KKK: mida peaks teadma koroonaviirustest? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

{{1580443500000 | amCalendar}}
Koroonaviirus SARS-CoV-2 rakukultuuri nakatamas.
Koroonaviirus SARS-CoV-2 rakukultuuri nakatamas. Autor/allikas: NIAID-RML/(CC BY 2.0)

ERR Novaator pani sagedamini laekunud lugejaküsimuste põhjal Eesti ja välismaiste viroloogide abil kokku ülevaate uue koroonaviiruse minevikust, tulevikust ja ohtlikkusest.

Mis on koroonaviirused?
Kas koroonaviirusele suudetakse piir panna?
Kuidas uus koroonaviirus nime sai?
Millised on koroonaviiruse sümptomid?
Kuidas uus koroonaviirus nime sai?
Kui kergesti nakkus levib?
Kuidas nakatumist ja haiguse levitamist vältida?
Kas koroonaviirust suudetakse Eestis tuvastada?
Kui palju inimesi on nakatunud koroonaviirusega Eestis?
Kui palju nakatunutest sureb?
Kui tõsiselt põevad haigust lapsed?
Kas viirus on rasedatele ohtlik ja saab kanduda emalt lootele?
Kus ja kui palju inimesi on praeguseks nakatunud?
Kust viirus alguse sai?
Kui kiiresti COVID-19'st tervenetakse?
Kas uue koroonaviiruse vastu leidub ravi? !!!
Kas uue koroonaviiruse vastu leidub vaktsiin?
Kui kaua haiguspuhang kestab?
Kas viiruse läbipõdemine tagab immuunsuse?
Kas ja kuhu võib reisida?
Kas viirust võib saada ka lemmikloomadelt?


Terviseameti ametlikult kinnitatud infot ja juhiseid uue koroonaviiruse puhangu kohta leiab ameti erilehelt.

Mis on koroonaviirused?
Välimuselt päikesekrooni meenutavad koroonaviirused kuuluvad RNA-viiruste sekka. Samasse rühma kuuluvad näiteks gripiviirused, herpes, adenoviirused ja leetrid. Kuigi nende muteerumiskiirus on enamasti DNA-viirustest suurem, suudavad koroonaviirused parandada geenivigu teistest omataolistest tõhusamalt.

Märtsi alguses ilmunud analüüsis uuriti uue koroonaviiruse SARS-CoV-2 104 tüve. Hiina uuringust nähtus, et 2019. aasta detsembris ja 2020. aasta veebruaris levinud tüvede genoom kattub 99,9 protsendi ulatuses. Ühes kuus lisandub keskmiselt 1–2 uut mutatsiooni. Teisisõnu ei muteeru viirus vähemalt praegu kuigi kiiresti.

Kokku suudavad seni kirjeldatud 37 koroonaviiruse tüüpi nakatada enam kui 200 loomaliiki. Sellest tulenev geneetiline mitmekesisus võib muuta tulevikus nende tõttu nähtavad haiguspuhangud eriti ennustamatuks ja ohtlikuks. Praegu suudab nakatada inimesi teadaolevatest koroonaviirustest seitse tüüpi.

Neist kõige sagedamini kohtab inimeste koroonaviirust, mis on üks peamisi nohu tekitajaid. Teised tuntumad haigustekitajad on SARS ja MERS. Neist esimene levis aastatel 2001–2003, haiguspuhangu ajal nakatunud 8100 inimesest suri 774. Alates 2012. aastast aeg-ajalt haiguspuhanguid põhjustavasse MERS-i on jõudnud nakatuda ligikaudu 2000 inimest. Neist suri ligikaudu kolmandik.

Kas koroonaviirusele suudetakse piir panna?

Maailma Terviseorganisatsiooni juht Tedros Adhanom Ghebreyesus ütles 11. märtsil antud pressikonverentsil, et koroonaviiruse levikut maailmas võib kirjeldada kui pandeemiat. Samas ei muuda see tema sõnul varem riikidele antud soovitusi.

Risk COVID-19 levikuks on üle terve maailma väga kõrge. Sama saab öelda selle mõju kohta. Sellele vaatamata leiavad WHO eksperdid, et viiruse levikule on võimalik piir panna. Näiteks on hakanud jõuliselt vähenema uute juhtumite arv Hiinas ja Lõuna-Koreas. Sarnaselt on suutnud uute juhtude arvu kontrolli all hoida Singapur.

Enamik nakatunuid on endiselt puutunud kokku inimesega, kellel diagnoositi haigus varem või hiljem. Tihti said nad viiruse oma pereliikmelt. See toob välja koduse karantiini puuduse juhtudel, kui inimene elab kellegagi koos.

Kuidas uus koroonaviirus nime sai?
Rahvusvaheline viiruste taksonoomia komitee otsustas nimetada 11. veebruaril viiruse SARS-CoV-2'ks. Rühma põhjenduse kohaselt sarnaneb uus viirus geneetiliselt 2001–2003. aastal puhkenud SARS-i epideemia tekitanud viirusele SARS-CoV. Kriitikute hinnangul on nimi eksitav. Muu hulgas võib laiem avalikkus omistada uuele viirusele ka SARS-i põhjustanud viiruse sümptomeid.

Samal päeval nimetas Maailma Terviseorganisatsioon viiruse tekitatud haiguse COVID-19'ks. Lühend tuleneb ingliskeelsest sõnapaarist COronaVirus Disease 19. Arv 19 osutab 2019. aastale, mil viirus esmakordselt levima hakkas. Tavaliselt on uute haiguste nimed haaranud ka geograafilist piirkonda. Seekord loodeti vältida uute stereotüüpide loomist.

Millised on koroonaviiruse sümptomid?
Koroonaviiruse sümptomid sõltuvad haiguse kulgemise raskusest. Enamasti tekitab viirus hingamisraskusi palavikku, väsimust ja kuiva köha. Raskematel juhtudel kaasneb nakatumistega kopsupõletik, mitme organi puudulikkus ja inimene võib vajada kunstlikku hingamist. Ülemiste hingamisteede nakkusega seotud sümptomeid nagu nohu tuleb ette harvem.

Keskmiselt ilmnevad esimesed sümptomid viis päeva pärast nakatumist. Kui patsient on sümptomiteta ka 12. päevaks, möödub nakkus tõenäoliselt ilma haiguse tekketa. Umbes ühel inimesel sajast võivad esimesed sümptomid avalduda ka pärast kahte nädalat.

Kuigi uus koroonaviirus suudab kõige paremini nakatada sügaval kopsudes asuvaid rakke, saab see paljundada end saksa teadlaste töö põhjal edukalt ka kurgus. Kõige rohkem leiti üheksa patsiendi kurgust seda esimesel viiel päeval pärast sümptomite avaldumist. Samal perioodil oli võimalik võetud proovidega nakatada kõige tõhusamalt katseklaasil olevaid rakke. Uurimus ei võimalda öelda, kas inimesed paiskavad viirusosakesi õhku enne väliste sümptomiteta.

Koroonaviiruse sümptomid esinemissageduse järgi:

  • palavik (87,9%)
  • kuiv köha (67,7%)
  • väsimus (38,1%)
  • röga (33,4%)
  • õhupuudus (18,6%)
  • lihas- või liigesevalu (14,8%)
  • kurguvalu (13,9%)
  • peavalu (13,6%)
  • külmavärinad (11,4%)
  • peapööritus/oksendamine (5,0%)
  • ninakinnisus (4,8%)
  • kõhulahtisus (3,7%)
  • vere köhimine (0,9%)

Viirus võib end ülemistes hingamisteedes paljundada inimesele endale märkamatult ka teise töö põhjal. Hiina haiguste kontrolli- ja tõrjekeskuse 44 300 nakatunut haaranud analüüsi põhjal polnud väliseid sümptomeid 1,2 protsendil haigestunutest. Kruiisilaeval Diamond Princess nakatunute seas oli väliste sümptomiteta inimeste osakaal veelgi suurem, küündides viiendikuni.

Hiljem avaldatud mudelitel põhineva töö kohaselt võisid leebete või puuduvate sümptomitega inimesed vastutada epideemia alguses Hiinas ligi 80 protsendi registreeritud haigusjuhtude eest.

Praeguse arusaama kohaselt nakatavad leebete või puudutavate sümptomitega haiged teisi väliste sümptomitega patsientidest keskmiselt poole harvem. Asümptomaatiliste haigusjuhtude märkamiseks on tarvis uurida võimalike nakatunute verd ja/või teha kopsupilt.

Kellega mure korral ühendust võtta?
Kui inimene kahtlustab, et on nakatunud COVID-19-sse, siis tuleb tal helistada oma perearstile. Perearst hindab patsiendi anamneesi ja vajadusel korraldab haige hospitaliseerimise kiirabiga.

Kui perearsti ei ole võimalik kätte saada, siis tuleks helistada perearsti nõuandetelefonile 1220. 16. märtsist avatakse ka erinumber 1247, kus saab infot koroonaviiruse kohta. Raskes seisus haigestunul tuleks kutsuda endale kiirabi. Sealjuures tuleks teavitada tervishoiutöötajat COVID-19 riskipiirkonnas viibimisest ja/või COVID-19 nakatunuga kokkupuutest.

Kindlasti ei tohi pöörduda otse EMO-sse ega lastehaiglasse.

Kui kergesti nakkus levib?
Teadlased on üksmeelel, et praegu nakatab iga nakatunu keskmiselt rohkem kui ühte inimest. Millegi kindlama ütlemiseks on haiguspuhang veel liiga algusjärgus. Enamike töörühmade hinnangul ja mudelite kohaselt jõuab levitada iga viirusekandja seda 2–3 inimesele (1; 2; 3; 4; 5, 6, 7). Mõnede teadlaste hinnangul võib ulatuda ka enam kui kuuele inimesele (1; 2). Maailma Tervisorganisatsioon lähtub eeldusest, et R0 jääb 2–2,5 vahele.

Viirus suudab levitada end seega umbes sama edukalt kui HIV või SARS, kuid paremini kui gripp. Keskmiselt nakatab üks gripihaige 1,3 inimest.

R0 täpse väärtuse põhjal ei saa teha samas üheseid järeldusi. Näiteks võivad hinnangut kiiva ajada haiguse ülilevitajad. Neist üks jõudis nakatada jaanuari keskpaigas 14 inimest. Mineviku haiguspuhangute puhul põhjustab viiendik nakatunutest tavaliselt 80 protsenti haigusjuhtudest.

Teadaolevalt saab levitada viirus end neljal viisil

  • Piisknakkusena
  • Pindadele maandudes
  • Fekaalaine vahendusel
  • Aerosoolina

Eelnevate kogemuste põhjal oletatakse, et viirus levib eeskätt piisknakkusena. Uuringutes pole seda veel põhjapanevalt näidatud ja ühte levikuviisi ei saa teisele eelistada. Rakkude nakatamiseks peavad aevastamisel või köhatamisel vallandunud piisad maanduma esmalt teise inimese limaskestadele, näiteks ninna, suhu või silmadele.

Märtsi keskpaigas ilmunud töö näitas üheselt, et viirus püsib nakatamisvõimeline vähem kui viie mikromeetris läbimõõduga tilkades vähemalt kolm tundi. Teisisõnu saab levida viirus aerosoolina, kuid taolised nakatumisjuhud jäävad tõenäoliselt harvaks. Aerosoolide suuruse tõttu mahub vähem viirusosakesi. Tarvis oleks halvasti ventileeritud ruumi.

Nakatamisvõimeliste osakeste arv vähenes kolme tunni jooksul veidi enam kui kuus korda. Poole võrra vähenes nende hulk veidi enam kui tunniga. Näitajad on võrreldavad SARS-iga. Tasub välja tuua, et teadlased kasutasid aerosoolide tekitamiseks nebulisaatorit ehk katsetingimused olid vägagi tehislikud. Päris maailmas kogutud proovidega pole suudetud rakke edukalt nakatada, kuigi pindadel leidus viiruse RNA-d.

Sama uuringu põhjal oli uue koroonaviiruse poolestusaeg roostevabal terasel ja plastpindadel vastavalt 5,6 ja 6,8 tundi. Teraspindadel nähti viirust ka kolm päeva hiljem. Papil ja vaskpindadel ei leitud elujõulistest viirusosakestest jälgi vastavalt 24 ja nelja tunni pärast.

MERS-i, SARS-i ja mitmete teiste koroonaviiruste kohta kogutud andmeid analüüsinud teadlased on järeldanud 22 uuringu põhjal, et uus viirus võib püsida kõvadel pindadel nakatamisvõimelisena ideaaltingimustel kuni üheksa päeva. Elulähedasematel tingimustel kuni 72 tundi, kuid perioodi võib pikendada madal õhutemperatuur ja õhuniiskus. Pindade puhastamiseks piisab tavalistest tavalistest pesuvahenditest.

Hiinast saabunud postipaki vahendusel uude koroonaviirusega nakatumine on siiski üliväike.

SARS-CoV-2 võib levida sarnaselt noroviirusele rooja ja fekaalaine vahendusel. Haiguse leviku seisukohalt pole see oluline vektor. Uriini ja vere vahendusel viirus teadaolevalt ei levi.

Teadaolevalt on viirus inimestelt inimesele kandunud ka väliste sümptomite puudumisel. Vähemalt praegu pidurdab viiruse levikut tõsisemate ülemiste hingamisteede nakkuse sümptomite, näiteks aevastuste puudumine.

Kui viirus sarnaneb SARS-ile ja MERS-ile, tekib enamik raskeid nakatumisi tihedal kontaktil raskete haigetega. Hiinas seni nakatunud inimestest olid enam kui tuhat tervishoiutöötajad. Neist enamik said haiguse kodustelt või enne sobivate kaitsemeetmete rakendamist.

Kuidas nakatumist ja haiguse levitamist vältida?
Sarnaselt hooajalistele haigustele tõuseb kasu sagedasest ja põhjalikust kätepesust seebiga. Selleks võiks kuluda vähemalt 20–40 sekundit. Kui seepi pole, tuleks kasutada desinfitseerivaid vahendeid, kuid nende puhul tuleb veel hoolikamalt kontrollida, et käed saavad sellega kaetud täies ulatuses.

Tavaline näomask takistab suuremate piiskade limaskestadeni jõudmist, kuid võib lasta läbi väiksemaid osakesi. Näomaski kandes võivad jääda maski ja naha vahele praod. Ühtlasi suudavad nakatada mõned viirused inimesi silma limaskestade kaudu. Seetõttu aitab vältida mask eeskätt teiste nakatamist. Nakatunutega kokku puutuvad meditsiinitöötajad kannavad N95 tüüpi respiraatoreid, millel on spetsiaalsed õhufiltrid.

Väliste haigustunnustega, näiteks köha või aevastavate inimestest tuleks seista vähemalt kahe meetri kaugusel. Kuna praegu levivad ka teised külmetushaigused, siis kõiki tuttavaid pole soovitatav kallistada.

Soovituste lühikokkuvõte. Autor/allikas: Terviseamet

Hiinas ja teistes piirkonna riikides reisides tasub hoiduda eluslindude ja loomi müüvate turgude külastamisest ning kontaktist loomade ja lindudega ning nende eritistega. Riskide maandamiseks peaks vältima toore liha, piima ja teiste loomsete toodete toorena söömist.

Teiste nakatamise vältimiseks peaks katma köhides või aevastades nina ja suu taskurätiga. Selle puudumisel aitab piiskade levikut mõningal määral vähendada küünraõndlasse aevastamine. Kindlasti ei tohiks katta suud ega nina labakäega. Kasutatud taskurätt tuleks visata koheselt suletud kaanega prügikasti ja puhastada seejärel käed.

Uue koroonaviiruse sümptomid avalduvad tavaliselt kuni 14 päevaga. Tõsisemate sümptomite tekkimisel peaks võimalikult kiiresti võtma ühendust arstiga.

Võimalusel tuleks vältida ühistransporti ja rahvarohkeid kohti. Vajadusel võiks kasutada toiduvarude täiendamiseks sõprade, perekonnaliikmete või toidukulleri abi.

Kui tekib haiguskahtlus, tuvastab terviseamet ka kõik kontaktsed, kellega nakatunu kokku puutus ja võtab nendega ühendust. Kui haiguskahtlus kaob, teavitatakse kontaktseid ka sellest.

Euroopa haiguste kontrolli- ja tõrjekeskus soovitab muret tunda, kui lisaks järsult tekkinud köhale, valusale kurgule või hingamisraskustele 1) puutus inimene kokku 2019-nCoV põdenud patsiendiga; 2) reisis piirkonda, kus levib uus koroonaviirus; 3) töötas või külastas tervishoiuasutust, kus raviti koroonaviiruse patsienti; viimase 14 päeva jooksul.

Kas koroonaviirust suudetakse Eestis leida?
Eestis suudetakse haigust laboratoorselt leida alates 31. jaanuarist. Haiguskahtluse korral oli varem võimalus võtta patsiendilt uuringumaterjal ja saata analüüsimiseks koostöövõrgustiku laboritele, Rootsi. Veebruari lõpus teatati kavatsusest uue koroonaviiruse suhtes testida ka võimalikelt gripihaigetelt kogutud proove.

Test põhineb PCR analüüsil, milleks kasutatakse kurgust või ninaneelust vatitampooniga võetud materjali.

Kui palju inimesi on nakatunud koroonaviirusega Eestis?
Koroonaviirusega nakatunud inimesi oli Eestis 30. märts kell 10.30 seisuga 715. Surnud on kolm vanemaealist inimestest.. Terviseameti hinnangul võib olla nakatunute tegelik arv oluliselt suurem. Osa nakatunutest olid viibinud eelnevalt riskipiirkonnas, kuid viiruse levib ka nüüd kogukondades. Sellega seoses tõstis terviseamet ohutaset.

Kui varem oli eesmärgiks välja selgitada uusi juhtumeid ja leida nendega kontaktis olnud inimesi, siis nüüd keskendutakse põhiliselt haiguse leviku piiramisele. Kokku on uuritud üle 11 200 proovi.

Kui palju nakatunutest sureb?

Riikide lõikes on olnud suremuskordaja maailmas äärmiselt erinev. Kui näiteks Itaalias oli surnud märtsi lõpuks miljoni inimese kohta 124 inimest, siis Saksamaal vaid 2,5. Laias laastus mõjutab seda nii rahvastikupüramiid, tervishoiusüsteemide võimekus ja kohaliku haiguspuhangu kulg.

Senise statistika põhjal surevad koroonaviiruse mõjul eeskätt vanemaealised. Kui Itaalias oli nakatunute keskmine vanus 63 aastat, siis Saksamaal 45. Ikka ja jälle ei sure inimesed mitte otseselt koroonaviiruse, vaid nakkuse mõjul tekkinud teiseste tervisehädade tõttu. Nõnda on tähtis riigi võimekus hoolitseda kriitilisse seisu sattunud patsientide eest. Kui viirus levib kogukondades kiiresti, võib nakatunute üldhulk üle koormata isegi muidu heal järel tervishoiusüsteemi.

Suremuse jooksvalt hindamine on veelgi raskem. Ühtpidi erinevad riikide lõikes kriteeriumid, mille alusel teste tehtakse. Näiteks võivad selle tulemusel tervishoiusüsteemide huviorbiiti sattuda just raskemad juhtumid. Teisalt ei jõua kõik diagnoosi saanud patsiendid haigust suremuskordaja arvutamise ajaks seda läbi põdeda.

Mõningaid järeldusi saab siiski teha. Hiina esimese 44 300 nakatunu põhjal kasvas suremuskordaja järsult enam kui 60-aastaste seas. Üle 80-aastastest nakatunutest suri juba ligi 15 protsenti. Enamasti kulgeb haigus kergemalt. Enam kui 80 protsenti koroonaviirusega nakatunud inimestest põeb haiguse läbi tõsisemate kaebusteta.

Hiina haiguste kontrolli- ja tõrjekeskuse 72 314 patsiendi haiguslugu hõlmanud analüüsi põhjal suri nakatunutest 2,3 protsenti. Hiljutisemate andmete põhjal ulatus riigis suremuskordaja nelja protsendini. Väljaspool Hiinat nakatunutest suri 22. märtsiks 4,3 protsenti. Maailmas tervikuna oli 30. märtsiks tervenenud üle 150 000 nakatunu ehk viiendik.

Täpsemalt saab täpse suremuse määramisega seotud raskustest siit.

Kui suremus püsib 2–3 protsendi juures, tapab viirus nakatunuid viis korda harvem kui SARS ja 15 korda harvem kui MERS. Võrdlusena sureb tavalisse grippi haigestunutest vähem kui 0,1 protsenti. Gripi järel tekkinud kopsupõletikku haigestunutest sureb sõltuvalt tüvest 4–10 protsenti.

Surmariski kasvatavad oluliselt kroonilised haigused. Nakatumise ajal südame-veresoonkonnahaigusi põdenud patsientidest suri Hiinas iga kümnes. Vastavalt diabeedi ja krooniliste hingamishaiguste all kannatanud inimestest suri 7,3 ja 6,3 protsenti, kõrge vererõhuga patsientidest kuus protsenti.

Itaalias avaldatud uuring näitab, et 99 protsenti koroonaviirusesse surnud haigetest põdesid kas ühte või enamat kroonilist haigust. Samuti näitas uuring, et surnud haigete keskmine vanus on 80,5 aastat. Mitte ühtegi surmajuhtumit ei esinenud vanusegruppides 0–29 aastat. Alla ühe protsendi jäi see ka alla 30–49-aastaste seas. Samas oli üle 80-aastaste suremuskordaja 20 protsenti.

Osa kergematest haigusjuhtumitest võivad jääda ametlikus statistikas kajastamata. Põhjapoolkeral langeb viiruse levik lisaks kokku gripihooajaga. Sarnaste sümptomite tõttu võidakse kirjutada veel osad juhtumid gripi arvele. Haiguse kulg oleks seeläbi arvatust leebem.

Haiguse täpne surmavus võib selguda seetõttu alles pärast pandeemia lõppu või aastaid pärast seda.

Kui tõsiselt peavad haigust lapsed?
Lapsed näivad esialgsete teadustööde põhjal põdevat haigust läbi kergemalt. Ajakirjas Pediatrics ilmunud uurimuse kohaselt moodustasid lapsed ja noored 8. veebruariks kõigist laboratoorselt kinnitatud nakatunutest umbes kaks protsenti. Neist üle 95 protsendi haigus kulges asümptomaatiliselt, kergelt või mõõdukalt.

Kõigist koroonakahtlusega 2143 lapsest kulges raskelt viie protsendi haigus, nakatunust 13 sattusid kriitilisse seisu.

Kas viirus on rasedatele ohtlik ja saab kanduda emalt lootele?
Maailma Tervisorganisatsiooni 147 naise haiguslugu hõlmanud raporti kohaselt tekkisid tõsised sümptomid kaheksal protsendil. Kriitiliseks muutus neist kahe seisund. Teisisõnu ei põe rasedad haigust läbi tõsisemalt.

Raportist sõltumatult ajakirjas The Lancet ilmunud üheksat naist hõlmanud uuringust nähtus, et viirus emalt lootele kanduda ei saa. Samuti ei leitud viirust emapiimast, nabanööriverest ega lootevedelikust. Igaks juhuks kasutati laste ilmale toomiseks sünnitusel siiski keisrilõiget.

Kui kiiresti COVID-19'st tervenetakse?
Keskmiselt võtab inimestel haigusest tervenemine kaks nädalat. Raskete, kriitiliste juhtumite ja tüsistuste tekkimisel puhul võib see võtta kolm kuni kuus nädalat. Esialgsetel andmetel muutub haigestunute seisund raskeks või kriitiliseks ühe nädalaga. Surm võib saabuda 2–8 nädalaga.

30. märtsiks oli tervenenud üle 150 000 inimese. Eestis on kinnitatult tervenenud 20 nakatunut.

Kus ja kui palju inimesi on praeguseks nakatunud?
Umbes neljandik üle 650 000 nakatunust elavad Hiinas või Itaalias. Euroopas on kinnitatud 48 riigis kokku üle 350 000 haigusjuhu, neist enamik Itaalias ja surnud on haigusesse üle 22 000 inimest. 17. märtsiks oli surnud viiruse tõttu Hiinas vähem inimesi kui ülejäänud maailmas.

Sarnaselt Zika viirusele või seagripile võib aga osa inimestest haiguse läbi põdeda endale märkamatult. Täpne nakatunute arv tuleb seetõttu välja epidemioloogilistest uuringutest täiendavate vere- ja süljeproovide uurimisel. läbiviimine tegemine võib võtta paar kuud.

Eestis teatati esimese koroonaviiruse juhtumi avastamisest 27. veebruaril.

Kust viirus alguse sai?
Haiguspuhangu epitsenter asub Hiinas Wuhani linnas, kuid viiruse genoomi põhjal levis see esmalt nahkhiirte seas. Esimene viirusega nakatunu sattus Wuhani haiglasse 12. detsembril. Populaarse oletuse kohaselt kandus viirus loomalt inimesele Huanani mereandide- ja elusloomaturul. Sama turgu külastasid kaks kolmandikku esimestest haiglasse sattunud nakatunutest.

Idee lõplikuks tõestamiseks napib andmeid. Järjestatud 27 genoomi põhjal on viiruse geneetiline mitmekesisus väike. Ilmselt kandus viirus loomalt inimesele vaid ühe korra, võimalik et juba 2019. aasta novembri keskpaigas.

Ajalehe South China Morning Post teatel sattus esimene hiljem koroonaviiruse diagnoosi saanud nakatunu haiglasse 17. novembril. 20. detsembriks oli nakkusjuhte teada 60. Sõltumatult ega ametlikult pole juurdluse järeldusi kinnitatud.

Lõuna-Hiina põllumajandusülikooli teadlaste sõnul võis olla viiruse vaheperemeheks soomusloom. Selle soomuseid kasutatakse rahvameditsiinis, ehkki kontrollitud mõju neil pole, samuti süüakse selle liha.

Samad teadlased nentisid hiljem, et ei väljendanud end leidude esitlusel piisavalt selgelt. Soomusloomade ja inimeste koroonaviiruse RNA järjestus kattub vaid 90,3 protsendi ulatuses. Sarnasele osakaalule on viidanud kaks teist tööd.

Hiljutised uurimused on näidanud, et uus koroonaviirus kasutab rakku sisenemiseks sama kopsualveoolide pinnal leiduvat valku kui SARS. Täpsemalt leiab ACE2 retseptoreid eeskätt väikese II tüüpi alveoolide populatsiooni pinnalt. Samades rakkudes on avaldunud ka mitmed teised geenid, mis võimaldavad viirusel end tõhusamalt paljundada ja levitada.

Kas uue koroonaviiruse vastu leidub ravi?
Haigusel puudub tunnustatud ravi ja leevendada saab vaid sümptomeid.

Maailma Terviseorganisatsiooni organiseeritud üleilmses hiidkatses SOLIDARITY kontrollitakse nelja võimaliku ravimi mõju. Lisaks remdesiviirile kontrollitakse klorokviini ja hüdroksüklorokviini, lopinaviiri ja ritonaviiri ning lopinaviiri, ritonaviiri ja interferoon-beeta mõju.

Remdesiviiri töötas välja ravimihiid Gilead Sciences mõne aasta eest puhkenud Ebola epideemia mõjude leevendamiseks. Järgnenud kliinilistes katsetes osutus see ebatõhusaks. Samas viitas 2017. aastal ilmunud töö, et see takistab enda paljundamist uue koroonaviiruse lähisugulastel – SARSil ja MERSil. Idee kohaselt häirib see RNA polümeraasi tööd. Ensüüm on tarvilik RNA paljundamiseks. Sarnast mõju on nähtud uue viirusega katseklaasis tehtud katsetes.

Inimestele manustades on saadud häid tulemusi üksikjuhtudel. Näiteks päästis see ilmselt ühe naise surmasuust USA-s. Veel kolme patsiendi organismis vähenes ravimi mõjul viirusosakeste hulk. Samas kaasnes sellega muu hulgas oksendamine, peapööritus ja soolte veritsus.

Põhjapanevate järeldusete tegemiseks jääb sellest väheseks. Lisaks sõltub viirusvastaste ühendite tõhusus suuresti sellest, millal neid patsiendile andma hakatakse. Kuna tegu on eksperimentaalse ravimiga, kasutatakse seda praegu enamasti viimases hädas.

Klorokviini ja hüdroksüklorokviini on kasutatud kümneid aastaid malaariavastase ravimina. Ravim toimib kahel viisil. Esiteks häirib see rakkudel mõnede selle pinnal olevate retseptorite valmistamist, mille tõttu ei tunne nendest kasu lõikav viirus neid enam nii hästi ära. Lisaks võib sattuda see rakku nakatava viiruse membraani sisse. Viirus muudab seda rakku pääsemiseks happelisemaks, kuid kuna klorokviin on aluseline, aitab see raku nakatamist ära hoida.

Lopinaviir ja ritonaviir on HIV vastu kasutatavad antiretroviirusravimid. Idee kohaselt võtavad need sihikule viiruse paljundamiseks hädavajaliku molekuli. Märtsi keskpaigas ajakirjas The New England Journal of Medicine ilmunud uurimuse põhjal polnud neist kuigi palju abi.

Katses võrreldi 194 inimest, kelle sümptomeid leevendati tavalisel viisil ja kes said lisaks HIV-ravimeid lopinaviiri ja ritonaviiri. HIV ravimid vähendasid ravi pikkust päeva võrra vaid juhul, kui neid manustati esimese 12 päeva jooksul pärast nakatumist. Samas olid palju patsiendid ravimite manustamise ajaks juba tõsises seisus. Seega võis olla arenenud haigus silmapaistvamate tulemuste nägemiseks juba liiga kaugele.

Lopinaviiri, ritonaviiri ja interferoon-beeta ravimikokteili toime erineb suuresti eelnevale. Interferoon-beetat kasutatakse praegu multiskleroosi raviks ja aitab vähendada põletikku. Nõnda oleks sellest kasu juhul, kui inimeste immuunsüsteem üritab võidelda viiruse vastu liiga agaralt. Veebruari alguses teatas Tais Bangkokis asuva haigla arst, et suutis ravida sellega terveks 70-aastase naise. Laiahaardelisemaid kliinilisi katseid pole aga taas tehtud.

Lisaks on aidanud mõõdukalt tõsiste sümptomitega patsientide seisu Jaapani gripi raviks kasutatud Favipiravir või Avigan. Viimase tõhusust on kinnitatud hiinlaste sõnul 340 inimesega tehtud kliiniline katse. Muu hulgas katsetakse keha põletikulisuse vähendamiseks ravimit Actemra, mida kasutatakse muidu artriidi ja keha immuunsüsteemi alla surumiseks.

Märtsi keskpaigas teatasid Prantsuse ravimihiid Sanofi ja Ameerika ravimitootja Regeneron, et alustasid uue ravimi katsetamisega COVID-19 viirusesse nakatunud haiglapatsientide peal. Ravimitootjate teatel on immuunreaktsiooni pärssiva ravimi Kevzara katsetused teises ja kolmandas faasis.

Kokku oli veebruari lõpuks registreeritud avalikes andmebaasis üle 400 uut koroonaviirust puudutavat kliinilist katset. Neist osades testitakse erinevate olemasolevate ravimite mõju, teistes võimalusi nakatumisriski vähendamiseks. Mõnedes Hiina katsetes pannakse proovile ka rahvameditsiini tarkused. Kokku testitakse enam kui 30 toimeainet.

 

Kas uue koroonaviiruse vastu leidub vaktsiin?
Haiguspuhangu tekitanud koroonaviiruse vastu ei saa end vaktsiiniga kaitsta. Selle otsimisega tehti algust vahetult pärast viiruse täieliku genoomi avaldamist. Uute ohtlike viiruste vastast arendustööd juhtiv koalitsioon CEPI rahastas jaanuari lõpus vaktsiini leidmiseks kolme ettevõtmist kokku 12,5 miljoni dollariga.

Moderna valmistab viiruse pärilikkusaine põhjal nn käskjalg-RNA, mille alusel hakkab inimeste immuunsüsteem kohe antikehi valmistama. Inovio vaktsiin on DNA-põhine. Viimasel juhul pannakse organism ise antigeeni tootma, mis tekitab omakorda tugeva immuunvastuse. Mõlemad ettevõtted loodavad teha loomkatsetega algust veebruaris.

Queenslandi ülikooli lähenemine on traditsioonilisem. Viiruse valkude valmistamiseks kasutatakse rakukultuure. Esimeste inimkatseteni loodetakse jõuda juunis. Teiste ettevõtete kliinilised katsed algavad kõige varem aprillis. Viroloogid nendivad aga, et vaktsiini masstootmiseni jõudmine võtab sellele vaatamata minimaalselt pool aastat.

24. veebruaril teatas Moderna, et on valmis saanud saanud esimese mRNA vaktsiinilaari. Vaktsiin saadeti USA riiklikele terviseinstituutidele, kus kontrollitakse selle ohutust kuni mõnekümnel vabatahtlikul.

Inovio plaanib teha USA-s kliiniliste katsetega algust aprillis, seejärel Hiinas ja Lõuna-Koreas. Aasta lõpuks plaanib ettevõte toota kuni miljon vaktsiinidoosi. Samas nentis Inovio, et sel napib tootmise laiendamiseks vahendeid.

Queenslandi Ülikooli teadlased on rõhutanud, et vaktsiini ohutuse põhjalik testimine ja turule toomine võtab enam kui aasta.

16. märtsil alustasid USA riiklikud tervise instituudid esimesi katseid ettevõtte Moderna vaktsiiniga mRNA-1273. Esialgu hinnatakse selle ohutust neljal vabatahtlikul. Süst tehakse kaks korda, ühekuulise vahega. Kui esialgsed katsed hästi lähevad, võib võtta laiatarbevaktsiini tootmiseni jõudmine mitmeid kuid, kui mitte üle aasta.

Kokku arendavad maailmas vaktsiini vähemalt 35 eraettevõtet või teadusasutust. Eesti biotehnoloogiafirma Icosagen teatas SARS-CoV-2 viiruse kiirtestide, antikehapõhiste ravimikandidaatide ja vaktsiini loomise kavatsusest 20. märtsil.

Kas viiruse läbipõdemine tagab immuunsuse?
Pole veel täielikult selge, kas COVID-19 läbipõdemine annab viiruse vastu püsiva kaitse nagu näiteks leetrite puhul. SARS-i põdenud inimeste põhjal sellele lootma jääda ei saa. Koroonaviiruse tõttu tekkinud antikehade hulk hakkab veres märkimisväärselt vähenema juba viie kuni kümne aastaga. Uue koroonaviiruse puhul ennustavad teadlased, et immuunsüsteem suudab viirust edukalt ära tunda vähemalt mõned aastad.

Sellegipoolest on teada mõned juhtumid, kus viirusega on uuesti nakatunud juba haiguse läbi põdenud inimesed. Nende puhul pole samas täielikult kindel, kas tegu oli tõepoolest uue nakkusega. Testis võidi saada valenegatiivne tulemus või haigus uuesti organismis pead tõsta nagu mõnikord HIV puhul. Ainus võimalus küsimusse selguse toomiseks oleks viiruse genoomi täielik järjestamine.

Kui kaua haiguspuhang kestab?
See pole teadlaste sõnul veel selge. SARS-i puhangu ajal registreeriti suurem osa nakatumisjuhtumeid esimese poole aasta jooksul. Kergemini märgatavate sümptomite tõttu oli aga võimalik selle levikut hõlpsamalt kontrollida.

Hiina teadlaste analüüsi põhjal hakkasid avalikkuse kasvanud teadlikkuse ning karantiini ja reisikeeldude tõttu vähenema riigis uute nakkusjuhtude arv 23–26. jaanuari paiku.

Kas ja kuhu võib reisida?
Eesti Terviseamet ja välisministeerium ei soovita praegu reisimist viiruse levikupiirkonda, sh

  • Egiptusesse
  • Hiina
  • Hispaaniasse
  • Iisraelisse
  • Iraani
  • Itaaliasse, eriti Lombardia, Veneto, Emilia-Romagna ja Piemonte piirkonda
  • Jaapani
  • Lõuna-Koreassse
  • Singapuri,

kuna seal on täheldatud COVID-19ga seotud kogukonnapõhise leviku risk ning leviku tõkestamiseks on kehtestatud liikumist piiravad karantiinimeetmed.

Keskmise riski piirkonnad on Saksamaa, (Nordhein-Westfalen, Baden-Wuerttemberg ja Baieri liidumaa), Prantsusmaa (Auvergne-Rhône-Alpes, Bourgogne-Franche-Comté, Grand Est, Hauts-de-France, Ile-de-France), Tirooli suusakuurordid Austrias, Hispaania (Madriid, Kataloonia ja Baskimaa), Jaapan ja Singapur.

Maailma Terviseorganisatsioon pidas haiguspuhangu ulatuse tõttu üksikjuhtumite teistesse riikidesse jõudmist loomulikuks. Nõnda ei soovita WHO rahvusvahelist reisiliiklust praegu tarbetult piirata.

Haiguste ennetamise ja tõrje Euroopa keskuse (ECDC) riskihinnangul on haigestumise tõenäosus Euroopa Liidu, Euroopa majanduspiirkonna ja Ühendkuningriigi elanikkonna seas madal kuni keskmine. Riskipiirkonnas reisijatele ja riskipiirkonnas elavatel inimestel on haigestumise tõenäosus väga kõrge.

Kas viiruse võib saada ka lemmikloomalt?
Hong Kongi terviseametnikud ja eksperdid teatasid veebruari lõpus ühe juhtumi näitel, et viirus võib kanduda inimestelt koertele ja ilmselt ka teistele lemmikloomadele.

Juhtum pole üllatav. Koerte mõnede rakkude pinnal on sarnane valk, mida kasutab SARS-CoV-2 raku nakatamiseks inimeste puhul. Samas ei tee isegi spetsiaalselt koeri nakatama kohastunud koroonaviirused loomi reeglina haigeks. sama kasside puhul. Seejuures võis levida koroonaviirus ka kassilt kassile.

Samas pole mitte mingisuguseid tõendeid, et nakatanud koerad või lemmikloomad suudaksid nakatada uue koroonaviirusega inimesi. Lemmikloomadega kokku puutudes tasub järgida tavapäraseid hügieenisoovitusi.

KKK koostamisel olid abiks TÜ rakendusviroloogia professor Andres Merits, Duke-NUSi Meditsiinikooli viroloog Linfa Wang, Texase Ülikooli mikrobioloogia ja immunoloogiadotsent Vineet Menachery ja Oxfordi Ülikooli rahvatervishoiu professor Neil Ferguson

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: