud 4–5 inimest, kes sama vaktsiinidoosi said. See aga hakkaks kindlasti perearstile silma.

Küll aga ei saa me kahjuks öelda, kust inimene selle haiguse külge sai. Seda teab iga nakatunu ise kõige paremini. Viiruse peiteaeg on 2–12 päeva, seega ei ole välistatud, et inimesel oli viirusega kokkupuude koguni nädal enne esimese vaktsiinisüsti saamist.

Küll aga on COVIDi keskmine peiteperiood 5–6 päeva. Seega on täitsa võimalik, et nakatumine toimus vaktsineerimise päeval. See võis toimuda haiglas või mõnes muus kohas, kuhu inimene nendel päevadel sattuda võis (ühistransport, pood, lift, avalik WC ja muud avalikud kohad).

Kahjuks on viis päeva liiga lühike aeg, et vaktsiinist veel kaitse tekkida saaks. Pfizeri 3. faasi katse andmed näitavad, et vaktsineeritute hulgas hakkas nakatumine märgatavalt vähenema alles 12 päeva peale esimest süsti . Maksimaalne kaitse tekib alles üks nädal peale teist doosi.

* Millal tekib kaitse esimese süsti saanul?

Antikehasid hakatakse tavaliselt tootma teisel, hiljemalt kolmandal nädalal, misjärel nende tase ka jätkuvalt tõuseb. Praegustel andmetel saavutatakse esimese doosiga tõhusam kaitse umbes viiendal nädalal.

Inimene loetakse täielikult vaktsineerituks alles üks nädal peale teist doosi, seega tasub ka dooside-vahelisel perioodil kõiki ettevaatusabinõusid kasutada.

Kui suur vahe on või peab olema erinevate vaktsiinide esimese ja teise süstimise vahel? Mis juhtub, kui mul pole võimalik ettenähtud ajal kohale minna?

Vastab Tartu Ülikooli peremeditsiini kaasprofessor Marje Oona: soovituslikud intervallid kahe vaktsiinidoosi vahel on järgmised:

  • Comirnaty (Pfizer/BioNTech vaktsiin): 6 nädalat;
  • Vaxzevria (AstraZeneca vaktsiin): 8-12 nädalat;
  • Moderna COVID-19 vaktsiin: 4 nädalat (28 päeva)

Kui ei ole võimalik ettenähtud ajal vaktsineerimisele minna, on soovitav vaktsineerimist pisut edasi lükata, mitte ettepoole tõsta.

Konkreetne juhtum: saadi esimene Moderna vaktsiinisüst. 6. päeval pärast süsti haigestuti koroonasse. Kas teist vaktsiinisüsti on vaja või võib see ohtlik olla? Näiteks tekib liiga palju antikehi.

Tartu Ülikooli Kliinikumi infektsioonikontrolli teenistuse direktor dr Matti Maimets: hetkel soovitatakse läbipõdenutel ühe doosiga vaktsineerida. See pole seotud ohtlikkusega, vaid kõikidel läbipõdenutel pole piisavalt antikehi. Selle tagamiseks tehakse vaktsineerimine ühe doosiga.

Millised võivad olla pikemaajalised tüsistused pärast koroona läbipõdemist? Konkreetne juhtum: 30 päeva pärast haigestumist on jätkuvalt köhahood (eriti öösel), mitte nii intensiivsed kui haiguse algfaasis. A) kas tegu võib olla tüsistusega? B) kas selline inimene on jätkuvalt nakkusohtlik? NB! Pereõe vastus kirjeldatud olukorrale: "inimene on terve siis kui 72 tundi järjest ei köhi. Seni on inimene nakkusohtlik".

Vastab Tartu Ülikooli Kliinikumi sisekliiniku nakkushaiguste osakonna juhataja Anne Kallaste: kirjanduses avaldatud andmete põhjal on praegu kokku lepitud, et inimene ei ole enam nakkusohtlik, kui haiguse algusest on möödas vähemalt 10 päeva, palavikku ei ole 72 tundi ja respiratoorsed sümptomid on taandunud. Suur osa inimesi paranebki selle ajaga ära ja nakkusoht möödub. Harvadel juhtudel – väga raske haiguskulu ja immuunpuudulikkuse korral võib nakkusoht olla ka pikem.

Ägeda hingamisteede haiguse põdemise järgselt võib aga jääda postiinfektsioosne köha, mis võib kesta ka kuni kaks kuud. See ei ole üksnes COVID-19 seotud, vaid võib esineda ka teiste respiratoorsete viirusinfektsioonide järgselt. See on seotud hingamisteede ärritusega, mis haiguse põdemise järgselt tekib ja miks inimene köhib, mitte enam ägeda haigusega. Seega, respiratoorsete sümptomite lõplik taandumine võib vahel võtta aega ning seetõttu võibki mõnel juhul nakkusohu kestuse hindamine olla keeruline.

Järjest enam kirjeldatakse ka pikaajalisi kaebusi pärast COVID-19 põdemist. Seda, kellel need tekivad, on hetkel raske ette ennustada. Sagedasemad kaebused on koormustaluvuse langus ja väsimus, kuid selleks võib olla ka rindkere valu ja püsima jäänud köha.

Praeguste uuringute põhjal kuni pooltel haigust põdenutel võivad jääda pikemaajalised kaebused. Pikaajalised kaebused ei ole seotud nakatumisvõimelise viiruse püsimisega – see tähendab, et kroonilist viirusinfektsiooni COVID-19 puhul ei ole.

Kas peale vaktsineerimist on võimalik haigust edasi levitada teistele inimestele?

Vastab TÜ rakulise immunoloogia professor Kai Kisand: On teada, et vaktsineerimine ennetab haigestumist COVID-19-sse, kuid on võimalik, et vaktsineeritu võib haigust siiski edasi kanda ning nakatada vaktsineerimata inimesi. Selleks, et kaitsta neid, keda pole jõutud veel vaktsineerida. tuleb ka peale vaktsineerimist kanda maski, hoida teiste inimestega distantsi ning kanda hoolt käte hügieeni eest.

Kas on võimalik haigestuda peale vaktsineerimist?

Vastab TÜ rakulise immunoloogia professor Kai Kisand: vaktsineerimine on tõhusaim meede nakkushaiguste leviku piiramiseks. Paraku ei ole ükski vaktsiinidest 100% efektiivne – tõhusus oleneb nii konkreetsest tehnoloogiast kui ka haigusetekitaja iseloomust. Näiteks väga muutliku iga-aastase gripiviiruse vastu pole õnnestunud luua nii efektiivset vaktsiini, kui SARS-CoV-2 vastu.

Vaktsiinide kaitsevõime varieerub inimesiti ning väga harva võib juhtuda, et vaktsineerimisega ei saavutata täielikku immuunsust haiguse suhtes. Sellest hoolimata on vaktsineerimine valdavalt väga tõhus meede, mis hoiab ära eriti rasked haigusjuhud ja surmad.

Immuunsus COVID-19 vastu saavutatakse umbes 14 päeva peale vaktsineerimist. Seega võib inimene vahetult peale vaktsineerimist veel haigestuda, sest organismil kulub aega immuunvastuse kujundamiseks.

Vastab Tartu Ülikooli Kliinikumi infektsioonikontrolli teenistuse direktor dr Matti Maimets: tõenäosus haigestuda on väike, viis protsenti.

Olen oma (AstraZeneca) vaktsiini kätte saanud. Kui suur on oht, et võin ikkagi viirust koju tuua ja sellega oma eakat elukaaslast nakatada?"

Tartu Ülikooli Kliinikumi infektsioonikontrolli teenistuse direktor dr Matti Maimets: võimalus on väga väike.

Millist vaktsiini eelistada?

Kuna vaktsiinide puuduse tõttu ei saa me nagunii eelistatud vaktsiini valida, siis ei ole ka vahet kas saame Pfizerit, AstraZenecat või Modernat. Kõige tähtsam on, et me võimalikult ruttu vaktsineeritud saaksime.

Immuunvastuse tekitamiseks on mitmeid erinevaid viise. 

Miks pakutakse turul erinevat tüüpi COVID-19 vastaseid vaktsiine?

Vastab TÜ rakulise immunoloogia professor Kai Kisand: valiku olemasolu võimaldab COVID-19 pandeemiat paremini kontrolli all hoida. Erinevat tüüpi vaktsiinid sobivad erinevatele sihtrühmadele, näiteks erinevatele vanusegruppidele. Kuna käimas on ülemaailmne vaktsineerimine COVID-19 vastu, siis üks vaktsiinitootja ei suudakski kogu nõudlust rahuldada.

Erinevate tootjate vaktsiini säilitus- ja transpordinõuded on erinevad. Näiteks Pfizer/BioNTechi vaktsiini tuleb säilitada ja transportida -70ᴼC juures (uuematel andmetel piisab ka -20ᴼC), seevastu AstraZeneca/Oxfordi vaktsiini saab säilitada ka harilikus külmkapis. Siiski peavad vaktsiinid olema kättesaadavad kõigile üle maailma.

Kui mingist hetkest peaks vaktsiine olema piisavalt saada, kas siis võib oma raha eest igaks juhuks teist tüüpi vaktsiiniga olemasolevat kaitset võimendada?

Vastab TÜ peremeditsiini kaasprofessor Kadri Suija: kõige sobivama vaktsiini leidmise osas tasub pidada nõu oma perearstiga. COVID-19 vaktsiinid on tasuta.

Kas vaktsiinikatsed on usaldusväärsed?

Euroopa Liidus viivad kliiniliste katsete järelevalvet läbi riikide enda ravimiametid ning USAs FDA. Nende ülesanne on kontrollida asutusi, kus katseid läbi viiakse, suhelda uuritavatega nende õiguste teemal ja kontrollida ka katsete läbiviijaid. Katseid viiakse üldjuhul läbi avalikes haiglates ja selleks kasutatakse sageli sõltumatut riiklikku meditsiinisüsteemi.

3. faasi katseid viiakse läbi topeltpimedal meetodil: pooltele uuritavatele süstitakse soolalahust, teistele pooltele vaktsiini. Seejuures ei uuritavad ega ka meditsiinipersonal tea, kumba süstiti. Seejärel jälgitakse uuritavate haigestumisi ja kõrvalnähte 3–4 kuu vältel ning kontrollitakse mõlema süstigrupi erinevusi.

Rohkem teavet leiab ravimiameti lehelt.

Kuidas toimub vaktsiinide tootmise kvaliteedikontroll? Kas Eestis on võimekust pistelist kontrolli teostada ja kas seda tehakse? Kas ECDC vms. tasemel toimub mingi kontroll või on kõik jäetud puhtalt ettevõtte enda protseduuride hooleks? Kas raskete tüsistuste puhul uuritakse konkreetsel juhul süstitud vaktsiini, st kas igast partiist pannakse midagi "kappi", mida siis uuritakse, kui midagi tõsist juhtub?

Vastab ravimiameti müügilubade osakonna juhataja Margit Plakso: müügiloa andmisel kinnitatakse nõuded ehk  spetsifikatsioonid, millele vaktsiini kvaliteet peab vastama. Vaktsiinide kontrollimisele enne müügile lubamist on kaks etappi.

Esiteks testib vaktsiini tootja iga partiid kinnitatud nõuete suhtes. Lisaks peab iga vaktsiinipartiid läbima ametliku kontrolli ühes ravimiametite koostöövõrgustikku kuuluvas (OMCL) laboris. Vaktsiin lubatakse kastusse alles siis, kui testimine näitab, et see vastab kinnitatud kvaliteedinõuetele. Eestis Ravimiameti labor vaktsiinide kvaliteedianalüüse ei tee, tunnustame teiste liikmesriikide kontroll- laborite tehtut.

Vaktsiini tootja peab säilitama igast toodetud partiist näidised, et vajadusel, näiteks siis, kui tekib kahtlus, et ravimi kõrvaltoime võib olla seotud kvaliteediprobleemiga, saaks teha kordusanalüüsi.

Miks peaks eelistama vaktsiini loomulikule immuunsüsteemile?

Vaktsiini kasutamine on märkimisväärselt ohutum, kui loomuliku immuunsüsteemi peale lootma jääda. Küsimus ei ole meie enda immuunsüsteemi ebausaldusväärsuses, vaid asjaolus, et meie immuunsüsteem kohtab nüüd SARS-CoV-2 näol täiesti uut elukat, mis on temast sageli võimsam ja kavalam.

SARS-CoV-2 ei ole naljaviirus – Eesti andmetel jõuavad 7,5 protsenti diagnoositutest haiglavoodisse. Koroonaviirusega nakatunud vaktsineeritutest puhul moodustavad rasked haigusjuhtumid samas ainult 0,02 protsenti. Isegi kui me usume enda immuunsüsteemi võimsusesse, siis meie hulgas on märkimisväärne hulk inimesi, kes ei saa sellele vastu.

Vaktsiinidel küll esineb kõrvalmõjusid, kuid need on üldjuhul märkimisväärselt leebemad, kui COVID-19 läbipõdemine. Samuti on need kõrvalmõjud ka ajutised, COVID-i tekitatud kahjustused võivad kesta kuid. On küll olemas mingi hulk inimesi, kes saavad sellest asümptomaatiliselt läbi, aga nad on vähemuses.

Oleks tore, kui saaksime ette ennustada, kes need asümptomaatilised inimesed saavad olema, siis ei peakski neid vaktsineerima ja neile asjatut ebamugavust tekitama, aga paraku puudub meil info, mille abil neid asümptoomseid juhte ennustada.

Mitte-vaktsineermine ajab haiglad umbe ja järgnevad surmad. Seda siis nii COVID-ist, kui ka kõikidel muudel kõrvalistel põhjustel, sest muud haiged ei saa enam õigeaegset ravi. Viimased aasta aega oleme ju sisuliselt loomuliku immuunsuse peale lootnud ja praeguseks oleme jõudnud olukorda, kus haiglad on täiesti kriitilises seisus. Teistest Euroopa riikidest me teame, kui mustaks selline olukord edaspidi võib kiskuda.

Kas vaktsiinid toimivad ka muteerunud viirusvariantide korral?

Vastab TÜ rakulise immunoloogia professor Kai Kisand: kuigi laboratoorsete katsetega on näidatud, et vaktsineerimise järgselt tekkinud antikehad ei neutraliseeri teatud, nt Lõuna-Aafrika, viirusevariante enam nii tõhusalt, ei põhine immuunkaitse õnneks ainult antikehadel. T-rakkudel põhinev rakuline immuunsus ei rakendu küll kohe, kuid ei luba viirusel organismis kontrollimatult levida ning seeläbi hoiab ära COVID-19 rasked vormid.

* Kuku raadio saates "Neeme Raud" oli 27.02. intervjuu mikrobioloogi vmt isikuga, kes väitis, et haiguse ise läbipõdemine annab suurema kaitse kui vaktsiin. Siin artiklis väidetakse vastupidist. Oskate kommenteerida?

Tõepoolest, tervikliku viirusega läbipõdemine annab laiapõhjalisema immuunsuse, kui ühel puhtalt ogavalgul põhinev vaktsiin. Nimelt õpib meie immuunsüsteem haiguse käigus aktiivsemalt viiruse vastu võitlema ning toodetakse ka laiem valik antikehasid.

Küll aga teame me tänaseks juba miljonite inimeste näitel, et haigestumise riski vähendamiseks piisab ka vaktsiinist saadud immuunsusest. Samas on teada, et vaktsineerimisega toodetakse kehas rohkem antikehi. Seega pole veel ka kindel, kas loomuliku läbipõdemise teel saavutatud immuunsus kestab niivõrd kaua, kui vaktsineerimise teel saadud immuunsus.

Kas kehtib väide, et inimestele pole varem mRNA vaktsiine toodetud, kuna need on loomkatsetel läbi kukkunud?

Kindlasti on kõik uued vaktsiinid läbinud esmalt loomkatsed. Läänemaailmas ei luba ravimiametid isegi inimkatseteni minna, enne kui on tõestatud ohutus loomadel.   

Viited loomkatsete raportitele:

Millal selgub, kui tihti tuleb uuesti vaktsineerida? Kui kauaks vaktsiini kaitse annab?

Seda saab teada ainult vaatluste käigus. Loomkatsete puhul on avaldatud raporteid, et immuunsus püsib vähemalt kuus kuud. Inimuuringute tulemusi ei ole veel näinud. Lootust on, et kui tüved märkimisväärselt ei muutu, siis peaks revaktsineerimist tegema iga 1–2 aasta tagant. Seda näitab paraku aeg.

Miks tekivad vaktsiinist kõrvalmõjud? 

Bioinformaatika järeldoktor Liis Blevins: ühe või mitme gripilaadse sümptomi esinemine, nagu väsimus, peavalu, lihasvalu, palavikulisus jne, peale vaktsiini peegeldavad keha immuunvastust viirusele, mida tegelikult kehas ei ole. See ongi vaktsiinide võlu. Need võimaldavad haigust läbi põdeda ja immuunmälu luua valdavalt väga kergel viisil ilma tegelikku viirust kohtamata. 

Vältides üldistamist ja keskendudes tuntud hingamisteede haigustele, nagu gripp ja COVID, siis haiguse sümptomid tulenevadki suures jaos keha immuunvastusest viiruse vastu, mitte viiruse otseselt põhjustatud raku- ja koekahjustuse tagajärjel. Sestap rääkides immuunsusest, sõnade "nõrk" ja "tugev" asemel võiks pigem kasutada "küllaldane", sest ülereageeriv immuunsüsteem ei ole kindlasti soovitav. 

Just see ülereageeriv immuunsüsteem vastutab tõsiste allergiate eest, nagu ka väga harva esinev ülitundlikus vaktsiinide suhtes. Õnneks on võimalik seda immuunvastuse ülereageerimist (anafülaktililist reaktsiooni) kiiresti leevendada sama hormooni süstiga, millega ka leevendatakse näiteks pähkli- ja mesilaseallergia reaktsiooni (epinefriin ehk adrenaliin).

* Kui on geneetiline soodumus tromboosiks ja kui geenidoonori tagasiside seda näitab, siis kas peaks AstraZeneca vaktsiini asemel mõnda teist vaktsiini manustama?

Vastab TÜ peremeditsiini kaasprofessor Kadri Suija: praegused (12. märtsi seisuga) Eesti ravimiameti soovitused toovad välja, et kui on diagnoositud pärilik või omandatud trombofiilia (põhjuseks faktor V geeni Leideni mutatsioon, protrombiini geeni mutatsioon, proteiin S, proteiin C või antitrombiini defitsiit jt) ja inimene ei kasuta antikoagulanti, siis tuleks kaaluda vaktsineerimise edasilükkamist või võimalusel teise vaktsiini kasutamist. Tasub konsulteerida oma raviarstiga.

* Kas AstraZeneca vaktsiini saanutel on kõrgem trombioht? Millise näitaja alusel trombiohtu hinnatakse?

Vastab TÜ rakubioloogia teadur Signe Värv: endiselt pole vaktsineeritutel trombe rohkem, kui võiks oodata üldpopulatsiooni põhjal. Näiteks beebipillide puhul on trombioht 1/1000, AstraZeneca praeguse vaktsineeritute arvu puhul peaks olema neid siis umbes 3000, aga on ainult 22.

Vastab TÜ peremeditsiini kaasprofessor Kadri Suija: tromboosiohu hindamiseks arvestatakse inimese kaasuvaid haigusi, kasutatavaid ravimeid, hiljutisi meditsiinilisi protseduure. Konkreetse otsuse isiku tromboosiohust teeb patsiendi raviarst.

Kas autoimmuunhaiguse korral tohib teha COVID-19 vastast vaktsineerimist?

Vastab TÜ rakulise immunoloogia professor Kai Kisand: bioloogilise ravi saajaid ei vaktsineerita elusvaktsiinidega. COVID-19 vaktsiinid ei ole elusvaktsiinid ja seega on nad bioloogilise ravi korral ohutud.

Kas luupust põdevaid haigeid võib vaktsineerida koroonavaktsiiniga ?

Tartu Ülikooli Kliinikumi infektsioonikontrolli teenistuse direktor dr Matti Maimets: jah, luupust põdevaid haigeid võib vaktsineerida.

* Kas reumatoidartriiti 10 aastat põdenule on vastunäidustusi?

Vastab TÜ molekulaarimmunoloogia teadur Uku Haljasorg: praegusel hetkel ei ole teada, et ükski vaktsiin oleks autoimmuunhaigusi põdevatel inimestel vastunäidustatud. Kui teie haiguse kontrolli all hoidmiseks on vaja kasutada immuunsupressante, on oht, et vaktsiin ei ole nii efektiivne, kui ta olla võiks.

Raske haiguse eest peaks vaktsineerimine sellegipoolest kaitsma. Lisaks on välja käidus ka idee, et immuunsupresante kasutavad inimesed võiksid saada ka kolmanda süsti, kuid hetkel seda süsteemi kuskil veel ei rakendata.

Kui ma olen põdenud astmat, kas vaktsineerimine on mulle ohutu?

Vastab Tartu Ülikooli peremeditsiini professor Ruth Kalda: jah, kindlasti on. Pigem on raske astma põdemise puhul vaktsineerimine väga näidustatud, sest olles astmaga patsient, kes vajab pidevalt ravimeid, võib koroonaviirusesse haigestumisel raskesti kulgeva haiguse risk olla kõrge.

Soovin teada, et milline vaktsiin sobiks minule? Nimelt 9 aastat tagasi avastati mul juhuleiuna mao NET kasvaja, mille tagajärjel magu eemaldatud. Mingit ravi saanud pole, olen jälgimisel ja senini kõik kontrolli all. Kaasuvatest haigustest on kõrgvererõhu tõbi ja lahtise nurga glaukoom.

Tartu Ülikooli Kliinikumi infektsioonikontrolli teenistuse direktor dr Matti Maimets: kõik vaktsiinid sobivad.

* Kas võib vaktsineerida muud infektsiooni (gripp, bakteriaalne põletik) põdevat inimest?

Vastab TÜ molekulaarimmunoloogia teadur Uku Haljasorg: kindlasti on gripi puhul soovituslik vaktsineerimisega oodata, kuni oled tervenenud. Vaktsiinide sagedasemad kõrvalmõjud on loidus, väsimus ja palavik. Need nähud käivad kaasas lisaks gripile ka paljude teiste nakkushaigustega.

Seega võib tekkida olukord, kus ei Sina ega arst ei suuda vahet teha, mis põhjusel Su tervislik olukord muutunud on. See omakorda võib muuta keerukamaks arstil raviotsuse tegemist. Samas – lokaalsete bakteriaalsete põletike puhul oskab perearst teile kindlasti nõu anda.

Kas võin nakatuda samaaegselt koroonaviiruse, gripi või mõne muu haigusega?

Vastab Tartu Ülikooli Kliinikumi infektsioonikontrolli teenistuse direktor dr Matti Maimets: jah, samaaegne nakatumine on võimalik.

* Kas vaktsiini võib saada antibiootikumikuuril inimene?

Vastab TÜ rakubioloogia teadur Signe Värv: kuna antibiootikumikuuril ollakse erinevatel põhjustel, näteks mõne muu probleemiga kaasnev bakteriinfektsioon, on sellele küsimusele üheselt võimatu vastata. Kindlasti peaks rääkima oma pere- või raviarstiga.

Kuidas mõjub vaktsiin alkohoolikule?

Tartu Ülikooli Kliinikumi infektsioonikontrolli teenistuse direktor dr Matti Maimets: kirjeldatud juhul võib vaktsineerida.

Kas enne vaktsineerimist või peale seda võib alkoholi tarbida?

Vastab TÜ peremeditsiini kaasprofessor Kadri Suija: Alkohol üldiselt nõrgendab immuunsüsteemi. Konkreetset promillipiiri, mis oleks piiranguks vaktsineerimisele, teada ei ole. Kindlasti ei soovitata vaktsineerimise võimalike kõrvaltoimete leevendamiseks tarvitada alkoholi. 

Kas võib hakata peale Covid-19 positiivse testi saamist antibiootikumi tarvitama?

Vastab molekulaarimmunoloogia teadur Uku Haljasorg: antibiootikumid on ette nähtud bakteriaalsete haiguste raviks. COVID-19 põhjustab viirus SARS-COV-2, mille vastu antibiootikumid on kasutud. Antibiootikume võib tarvitada ainult juhul, kui teil on samaaegselt mõni bakteriaalne nakkus ja teie arst on vastava ravi teile määranud.

Kui kaua püsib vaktsiinist saadav immuunsus?

Vastab TÜ rakulise immunoloogia professor Kai Kisand: seniajani ei ole veel teada, kui kaua püsib vaktsiini tekitatav immuunsus. Paar kuud kestnud COVID-19 vaktsiinide kliiniliste uuringute kestel on vaktsineeritute immuunsus püsinud. Uuringud mõistagi jätkuvad. Arvestades uuringuid läbipõdenutel võib loota, et kaitse püsib vähemalt aasta.

Miks ma peaksin vaktsineerima, kui vaktsiini kaitse kestus ei ole teada?

Laias laastus jälgitakse vaktsiinide inimuuringutega kolme asja: ohutust, tõhusust ja kestust.

Ohutus on tänaseks juba korrektselt tõestatud, seda nii käimasolevate uuringutega, kui ka igapäevaste andmetega. Üle maailma on praeguseks süstitud üle 312 miljoni vaktsiinidoosi. Tänapäevastel vaktsiinidel pikaajalisi kõrvalmõjusid ei esine.

Ka tõhusus on uuringutega suhteliselt hästi määratud. Tõhususe numbrid võivad natuke erinevates ühiskonnagruppides kõikuda, kuid laias laastus on teada, et uued vaktsiinid töötavad kas väga hästi (AZ ja J&J) või väga-väga hästi (Pfizer ja Moderna).

Kindlasti jälgitakse neid inimuuringute osalejaid veel järgnevate aastate jooksul edasi ja selle põhjal määratakse ka vaktsiinide kestus. See on ka põhjus, miks uutele vaktsiinidele antakse tingimuslikke müügilubasid ja nende üle peetakse rangemat järelevalvet kui tavaliste vanemate vaktsiinide järgi.

Kuna vaktsiinide kestuse küsimus pole otseselt tänases kriisiolukorras esmatähtis, siis soovitataksegi vaktsineerida. Eks aeg näita, kui kaua nad kestavad, tõenäoliselt 1–2 aastat.

Kas inimesel, kellel ei esine allergiaid ega kõrvaltoimeid teiste ravimitega, ei teki suure tõenäosusega vaktsiinist erilisi kõrvalnähtusi?

Tavalistel inimestel on üldjuhul pärast vaktsineerimist keskpärased sümptomid. Siin on muidugi väike võimalus, et organism ikka pole mingi vaktsiinikomponendiga kokku puutunud ja tekib reaktsioon. See on aga ka põhjus, miks arstid paluvad peale vaktsineerimist 15 minutiks inimestel kabineti lähedusse jääda ootama. Need ägedad reaktsioonide juhtumid on väga harvad.

Miks süstitakse vaktsiin käevarde, mitte tuharasse, kus oleks vähem valus?

TÜ peremeditsiini kaasprofessor Marje Oona: tuharasse on samamoodi valus/mittevalus kui õlavarde, selles osas tegelikult vahet ei ole. Ise kunagi õppimise kõrvalt õena töötanuna ütleksin pigem, et tuhara piikonda tehtud süstid tegid inimestele rohkemgi valu.

COVID-19 vaktsiin on mõeldud lihasesiseseks manustamiseks, tuhara piirkonnas võib vaktsiin vabalt sattuda hoopis rasvkoesse ja siis on vaktsiini tõhusus väiksem. Õlavarde või reielihasesse süstitud vaktsiin on tõhusam kui tuhara piirkonda süstitud.

Millest COVID-19 vaktsiinid koosnevad?

TÜ rakulise immunoloogia professor Kai Kisand: iga vaktsiin on pisut erineva koostisega sõltudes sellest, kuidas vaktsiin on välja töötatud. Vaktsiini kõige olulisem koostisosa on väga väike kogus ohutut ja mittenakkavat bakteri või viiruse antigeeni, mis haigestumist ei põhjusta. Vaktsiini ülesanne on tutvustada haigusetekitaja antigeene immuunsüsteemile, et tekiks eriomane immuunvastus just sellele haigustekitajale. COVID-19 vaktsiinid esindavad SARS-CoV-2 viiruse antigeene.

Põhiosa vaktsiinidoosist moodustab vesi. Selles sisalduvate toimeainete kogused on väga väikesed ning need ei ole reeglina inimestele ohtlikud. Üksnes erandlikel juhtudel kui võib esineda allergia mõne koostisosa suhtes.

Vaktsiinid sisaldavad ka väga väikestes kogustes säilitusaineid ja stabilisaatoreid, näiteks sorbitooli ja sidrunhapet. Need on vajalikud vaktsiini kvaliteedi, ohutu transpordi ja säilivuse tagamiseks. Neidsamu koostisosi leidub vaktsiinidega võrreldes palju suuremates kogustes meie enda organismis ja igapäevases toidus. Vaktsiinidesse lisatud säilitusained, sarnaselt toiduainetesse lisatavatega, aitavad vältida nende soovimatut saastumist ja riknemist. Stabilisaatorid hoiavad aga vaktsiini koostise ühtlasena vältides toimeainete ladestumist vaktsiinianuma seintele transpordi ja säilitamise ajal.

Mõni vaktsiin sisaldab ka väikses koguses adjuvante ehk abiaineid, mis aitavad tekitada tugevamat immuunvastust - näiteks vanuritel, kellel see on muidu tavapärasest nõrgem. Abiained ei kujuta ohtu tervisele. Näiteks toidus ja ravimites on nende sisaldus palju suurem. Praegu Eestis saadaval olevates vaktsiinides adjuvante ei olegi. Täpsem koostisosade kirjeldus leidub iga vaktsiini infolehel.

Miks põhjustab AstraZeneca vaktsiin rohkem kõrvalnähte kui teised?

Pfizeri ja Moderna puhul pidavat 2. süsti järel süstijärgsed reaktsoone rohkem olema. See on ka loogiline, kuna selleks hetkeks on immuunsüsteem juba õppinud ogavalgu vastu võitlema ja asub täisrünnakule.

Arvatakse, et AstraZeneca sagedasemad reaktsioonid peale esimest vaktsineerimist on põhjustatud just adenoviirusest. Looduslikud adenoviirused põhjustavad reeglina kergeid külmetushaigusi. On võimalik, et meie immuunsüsteem tunneb ära AstraZeneca adenoviiruse näol ekslikult ära mõne varasema haigustekitaja ja asub vasturünnakule.

Praegu (7. aprilli seisuga) ei soovitata alla 65-aastastele seda üldse manustada. Mis saab neist noorematest inimestest, kes on nüüdseks juba ühe doosi Astra Zenecat saanud? Mis saab sel juhul 2. doosist?

Vastab Tartu Ülikooli peremeditsiini kaasprofessor Marje Oona: vaktsineerimiskuur on oluline lõpuni viia, sest maksimaalne kaitse tekib 2-doosilise vaktsiini puhul pärast teist vaktsiinidoosi.

Üldiselt on AstraZeneca vaktsiini (Vaxzevria) teise doosi järgselt kõrvaltoimeid vähem kui esimese doosi järgselt ning need on leebemad. AstraZeneca vaktsiiniga (Vaxzevria) vaktsineerimise järel on esinenud valdavalt alla 55-aastastel inimestel väga harvad ja eripärased trombotsüütide vähesusega tromboosijuhud, mille ravi on tavapärasest erinev.

Alla 60-aastastel inimestel on neid juhtusid esinenud sagedusega 1-2 juhtu iga 100 000 vaktsineeritu kohta. Kõik seni teadaolevad juhud on esinenud 1. vaktsiinidoosi järgselt. Ekspertide hinnang on, et kui kui selline reaktsioon 1. doosi järgselt ei tekkinud, siis on väga väike tõenäosus, et see 2. doosi manustamise järgselt ka tekib.

AstraZeneca (Vaxzevria) vaktsiiniga vaktsineerimine ei suurenda ei eakatel ega noorematel patsientidel üldist trombiriski, sealhulgas ei suurenda vaktsineerimine alajäsemete süvaveenitromboosi riski, kopsuarteri trombemboolia riski ega arteriaalse tromboosi (infarkti, insuldi) riski.

Hetkel puuduvad andmed erinevate tootjate COVID-19 vaktsiinide kombineerimise ohutuse ja tõhususe kohta, seetõttu soovitatakse 2-doosilise vaktsineerimiskuuri puhul teine doos manustada sama COVID-19 vaktsiiniga.

* Kuidas toodetakse või hangitakse AstraZeneca vaktsiini inimese embrüonaalsed geneetiliselt muundatud neerurakud ja milleks see vajalik on?

Vastab TÜ rakubioloogia teadur Signe Värv: lühike vastus on, et ükski praegu Eestis kasutusel olev SARS-CoV-2-vastane vaktsiin ei sisalda rakke.

Pikk vastus: AstraZeneca vaktsiini põhimõte on see, et väikeste viirusosakestega, mille sees on koroonaviiruse ogavalgu tegemise õpetus DNA kujul, nakatatakse vaktsineeritava inimese rakke. Inimese rakus väljub info-DNA viirusosakesest jaon aluseks ogavalgu tootmise protsessile. Ogavalk on meie immuunsüsteemi jaoks nn antigeen ehk võõras osake, mille vastu peab võitlema.

Viirusosakesi on info rakku kandmiseks mõistlik kasutada seepärast, et neil on loomulik võime inimese rakkudesse sisse tungida. AstraZeneca kasutab infokandjana šimpansi adenoviirust, mida on muudetud nõnda, et see inimeses end ei paljundaks. Viirusosakesi, mida kasutada, ei saa aga niisama kuskilt kokku koguda. Neid peab tootma laboritingimustes.

Nüüd jõuame lõpuks selleni, miks on vaja vaktsiini tootmise juures rakke. Nimelt kasutatakse rakkusid viirusosakeste valmistamise vabrikutena. Rakkudesse viiakse viiruse geneetiline informatsioon koos koroonaviiruse ogavalgu tegemise infoga. Raku sees tekivad selle põhjal viirusosakesed. Need viirusosakesed eraldatakse rakkudest ja alles siis saab neid vaktsiinina kasutada.

AstraZeneca kasutab viiruse tootmiseks HEK293 rakke. Nende ingliskeelne nimi on "Human Embryonic Kidney 293" – ehk siis inimese embrüonaalsed neerurakud. Nende rakkude eellased eraldas abordi käigus eemaldatud embrüost hollandi teadlane Alex Van der Eb 1970. aastate alguses Leideni Ülikoolis. Tema laboris töötanud järeldoktorant Frank Graham nägi kõvasti vaeva, et muuta need rakud justkui väikesteks valke tootvateks vabrikuteks. Oma 293. eksperimendi käigus see tal õnnestus.

Laboris nimetame me HEK293 rakke üheks mitmetest rakuliinidest. Rakuliine kasutatakse laboris seepärast, et kuigi bakterite ja pärmidega katseid tehes saab palju informatsiooni rakus toimuvate alusprotesside kohta, on bakter ja pärm oma olemuselt väga erinevad organismid, mis koosnevad paljudest rakkudest (nagu näiteks hiir ja inimene).

Kui hiirtega saab eetikakomisjoni loal erinevaid katseid teha, siis inimene on katseloomana äärmiselt ebapraktiline. Ta kasvab aeglaselt ja katse käigus ei saa temas püsivaid muutusi esile kutsuda :) Seni parimaks aseaineks inimspetsiifiliste protsesside uurimiseks on laborites rakuliinid, ehk siis kas spetsiaalsetes mahutites või Petri tassidel kasvavad rakud, mida saab paljundada ning aastaid vedelas lämmastikus säilitada.

Kõige kuulsam ja kõige rohkem kasutatud rakuliin on HeLa – inimese emakakaelavähi rakud, mis eraldati Henrietta Lacksilt veidi enne ta surma 1951. aastal. Praeguseks on umbes 4000 immortaliseeritud (piiramatult paljunevat) rakuliini rohkem kui 150 loomaliigilt.

Kuidas tekib mRNA vaktsiiniga immuunsus?

See protsess on järjestikku selline:

  1. Kehasse süstitakse vaktsiinidoos
  2. Vaktsiin siseneb inimese lihasrakkudesse õlas
  3. Lihasrakud hakkavad tootma viirusele omast ogavalku ja seda väljutama
  4. Immuunsüsteemi rakud patrullivad kehas ringi ning otsivad võõraid valke ja organisme. Kuna nad pole varem selliseid ogavalke kunagi kohanud, tuntakse neid kui ohuna ära.
  5. Asutakse vasturünnakule. Immuunsüsteemis on palju erinevaid rakke, kellel kõigil on erinevad ülesanded. Osad rakud hakkavad uut ründajat eemaldama, osad võivad koguni rünnata vaktsineeritud rakke, sellest ka kõrvalmõjuna valu süstimiskohas. Mõningatel juhtudel võib immuunsüsteem ka natuke üle reageerida ja palub kehas palaviku tekitada, mis on väga sage kõrvalnäht.
  6. Järgmisena on kõige tähtsam roll aga immuunrakkudel, kelle ülesanne on õppida tundma neid võõraid viirusosakesi (dendriitrakud). Dendriitrakud omakorda liiguvad edasi meie lümfisõlmedesse, kus asuvad meie immuunsüsteemi põhilised võitlejad ja ka immuunmälu eest vastutavad rakud. Dendriitrakud tutvustavad ka lümfisõlmedes olevatele rakkudele seda uut sissetungijat (ogavalku).
  7. Võitlejad hakatakse ogavalgu vastu juurde paljundama ning hakatakse tootma ka ogavalgu vastaseid antikehi. See on üldiselt ka põhjus, miks lümfisõlmed paiste lähevad nii vaktsineerimise kui ka haigestumise puhul.
  8. Kogu see protsess võtab mõned nädalad aega. Vaktsiinis olev RNA ise on aga selleks ajahetkeks juba kehas enamasti ära lagundatud, seega ei toodeta uusi ogavalke üleliia juurde. Immuunsüsteem rahuneb maha. Kuid samuti on saavutatud ka kerge esmane immuunsus.
  9. Teise vaktsiinidoosiga tuletatakse immuunsüsteemile meelde, et ta ei tohi laisaks minna. Immuunsüsteemile jäetakse mulje, et ogavalgud on võõrad molekulid, millega keha pidevalt kokku puutub ning mille vastu on vaja ehitada üles pikaajaline mälu.
  10. Kui nüüd järgmine kord peaks aga viirus kehasse sisenema, siis tuntakse palju kiiremini viiruse pinnal olevad ogavalgud ära. Organismil olemas juba vajalikud antikehad ja rakud viiruse vastu võitlemiseks.

Kas vaktsiini kõrvalnähtude leevendamiseks võib kasutada tavapäraseid küsimüügiravimeid, mida kasutatakse valu ja palaviku puhul (ibuprofeen, paratsetamool)?

Vastab peremeditsiini kaasprofessor Kadri Suija: kui tegemist on üldise enesetunde muutusega, näiteks on halb on olla, esineb süstekoha punetus ja valu või turse, väsimustunne, peavalu, iiveldus või palavik, siis tuleks puhata, vajadusel võtta valuvaigistit ja jälgida enesetunnet. Kodused ravivõtted sobivad siin hästi.

Kui enesetunne paari päevaga ei parane või palavik püsib väga kõrgena ning lisandub midagi muud, näiteks lööve, hingeldus või teadvusehäired, siis tuleks konsulteerida kas oma perearstikeskusega või perearsti nõuandeliiniga.


RASEDUS, IMETAMINE JA LAPSED

Kas COVID-vastane vaktsiin põhjustab viljatust?

TÜ peremeditsiini kaasprofessor Marje Oona: viljatuse juttudel puudub igasugune alus. Vastupidi – koroonaviirusvaktsiinide kliiniliste uuringusse võtmise üheks tingimuseks oli, et uuritaval pole uuringu ajal plaani rasestuda, kuid rasedaks jäämisi on olnud ikka üksjagu.

Kas raseduse ajal võib ennast vaktsineerida?

Meditsiinieetika näeb ette, et iga uue ravimi ja vaktsiini puhul tuleb esmalt tõestada ära ohutus. Esialgseid kliinilisi katseid vaktsiinidega tehakse alati tervete täiskasvanute peal. Seepärast ei rutata ülejäänud inimrühmasid koheselt vaktsineerima, sh näiteks rasedaid ja alaealisi. 

Ohtlikkust uued vaktsiinid näidanud pole, küll on nad aga näidanud, et on ohutud ja tõhusad. Seepärast on juba alanud ka esimesed kliinilised katsed lapseootel naistega. Nende tulemuste saamine võtab veel aga aega. Kuna lapseootel emadel on natuke suurem risk põdeda COVID-19 viirust raskelt, siis loodetakse, et uued vaktsiinid näitavad oma tõhusust ka lapseootel emade puhul.

Bioloogiliselt ei ole ühtegi põhjust, miks peaksid uued vaktsiinid rasestumisele või lootele halvasti mõjuma. Kindlasti tasub nendes küsimustes konsulteerida oma arstiga.

Kas imetamise ajal võib vaktsineerida?

TÜ molekulaarimmunoloogia teadur Uku Haljasorg: rinnapiima puhul on teada, et see sisaldab märkimisväärsel hulgal antikehi, mis tagavad imikule teatava kaitse haigustekitajate vastu, kellega ema on pidevalt või hiljuti kokku puutunud.

Juhul kui vaktsineerimine põhjustab imetavas emas antikehavastuse, peaks ka laps saama mingil määral kaitstud. Äsja ilmunud eelretsenseerimata artiklis seda kinnitataksegi. Nii nagu teiste emas ringlevate antikehade puhul, kanduvad ka vaktsineeritud emadelt COVID-19-vastased antikehad lapsele üle.

Kas mRNA vaktsiinide näol on tegemist geeniteraapiaga, mis võib kahjustada loodet või rasestumist?

Ei ole mitte mingit bioloogilist alust arvata, et mRNA vaktsiinid mõjutavad meie geene või kahjustavad loodet/rasestumist.

RNA ei ole DNA ja suvalised RNA osad ei integreeru juhuslikult meie DNAsse. Muidu oleks meie rakkude genoomid kasvõi erinevate juurviljade geene täis. RNA ei ole midagi uut ja müstilist, see on täiesti tavaline osa meie keha toimimisest. Absoluutselt igas elusolendis on "looduslikku" RNA-d. Keskeltläbi on inimkehas sama palju RNA-d kui DNA-d.

RNA on inimkehas ebastabiilne ja seda lagundatakse suhteliselt kiiresti. Vaktsiinides kasutatakse küll modifitseeritud RNA-d, kuid ka see pole meie kehale midagi uut. See lihtsalt pikendab vaktsiini RNA eluiga mõne päeva jagu. Kui RNA oleks püsiv, siis ei oleks meil ju mitut süsti vaja.

Vaktsiini süstitakse lihasesse, seega ta ei lähe laialdaselt mööda keha ringi "ujuma". Oma olemuselt on vaktsiinide lipiidkestad väga kleepuvad ja rakkudele isuäratavad, seega tõmmatakse nad esimesel võimalusel sisse ära.

Märkimisväärset kogust vaktsiini munasarja ei tohiks jõuda. Munarakud on pigem "magavad rakud". Neil on väga madal energiakulu ning ka nende DNA ja kromosoomid on tihedalt kokku pakitud. See vähendab šanssi, et RNA saaks rakku siseneda, sealt edasi rakutuuma jõuda ning siis veel "lahtise" DNA juurde ennast integreerida.

Bioloogias on küll olemas mehhanisme, kuidas RNA-d DNA-sse viia, kuid see on märksa keerulisem ja nõuab lisamehhanisme, mida vaktsiinides kindlasti pole. Kui geeniteraapia nii lihtne oleks, siis ei oleks meil ju vaja nii väga vaeva näha geneetiliste haiguste ravimisega.

Kas kombineeritud hormonaalsete rasestumisvastaste vahendite kasutaja võib vaktsineerida end AstraZeneca vaktsiiniga?

Vastab TÜ sünnitusabi, günekoloogia ja geneetika kaasprofessor, naistearst Kristiina Rull: kombineeritud hormonaalsete rasestumisvastaste vahendite kasutamine ei ole vastunäidustus Covid-19 vaktsineerimiseks. On teada, et Covid-19 seondub tromboosi tekke riskiga. Kombineeritud hormonaalsete rasestumisvastaste vahendite kasutamine tõstab venoosse tromboosi riski, kuid vähemal määral kui Covid-19 haigusest tulenev risk.

Kui peres on kuu vanune laps ja isal oli testi tulemus positiivne, kas imik võib nakatuda? Kui rängalt imikud COVID-it põdeda võivad?

Vastab Tartu Ülikooli laste intensiivravi ja farmakoteraapia professor Tuuli Metsvaht: Kui vanem(ad) haigestuvad Covid-isse, võib nakatuda ka imik või vastsündinu. Võimalusel peaks lapse eest hoolitsema terve vanem.

Nakkuse vältimiseks tuleks rakendada kõiki tavapäraseid meetmeid - sage kätepesu ja desinfitseerimine – kindlasti enne kontakti lapsega , lähikontakti puhul maski kandmine, lapse voodi peaks asuma vähemalt kahe meetri kaugusel haigestunud vanema omast.

Samuti peaks kodus kasutama tihedat pindade ja lapsega kokku puutuvate esemete pesu ja desinfitseerimist. Infektsiooni leviku vältimise meetmete järgimisel on ka haigestunud emal lubatud jätkata lapse rinnaga toitmist, kui tema enda seisund seda lubab. Paljudel juhtudel laps ei nakatugi.

Imikud ja väikelapsed põevad Covid-19 reeglina kergemalt, ehkki üksikjuhtudel on võimalik ka raskem haiguspilt. Jälgimise kohta on Eesti Naistearstide, Eesti Lastearstide ja Eesti Perinatoloogia Seltside ja Eesti Ämmaemandate Ühingu ühise juhise lisana koostatud lühike infomaterjal. Kui tekib kahtlus, et laps on haigestunud, tuleks kindlasti pöörduda arsti poole.

astab Tartu Ülikooli Kliinikumi infektsioonikontrolli teenistuse direktor dr Matti Maimets: Imikud reeglina COVID-it ei põe.

Kuidas Covid-vaktsiinid meeste viljakusele ja potentsile mõjuvad? Nii lühikeses kui ka pikas plaanis.

Vastab androloogia professor Margus Punab: täna ei ole selles osas uuringuid avaldatud ja tõenduspõhist vastust pole võimalik anda. Vaikselt kasvav kliiniline kogemus pole seni negatiivset mõju tuvastanud.

VIIRUSE EDASIKANDUMINE

Kas haiguse läbi põdenud inimene, kes ise teist korda ei haigestu, kannab viirust edasi?

Ei ole tõendeid, mis selle poolt või vastu oleks. Selliseid tõendeid on teaduskatsega väga keeruline koguda. Selle jaoks peab läbipõdenud inimesi laboris nakatama ja see on eetiliselt kindlasti väga hägune ala. Kui me koguksime neid andmeid juhuslikult läbipõdenutelt, siis me ei suudaks sellest jälle midagi otseselt järeldada. Variaableid on liiga palju – kust nad viiruse said, kui suur on see viiruse kogus millega nad kokku puutusid, millal see kontakt oli, kui kaua kontakt kestis, mis tüved seal olid, milline oli osaleja eelmine haigestumine, individuaalsed omadused, antikehade tasemed jne.

Haiguse läbipõdenud või vaktsineeritul inimesel on risk haigust edasi kanda. Bioloogia on üks lõputu protsess. Viiruse paljunemine ja levik meie kehas ei toimu silmapilgselt, vaid see peab end vaikselt üles ehitama.

Kui juba läbipõdenud või vaktsineeritud organismi satub uuesti see viirus sisse, siis ta võib seal kiiresti paljunema hakata. Samuti ei pruugi immuunsüsteem koheselt uut nakatumist märgata ning sellele vastata. Eriti kui antikehade tase on juba vaikselt langema hakanud. Seega võib seal tekkida ajaline aken, kus nakatunu kehas toodetakse viirust, see võib seda isegi mingil madalal tasemel väljutada, kuid immuunsüsteem pole asjale veel pidurit tõmmanud.

Selline haiguse edasikandmise risk oleks küll kordades väikesem, kui esmakordsel haigel, kuid sellegipoolest peaksime pandeemia käigus lähtuma pigem bioloogiliselt alalhoidlikumatest arvamustest.

Kas mõni uus tüvi on letaalsem ja põhjustab nakatunutele raskemat haigust? 

Uued tüved põhjustavad rohkem haigestumisi, mis omakorda põhjustab rohkem haiglajuhte, mis ühiskonna tasandil omakorda lõpevad rohkemate surmadega.

* Kas koroonasse on haigestunud igasse veregruppi kuuluvaid inimesi? Kas on mõni inimgenoomi tüüp, mis koroonasse ei haigestu mitte kunagi, nii nagu see on HI-viiruse puhul?

Jah, kõikide veregruppidega inimestel on risk jääda COVID-isse. Nakatumise suhtes on küll täheldatud natuke madalam risk 0 veregrupiga inimestel, kuid see on pigem statistline nähtus. Tavameditsiinis see meid veel aidata ei saa. Kindlasti ei soovita ma 0-grupiga inimestel nüüd lohakamaks selle pärast minna.

Tänase seisuga pole me veel tuvastanud ühtegi üksikut geenivarianti, mis tõhusalt kaitseks SARS-CoV-2 viirusega nakatumise eest.

* Mitu viirust on vaja, et haigeks jääda? Kui saada näiteks pool sellest kogusest, mis sinuga sellisel juhul juhtub?

Praeguseks hetkeks pole seda nakkusohtlike viiruste arvu veel suudetud tuvastada. Uuringud nakkava koguse määramiseks on praegu Ühendkuningriigis algamas.

Üldjuhul väljendatakse nakkusohtliku kogust keskmise väärtusega (näiteks 10 000 osakest), kuid tuleb meeles pidada, et see on keskmine väärtus. Kindlasti esineb juhtumeid, kus inimesed haigestusid väiksemast doosist jakindlasti on ka vastupidiseid juhtumeid. Oma roll on siin kindlasti mängida ka nakatumistingimustel, tervisekäitumisel (nt suitsetamine) ja ka inimese enda geneetikal.


ANTIKEHA KIIRTESTID

Kui täpsed või ebatäpsed on antigeen-kiirtestid?

See sõltub kindlasti testist, kuid aasta jooksul on nad palju paremaks läinud. Antigeenide kiirtestidel märgitakse tavaliselt ära tundlikkus (sensitivity) ja spetsiifilisus (specificity).

Tundlikkus näitab, kui palju see test positiivseid keskmiselt tuvastab. Ehk siis tundlikkusega 97 protsenti test leiab 33 nakatunud inimese hulgast 32 haiget üles, kuid märgistab ühe haigestunu ka liba-terveks.     

Spetsiifilisus näitab, kui palju negatiivseid test keskmiselt tuvastab. Ehk siis spetsiifilisusega 99 protsenti leiab iga 100 mitte-nakatunu hulgast ühe liba-nakatunu.       

Need numbrid on küll kenad, aga siin on üks suur AGA. Need numbrid kehtivad ainult juhul, kui viiruse tase on organismis kõrge. Kui antigeenide tase on madal, näiteks enne sümptomite teket või siis vahetult peale haigust, siis need testid kipuvad viperdama.   

Ajakirjast Nature saab vaadata viiruse taseme ja kiirtestide täpsuse kohta graafikut.


ÜHISKONNA TOIMIMINE

Kui suur peaks olema vaktsineeritute kriitiline mass, et riigis või majanduslikus piirkonnas langeks nakatumine ca 10/100 000 kohta?

Karjaimmuunsust arvutatakse üldjuhl R-i järgi ehk kui mitut inimest nakatab üks haigestunu edasi. Kui R on madal, siis võib ka see vaktsineeritute protsent madal olla. COVID-il on see hinnanguliselt 70 protsenti ühiskonnast.

Kui tulevad karmimad tüved, mis nakatavad kiiremini, nagu briti tüvi, või mis suudavad ka vaktsineerituid nakatada, näiteks Brasiilia tüvi, siis see protsent tõuseb. Leetrite puhul on R kuskil 15. Seega on leetrite karjaimmuunsuseks vaja 95 protsenti vaktsineerituid.

Kuna lapsi meil nii peal ei vaktsineerita, siis jääb põhirõhk vastutustundlikele täiskasvanutele.

Kas vaktsineeritud ja positiivse testi saanud inimestel kestab isolatsioon sama kaua kui teistel koroonasse nakatanutel?

Vastab TÜ peremeditsiini kaasprofessor Kadri Suija: praeguste soovituste alusel ainuke vahe on, et vaktsineeritud ja läbipõdenud ei pea jääma lähikontaktsena eneseisolatsiooni.


TEISED RASKED HAIGUSED

Kas COVID-19 vaktsiini arendus võiks avada täiesti uue peatüki ka teiste raskete haiguste raviks ravimite arendamise (eri vähitüübid, HIV)?

Kindlasti. Minu silmis on töötava RNA vaktsiini tootmine game-changer. Me ei pruugi selle mõju lähiaastatel näha, aga sellel on palju potentsiaali ka muude haiguste vaktsiinina ja ka ravimina, kasvõi vähi vastu. Loe selle kohta rohkem Tervisegeeniusest.

Miks ei ole HIV-vaktsiini veel olemas?

HIV-il on hämmastavalt kiire võime muteeruda, kordades kiirem kui praegusel koroonaviirusel.

Kui me praegu räägime SARS-CoV-2 puhul üksikutest tüvedest, siis HIV-i puhul esineb üle 60 suure perekonna, kus leidub veel alatüvesid. Üldjuhul muteerub HIV niivõrd kiiresti, et süvitsi uurides suudame me ühes krooniliselt haiges patsiendis hulgaliselt erinevate mutatsioonidega viirusi leida.

See muteerumise kiirus annab talle ka võimaluse ravimite ja vaktsiinide eest ära põgeneda.

TÜ peremeditsiini kaasprofessor Marje Oona: HIV-infektsioon on krooniline viirusnakkus ja HI-viirusel võimaldab organismis püsimist just see, et piltlikult öeldes see viirus suudab ennast väga hästi immuunsüsteemi (sh ka vaktsiini kujundatud immuunsuse) eest ära peita. COVID-19 on äge viirusnakkus ja kaitseks piisab ogavalgu vastu kujundatud immuunsusest, seetõttu on ka vaktsiinist palju abi.

Kas vaktsiin võib tekitada autoimmuunhaigust?

TÜ rakulise immunoloogia professor Kai Kisand: viirusi peetakse mitmete autoimmuunhaiguste vallandajateks. Need kas püsivad kuskil suhteliselt vaikselt peidus, nii et immuunsüsteem neist täielikult lahti ei saa, kuid sellegipoolest stimuleerivad nad immuunsüsteemi nii, et oma koed saavad kahjustada.

Teine võimalus on see, et viirusel ja oma rakkudel on sarnaseid komponente. Sellist ristreageerimist või nagu öeldakse "molekulaarset mimikrit" tuleb ette, aga õnneks mitte väga sageli. Seetõttu on teoreetiliselt võimalik, et seda, mida põhjustab viirushaigus, võib tekitada ka vaktsiin. 

Kuna uus koroonaviirus on aga väga nakkav ja vaktsineerimata inimesed selle väga suure tõenäosusega siiski ühel hetkel läbi põevad, tuleks vaadata, et millised riskid ühel või teisel juhul suuremad on. Viirusel endal on palju rohkem komponente kui vaktsiinil, järelikult võimalusi ristreaktsioone põhjustada palju enam.

Samuti põhjustab viirusnakkus paljude erinevate rakkude surma, mille käigus vabaneb oma organismi komponente sellisel moel, mis võivad immuunsüsteemi tähelepanu äratada ja autoimmuunse reaktsiooni vallandada. Seega on vaktsineerimise järel tunduvalt väiksem risk saada autoimmuunhaigus kui ka viirushaigust läbipõdedes.


TESTIMINE

Mida tähendab PCR-meetodi puhul "vale positiivne"?

Vale-positiivne tulemus on juhtum, kus proovis ei ole tegelikult viiruse geneetilist materjali, aga mingil tehnilisel põhjusel saadakse ikkagi selle kohta positiivne signaal. Oma varasemast teaduslabori kogemusest võin öelda, et vale-positiivsed PCR tulemused tekivad ainult inimlikest eksimustest.

Kas siis on proov kuidagi räpaseks tehtud või siis on testi käigus kasutatavad materjalid kuidagi viirusega kokku puutunud. Variant on ka, et testi läbiviija ise on viirusega kokku puutunud ja see rikub tulemuse ära.

Selliste olukordade vältimiseks tehakse absoluutselt iga PCR testiga paralleelselt kontrollproovid. Näiteks võetakse tühi proov, kus on kõik PCR-iks vajalikud komponendid olemas, aga pole lisatud inimeselt võetud proovi, lihtsalt vesi. Kui sellisest proovist tuleb positiivne signaal, siis see viitab mingisugusele kontaminatsioonile laboris ja tuleb kõike uuesti alustada.

Analoogiana võib seda ette kujutada kui kopsuröntgenit, mis tehakse ilma patsiendita. Kui pildil ikka mingi hägu, siis järelikult on probleem masinas/keskkonnas.

Diagnostilistel laborites viiakse ka riigi poolt auditeerimisi läbi, kes kontrollivad nõuetele vastavust. Minu andmetel pole Eestis vale-positiivsusega laialdasi probleeme olnud, sest need selguvad kontrollproovidega alati kiiresti.

On teada, et PCR test võib anda positiivse tulemusi kuni 90 päeva peale terveks saamist. Nimelt võib viirusest ikka veel kehasse jääke jääda, mis PCR-iga välja tulevad. Seega on täiesti võimalik, et inimene on tegelikult haiguse juba vaikselt või asümptomaatiliselt läbi põdenud ja ta suunatakse ikka kümneks päevaks karantiini. Kui laialdaselt sellised juhtumid tekivad, ei oska ma öelda. Üldiselt suunatakse inimesed PCR-ile ju ikkagi sümptomaatiliselt.

Kordustesti soovijatel soovitan ma teha antigeenide ja antikehade testi. PCR-iga enam targemaks tõenäoliselt ei saa. Nende kahe teise meetodiga saab viiruse olemasolu kaudselt tuvastada, kuid nad ei sõltu otseselt viiruse RNA-st. Pealegi saaks siis teada ka oma antikehade taseme nakatumise hetkel, misjärel on hea selle taseme langust ajas järgida.

Tuttav andis positiivse Covid-testi rohkem kui kuu pärast teistkordset vaktsineerimist. Millest võib haigestumine olla põhjustatud?

Vastab TÜ peremeditsiini kaasprofessor Kadri Suija: tuttava haigestumine on seotud ilmselt nakatumisega. Vaktsiinide kaitsevõime on 80–95 protsenti. Seepärast peab ka peale vaktsineerimist kasutama isikukaitsevahendeid ja jälgima distantsi pidamise soovitust. Enamasti põevad vaktsineeritud haigust siiski kergelt.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: