Arheoloogiline leiuaines sisaldab suurel hulgal ka loomaluid, mille seast võib leida mitmeid erinevaid liike. Liigi määramine luude põhjal on põnev, kuid keeruline protsess, meenutades mõnikord puslet. Nimelt jõuab uurijani loomast enamasti vaid üksik luufragment, mitte terviklik luustik, sest loomaluude puhul on tihti tegemist toidujäätmetega. Seega tuleb ühe luuleiu põhjal välja selgitada, mis liigiga on tegemist.

Selle puhul on suurt abi võrdluskogust. See sisaldab erinevate liikide luid, mida saab nende välise kuju põhjal omavahel võrrelda. Luude võrdlemise tulemusena ongi üldjuhul võimalik öelda, mis liigile need kuulusid. Kui pusle on kokku saanud, räägivad loomaluud palju mineviku inimese eluolust. Kuigi lindudest esineb kõige sagedamini kanu, hanesid ja parte, leidub ka mõnevõrra ebatavalisi liike.

Üks huvitav liik on kotkas, kelle luid aeg-ajalt loomaluude hulgas kohtab. Kõige tihedamini esineb zooarheoloogilises materjalis kahe kõige suurema kotka ehk meri- ja kaljukotka luid. Kotkaluudest on ilmselt kõige põnevamad leiud just harvaesinevad lõikejälgedega luud. Neid on leitud mitme Eesti muistise, aga ka näiteks Leedu luude määramisel.

Mida lõikejälgedega kotkaluud uurijale räägivad?

Tõlgendus sõltub tihti just lõikejälgede asukohast. Oluline on eristada, kas lõikejäljed asuvad liharikastes kehaosades nagu linnu kintsu- ja rinnapiirkonnas või lihavaestel kereosadel nagu tiivaluudel ja varbalülidel.

Näiteks on Tartu maakonnast Uue-Kastre linnusest leitud keskaegse merikotka reieluul lõikejäljed. Seega võib arvata, et inimesed on kotkaliha söönud. Oletust toetavad ka mujalt keskaegsest ja varauusaegsest Euroopast leitud luud. Vanadest Inglise kokaraamatutestki võib leida retsepte kotkalihast. Sellised leiud on siiski väga harvad ning ilmselt oli eelis kotkaliha proovida vaid vähestel.

Lõikejälgi esineb kotkajäänustel ka lihavaestes kereosades. Näiteks on keskaegsest Viljandi linnusest leitud kaks lõikejälgedega merikotka tiivaluud. Kõige tõenäolisemalt on need jäljed tekkinud sulgede eemaldamisel, sest inimesed kasutasid kotkasulgi näiteks ehete või noolte valmistamisel.

Lisaks esineb lõikejälgi ka meri- või kaljukotka jooksmeluudel ja varbalülidel. Selliseid on leitud nii hilispronksiaegsest Asvast Saaremaal kui ka mujalt Baltikumist, näiteks keskaegsest Klaipėda linnusest Leedus. Ilmselt oli inimeste eesmärk eemaldada kotka küünised.

Küünistest tehtud ripatsid olid väga erilised kaunistused või talismanid, mida kanti näiteks osana kaelakeest. Kotkaste küünised on võrreldes teiste linnuliikide omadega silmapaistvamad ja suuremad, nagu kotkad isegi. Küüniseripatseid on leitud ka erinevatelt Eesti muististelt, mis kõik pärinevad hilisrauajast.

Lõikejäljed kotkaluudel avavad meile väheuuritud seiga mineviku inimeste kohta. Lõikejälgede puudumisel on ka luude tõlgendused mõnevõrra teised. Näiteks oleks ilma lõikejälgedeta kotkaid toidulaua osana keeruline tõlgendada. Samuti saame tänu lõikejälgedega luudele aimu sellest, millised olid inimeste ehted ja talismanid minevikus.

Uuring avaldati ajakirjas Archaeologia Lituana.