"ACE2 on lihtsalt juhuslikult valk, mida viirus kasutab rakku sisenemiseks. Tal on organismis tegelikult muud rollid," ütleb Tartu Ülikooli kliinikumi kõrva-nina-kurguarst Mihkel Plaas. Koos siirdemeditsiini kaasprofessor Mario Plaasi, Tartu Ülikooli kolleegide Kadri Seppa ja Priit Kasenõmme ning Jena Ülikooli kolleegi Nayana Gauriga uuris ta seoseid inimese vanuse ja ninaneelu limaskestadel paiknevate retseptorite geeniekspressioonide vahel, mida Sars-Cov-2-viirus vajab rakku sisenemiseks.

Mitme näoga ACE2

"Kui mõelda tagasi, kuidas koroonakriis hakkas, siis alguses oli teste vähe. Testisime ainult sümptomaatilisi ja siis vahepeal tunduski, et haigestuvad ainult vanad inimesed," ütleb Mihkel Plaas. Kui toona jäi mulje, justkui ei nakatuks lapsed koroonaga üldse, siis nüüdseks on selge, et lapsed nakatuvad nagu kõik teisedki. "Viirus leiab neid samamoodi üles, aga tõsist infektsiooni või haigust tekib neil vähem," tõdeb uurija.

Mario Plaas lisab, et mida aeg edasi, seda rohkem on lisandunud laste koroonahaigust kirjeldavat teaduskirjandust. "See kõik osutab, et lastel on limaskestadel paiknev immuunsus või niinimetatud kaasasündinud immuunsus oluliselt võimsam ja ulatub hingamisteedes oluliselt sügavamale kui täiskasvanutel," selgitab ta. Teisisõnu poeb viirus lapse ninast sisse samamoodi kui täiskasvanutel, ent lapse nina limaskestadel tehakse see kohe kahjutuks. Siin võib Mario Plaasi sõnul olla oluline roll just ACE2 ensüümil.

Uurijate sõnul märgati ACE2-t kui uue koroonaviiruse väravat üsna pandeemia alguses. "Siis tunduski, et kellel seda on palju, nakatuvad ja kellel on vähem, ei nakatu," meenutab Mihkel Plaas. Nüüd tõestas nii Plaaside töö kui ka mitu sarnast uuringut mujalt maailmast, et just kõrgema ACE2 tasemega inimesed võivad olla paremini kaitstud. 

Mihkel Plaas juhib tähelepanu, et töös oli luubi all ainult ACE2 hulk nina limaskestal. Seal tuli välja selge seos geeni hulga ja inimese vanuse vahel. "Mida noorem sa oled, seda rohkem sul ACE2-t limaskestadel ekspresseeritud on," ütleb ta. Sellest võib uurija sõnul eeldada, et noorematel inimestel on ACE2-t kehas üleüldiselt rohkem.

Mida rohkem ülemäärast ACE2-t, seda uhkem

Mario Plaasi sõnul tõestab uuring varasemat oletust, et vanematel inimestel on ACE2-t pigem vähem. "Raku või viiruse mõttes ei ole vahet, kas raku peal on kaks või kolm ACE2 pulka – küll viirus selle üles leiab ja rakku sisse saab," sõnab ta. Rakku sisse pääsedes hakkab viirus seal paljunema ja seob ennast ACE2-ga, blokeerides viimase ära. Nii ei saa ACE2 enam rakust välja, kuid viirusel on endiselt võimalus rakust väljuda ja leida veel mõni rakk, millel on ACE2 küljes. 

"Kui aga rakk suudab ACE2-t piisavalt ja isegi üle toota, siis on näidatud, et viirusega nakatumise korral tõuseb vaba ACE2 hulk veres," jätkab Mario Plaas. Osa seniseid uuringuid osutab, et vaba ACE2 hulk veres iseloomustab haiguse kulgu. Mida ägedam infektsioon, seda rohkem toodetakse ACE2-t. Ehk teisisõnu, organism üritab ennast päästa ACE2 ületootmisega. "Samas see vaba ACE2, mis veres ringi voolab, toimib nagu antikeha. See seob viiruse ära ja viirus ei saa järgmisse rakku minna," ütleb uurija. 

Järelikult, mida rohkem on inimese veres vaba ACE2-t, seda vähem on viirusel võimalust üha uusi rakke nakatada. Uue teadmise valguses on Mario Plaasi sõnul tehtud juba uuringuidki, kus inimestele süstitakse rekombinantset ACE2-t hoopis juurde, et nende keha suudaks viirusele paremini vastu panna.

Mihkel Plaas hoiatab siiski, et uuringu valim oli suhteliselt väike. Samas kehtis ACE2 taseme ja haiguse kulu seos isegi väikese inimhulga puhul. "Tõesti, need kolm inimest, kes meie väikesest rühmast olid nakkuse saanud, olid need, kellel olid absoluutselt terve rühma kolm kõige madalamat ACE2 väärtust," meenutab Mihkel Plaas.

Suure teadmise väikesed sammud

Uuringu väärtus seisneb nii Mihkel kui ka Mario Plaasi sõnul uues teadmises, mis toetab varasemates uuringutes leitut. "Nii teadus tekibki," ütleb Mihkel Plaas. "Kui mitu uurimisrühma maailma eri otsas näitavad sarnaseid asju, tekib sellest lõpuks teooria."

ACE2 juhtum on uurijate sõnul klassikaline näide teadusliku teadmise pidevast täienemisest. Kui esimese koroonalaine ajal selgus, et viirus siseneb kehasse ACE2 kaudu, asusid teadlased Mario Plaasi sõnul otsima võimalust ACE2-t kehas pärssida. "Meie töö ja nüüd kõikide teiste tööd näitavad, et kui midagi teha, siis täiesti vastupidi. Kindlasti ei tohi kasutada midagi sellist, mis ACE2 kinni paneb," ütleb ta.

Lugejal soovitab Mario Plaas ennekõike püsida terve, teha sporti ja loobuda halbadest harjumustest. Samuti tasuks Plaasi sõnul vältida ärevust ja stressi. "Igasugune tervislik seisund võib mõjutada nende geenide avaldumist," sõnab ta. Mõlemad uurijad tõdevad samas, et kuigi ACE2-st võib olla edaspidi viiruse mõistmisel ja ravis kasu, on kõige tõhusam siiski COVID-19 vastu vaktsineerimine. "Seda on palju lihtsam ära hoida, kui tagantjärele ravida. Ma arvan, et vaktsineerimist ei hakka siin miski asendama," ütleb Mihkel Plaas.

Mihkel ja Mario Plaas ning kaasautorid kirjutavad oma uuringust ajakirjas Virology.