Juuraajastu Hiina kohal laperdas kanapala suurune pterosaurus
Hiinast leitud väikese pterosauruse Sinomarcops bondei kivististe analüüs aitab näha lendavate sauruste arengulugu uues valguses. Juura ajastu lõpul elanud väike ümara pea ja suurte silmadega saurus annab aimu, kui eriilmelisteks pterosaurused omal ajal arenesid.
Praeguse Põhja-Hiina kohal lendas 160 miljoni aasta eest õhtuhämaruses sõnajalapuude vahel ringi väike loomake, jahtides õhus lendlevaid kiile. Saagi allakugistamiseks maandus ta korraks puuõõnsusesse. Suuresilmne armsa välimusega olevus oli äsja esimest korda kirjeldatud pterosaurus Sinomacrops bondei. Loomake oli justkui elav vastus küsimusele: mis juhtub, kui ristata konn, nahkhiir ja lohe, vahendab Gizmodo.
Kuigi S. bondei oli kõigest varblasesuurune ja pigem tiivulise mopsinäoga mänguasja nägu, oli ta pika nokaga lendkiskjate pterosauruste suguvend. Sinomacrops ja tema lähisugulased anurognatiidid arenesid pterosauruste seas täiesti omasoodu.
Nüüd uudistas peamiselt Hiina ja Jaapani teadlastest koosnev rahvusvaheline töörühm S. bondei kivistunud ja muljuda saanud luustikku, mis leiti Hiinast Hebei provintsist. Spetsiaalse röntgenaparaadiga suutsid uurijad taastada muistse looma kunagise kehaehituse ning määrata tema perekondliku ja liigikuluvuse.
Nagu "Tähesõdade" porgid
Ehkki paljud hilisemad pterosaurused olid kaelkirjakusuurused hirmuäratavad kiskjad, meenutasid anurognatiidid nagu Sinomacrops oma mõõtmetelt kanapalakest. Tema tillukest keha aitasid õhus hoida laiad ja õhukesed membraanidest koosnevad tiivad, mis sulandusid peenikeseks lohisevaks sabaks. Olevuse ümaras ja laia suuga näos uudistas maailma kehaga võrreldes tohutu silmapaar.
Tõenäoliselt oli Sinomacrops karvane või vähemalt udusulis. Nagu paljudel teistedki pterosaurused paistsid ka anurognatiidid olema kaetud turris tihedate kiududega. Niinimetatud püknofiibrid polnud ei karvad ega suled, vaid täiesti omaette arenenud kehakatte tüüp.
Mõnel anurognatiidil moodustasid need karvu meenutavad moodustised suu ümber harjaseid, umbes nagu tänapäevastel öösorridel. Harjased võisid tõhusalt laiendada elukate niigi avaraid suid, aidates neil lendavaid putukaid oma nokast nagu lehtrist alla neelata. Oma suurte silmadega võisid anurognatiidid ollagi justkui juura ajastu öösorrid või nahkhiired, kes hämaruses putukaid püüdsid. Sinomacrops polnud selles osas kuidagi erandlik.
Uuringuga mitte seotud Baylori Ülikooli paleontoloog Megan Jacobsi sõnul on tegu üsna põneva leiuga. Pterosauruste kivistised on eriti haruldased, sest nende lendamiseks kohastunud õhukesed õõnsad luud ei ole nii hästi säilinud kui teiste loomade jäänused. Uus liik on Jacobsi sõnul põnev just seetõttu, et anurognatiitidest on säilinud kivistisi väga vähe ja kõnealune Sinomacrops võib aidata teadlastel neist elukatest paremat üldpilti saada.
Samuti üllatas Jacobsit Sinomacropsi pea, sest erinevalt viimasest olid enamikel sama ajastu pterosaurustel pikad koonud täis tillukesi hambaid. Lisaks teeb kivistise Jacobsi sõnul põnevaks tõsiasi, et see pärineb hilis-juura ajastust. Just sel ajal hakkasid pterosaurused üha mitmekesisemaks arenema ja varased pterosaurused annavad arengutee algusest head aimu. Lõpeks meenutavad loomakesed Jacobsi sõnul "Tähesõdade" filmidest tuttavaid porge.
Liigist kirjutatakse ajakirjas PeerJ.
Toimetaja: Airika Harrik