Moekad eurooplased kandsid 15. sajandil pika terava ninaga poulaine'e stiilis ehk Krakovi kingi. Kuna nii terava ninaga kingades tööd teha ei saanud, kujunes neist staatuse sümbol: ebapraktilist kõrgmoodi said endale lubada vaid jõude elavad ülikud. Nüüd avastasid arheoloogid teisegi ilu nimel toodud ohvri. Ligi 200 luustiku jalgadel on jäljed suure varba kahjustusest, vahendab Gizmodo.

Arheoloogidest koosnev töörühm uudistas hiljuti luustikke neljas matmispaigas Cambridge'i lähistel Inglismaal. Pöörates erilist tähelepanu luustike jalgadele, märkasid uurijad suure varba nuki ehk hallux valgus'e laia levikut. Hallux valgus on suure varba jalalaba poolse liigese piirkonnas esinev luuline väljavõlvumus, mis võib muutuda põletikuliseks ja teha jalanõude kandmise raskemaks.

Kui uurijad vaatasid 11.–13. sajandil maetud luustikke ja võrdlesid neid 14.–15. maetutega, oli erinevus selge. Varasematest maetutest kimbutas suure varba nukk vaid kuut protsenti, samas kui mõni sajand hiljem esinesid vaevuse tunnused enam kui neljandikul maetutest.

Cambridge'i Ülikooli arheoloogi Piers Mitchelli sõnul üllatas uurijaid esmalt, kui levinud oli suure varba nukk hiliskeskajal võrreldes eelnenud perioodiga. Kui uurijad süüvisid aga toonastesse moetrendidesse, loksus kõik Mitchelli sõnul paika. 

Arheoloogide jaoks oli kõige märkimisväärsem, et suure varba nuki käes kannatavatel eakamatel inimestel esines ühtlasi rohkem luumurde kui nende tervete jalgadega eakaaslastel. Mitchelli sõnul osutavad ka tänapäevased uuringud, et suure varba nukiga inimesed kipuvad sagedamini kukkuma.

Uurimisrühm ei oska luustike põhjal öelda, kui rängalt täpselt suure varba nukk keskaegseid inimesi vaevas. Siiski täheldasid nad inimeste matmispaikade põhjal mõningaid iseärasusi, mis toetavad osaliselt teooriat, et Krakovi kingad olid ülikute moehullus. 

Uuritud luustikud olid maetud nelja kohta: heategevuslikku haiglasse, endisesse kloostriaeda, kihelkondlikule kalmistule ja maaelanike matmispaika. Kloostriaias, kus sängitati mulda aadlikke ja kirikumehi, olid suure varba nuki tunnused 43 protsendil maetutest. Tõsi, 1215. aastal keelas kirik oma liikmetel terava ninaga kingade kandmise. Nähtavasti üks keeld siiski kingatrendi ei lämmatanud, sest hiljem tuli keeldu veel mitu korda välja anda.

Krakovi kingad ei ärritanud aga üksnes kirikut. Prantsuse kuningas Charles V põlgas neid sedapalju, et keelas Pariisis terava ninaga kingade valmistamise. Inglise kuningas Edward IV keelustas esmalt kahest tollist pikemad kinganinad ja kaks aastat hiljem ka Krakovi kingade tootmise.

Uuringu juhtivautori ja Aberdeeni Ülikooli arheoloogi Jenna Dittmari sõnul olid 12. sajandil enamik kingi ümara varbaosaga poolsaapad. Kingavalik muutus kirevamaks 14. sajandil, mil valikusse lisandusid ka kohati üha teravama ninaga jalavarjud.

Kõigele eelnevale vaatamata leidis uurimisrühm, et Krakovi kingad polnud siiski üksnes ülikute pärusmaa: uus trend meeldis ka vaesematele. Näiteks eelnimetatud heategevuslik haigla oli mõeldud vaeste ja vigaste pelgupaigaks, kuhu Mitchelli sõnul maeti ühiskonna heidikuid, kohalikku keskklassi ning ülikooli- ja haiglapersonali. Ometi oli ka haiglasse maetutest pea neljandikul märke suure varba nukist. 

Kuna moondunud varvastega inimestel paistis esinevat rohkem luumurde, võis osa haiglasse maetud inimesi olla sinna sattunud just oma nukkidest põhjustatud vigastuste tõttu, oletavad uurijad.

Griffithsi sõnul näitab leid kõnekalt, kuidas mood võib inimese tervisele soovimatuid tagajärgi tuua. Kui üliterava ninaga kingad taas moodi peaks tulema, loodavad uurijad, et sel korral veidi mugavamal kujul.

Artikkel avaldati ajakirjas International Journal of Paleopathology.