Klorokviin on üks eksperimentaalsetest ravimitest, millest loodetakse abi koroonaviiruse tekitatud haiguse vastu. Teaduslikult pole selle toimet sarnaselt teistele kinnitatud. Ravimi tõhususe uurimiseks plaanisid Brasiilia teadlased teha katseid kokku 440 inimesega.

Neist osadele kavatseti anda klorokviini kümne päeva jooksul päevas kaks korda ja 600 milligrammi. Teistele plaaniti anda malaariarohtu viis päeva kaks korda päevas 450 milligrammi jagu. Seejuures oli tegu topeltpimeda katsega. Nii patsiendid ega arstid ei teadnud kohe, millise doosi patsiendid said.

Katset otsustati muuta juba pärast 81 patsiendi värbamist. Klorokviini suuremas koguses saanud inimestel tekkisid mõni päev pärast katse algust oluliselt sagedamini südame rütmihäired. Kahel juhul päädis see südame löögisageduse märkimisväärse kasvu ja lõpuks surmaga.

Varem oli märgatud sarnast mõju Prantsusmaal, kus kasutati patsiendi ravimiseks hüdroksüklorokviini. Patsiendi õnneks jälgiti tema südametööd jooksvalt ja ravi peatati pärast esimeste ohumärkide nägemist.

Brasiilia teadlased leidsid esialgsete tulemuste põhjal, et ravis suuremate klorokviinidooside kasutamine on ohtlik ja võib viia tarbetute surmajuhtumiteni. Enda soovitusest lähtudes hakkasid nad andma malaariarohtu vähem ka nende enda kliinilises katses osalenud patsientidele. Töörühm loodab katse endiselt väiksemaid doose kasutades lõpule viia.

Kuigi eriti hüdroksüklorokviinil on mitmeid kõrvaltoimeid, on kasutatud ravimeid malaaria vastu juba kümneid aastaid. Tavaliselt pole kõrvaltoimed eluohtlikud. Harvem võib tekitada hüdroksüklorokviin muu hulgas südamelöökide harvenemist. Nõnda ei soovitata selle võtmist teadaolevate südameprobleemidega, sh südame arütmiaga patsientidele.

Samas loodetakse mitmel pool maailmas, et nii klorokviin kui ka hüdroksüklorokviin aitavad koroonaviirusega nakatunud inimesi, vähendades nende organismis viiruskoormust. Idee kohaselt ei suuda viirusosakesed nakatada toimeainete mõjul rakke endise eduga. Samuti uuritakse mõlema ravimi mõju Maailma Terviseorganisatsiooni katseprotokolli alusel toimuvates üleilmsetes kliinilistes katsetes.

Uuring ilmus võrguvaramus medRxiv.