"Transhumanistide näol on tegemist filosoof-visionääridega, kes tuginedes teaduse ja tehnoloogia edusammudele loovad ettekujutusi võimsamast ja võimekamast inimesest," sõnas Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi arhiivinduse kaasprofessor Kurmo Konsa

Inimese tehnoloogiline täiustamine tõstatab uurija sõnul küsimuse, kui palju inimosasid peaks välja vahetama, et määrata, kas tegemist on täiesti uue liigiga. "Kui kõik inimorganid peale aju kunstlike vastu välja vahetada, siis on vist ikkagi tegemist olemasoleva liigi täiustatud versiooniga," arutles Konsa.

Praeguse aja kõige pöörasemad transhumanistlikud ideed keerlevad uurija sõnul isetäiustuva masina ümber, mis suudab omakorda luua järjest kiiremini mõtlevaid masinaid. "Seda kutsutakse tehnoloogiliseks singulaarsuseks. Inimese jaoks sarnaneb selline tulevikunägemus maailma lõpuga, sest puudub igasugune võimalus ennustada, mis juhtub, kui selline kõikvõimas masin peaks sündima," selgitas Konsa.

Alkeemia kui muunduste kunst

Antiikaega tagasi ulatuvas alkeemia traditsioonis uuriti erinevaid viise, kuidas muuta ja muundada erinevaid metalle ja vääriskive. "Sellel oli ka praktiline pool, sest alkeemia abil loodeti mõjutada teatud protsesse. Vähem väärikad metallid muutusid ka looduses ühel hetkel kullaks, inimesed proovisid seda protsessi kiirendada. Euroopa alkeemia hakkas peale praktilistest retseptidest, kuidas materjale muundada," kirjeldas Konsa.

Ajapikku tõusis alkeemia huviorbiiti ka inimene ning alkeemikud hakkasid muu hulgas uurima, kas ja kuidas oleks võimalik inimese eluiga pikendada. "Kui varasemas mõttetraditsioonis oli inimese elukaar loodusseadustega paika pandud ja selle üle ei spekuleeritud, siis 13. sajandil elanud Inglismaa filosoof, matemaatik ja alkeemik Roger Bacon oli üks esimesi, kes arvas, et inimese elu pikendamine ei lähe loodusseadustega vastuollu," selgitas kaasprofessor.

Salapärane eluiga pikendav eliksiir

Bacon arvas, et eluiga saab pikendada spetsiaalse eliksiiri abil, mida tuleks valmistada inimese enda verest, lisaks pidi selleks sobima ka näiteks teemandipulber. Eliksiiri eesmärk oli luua tasakaal nelja elemendi vahel, millest inimene tollase ettekujutuse järgi koosnes: musta ja kollase sapi, vere ja lima vahel. 

Täpset retsepti eliksiiri valmistamiseks Baconi kirjatöödest siiski leida ei õnnestu. "Bacon jagas alkeemia filosoofiliseks ja praktiliseks ning seostas oma tööd just esimesega," selgitas Konsa. Ta lisas, et kuna frantsiskaanide munkade seas, kelle hulka Bacon kuulus, oli alkeemiliste katsete tegemine üpris tavaline, on tõenäoline, et eliksiiri prooviti ka reaalselt valmistada.

Baconi kalduvus tegeleda filosoofiliste ideede ja mitte praktikaga sarnaneb Konsa sõnul tänapäeva transhumanistidele, kes samuti tegelevad ennekõike lennukate visioonide visandamisega.

Täiuslikum kristlane

Vajadus elu pikendava eliksiiri järgi tulenes kristliku traditsiooniga seotud viimsepäeva lahingu ootusest, milleks tuli võimalikult hästi ette valmistuda. "Paavsti tellimusel tehtud uurimused pidid inimest täiustama ja tugevdama nii füüsiliselt kui ka vaimselt ja moraalselt. Eesmärk oli saavutada täiuslikum inimene, kes võitleks kristluse võidu eest maa peal," selgitas Konsa.

Uurija lisas, et erinevalt tänapäeva transhumanistidest oli Baconil seega väga selge ettekujutus, mis eesmärgil on vaja inimest täiustada. "Võrrelduna tänapäeva teooriatega, kus tihti ei ole selge, mida täiustatud inimesega peale soovitakse hakata, kuulus Baconi projekt oluliselt laiemasse moraalsesse ja maailmavaatelisse universumi," kommenteeris Konsa.

Võttes arvesse keskaegses alkeemias sündinud ideid, siis tänapäeva transhumanistid millegi põrutavalt uuega ei tegele. Samas eristab neid tihe seotus tehnoloogia arenguga. "1980. aastatel Ameerikas alguse saanud transhumanistlik liikumine paigutab ennast valgustusajastu traditsiooni ja reeglina religioossete ideedega ei suhestu," lisas Konsa

Artikkel keskaegsest alkeemiast ilmus ajakirjas Folklore.