"Orgaanilised molekulid võivad tekkida elusorganismide elutegevuse toimel, aga need pole selge märk elust. Neid leiab ka meteoriitidest ja need saavad tekkida kivimites geoloogiliste protsesside tulemusel," selgitas Jennifer Eigenbrode, kulgur Curiosity andmeid analüüsiv biokeemik ERR Novaatorile. Nüüd avaldatud analüüs on tema sõnul siiski märkimisväärne.

Orgaanilisi ühendeid on otsitud Marsilt sihipäraselt juba 1970. aastate lõpust, kui planeedi pinnale laskusid esimesed Vikingi sondid. Kuigi mõlema pardal leidus molekulide avastamiseks tarvilik aparatuur, neid lõppkokkuvõttes planeedi pinnasest ei leitud. "Teadsime, et need ühendid peavad seal olema. Isegi kui Marsil pole elu, oleks pidanud need sadama planeedi pinnale kosmosest, pakendatuna meteoriitide sisse," nentis biokeemik. Järgmine taolisi molekule registreerida suutev seade saadeti planeeti pinnale alles 2011. aastal.

"2013. aastal jõudis Curiosity kuivanud järveni. Nägime setteid analüüsides kloori sisaldavatele süsivesinikele viitavaid jälgi, kuid need polnud üldse sellised, mida ootasime Maal kogutud proovide ja tehtud katsete põhjal," meenutas Eigenbrode. Neid ei meenutanud isegi Marsilt pärit meteoriitides leiduvad ühendid. Kuigi Eigenbrode polnud kolleegidega tulemustes seetõttu päris kindel, andis see töörühmale lisamotivatsiooni.

Selge märk
Uute Gale'i kraatris asuvate Mojave ja Enesekindluse küngastelt kogutud proovide alusel leidub Marsil samasuguseid orgaanikast kubisevaid setteid kui inimkonna koduplaneedil. Muu hulgas leidis töörühm tiofeene, metaanetiooli ja dimetüülsulfiidi. "See klapib suurepäraselt sellega, mida näeme Maal. Paraku saavad need tekkida igal võimalikul teada tuntud viisil. Need ei anna meile seetõttu piisavalt infot, kuidas need enam kui kolme miljardi aasta eest moodustusid," laiendas biokeemik.

Eelnevate uuringute põhjal võisid voolata Marsil jõed veel 3,7 miljardi aasta eest. Ligikaudne vanusehinnang langeb kokku perioodiga, mil olid planeedil võimalused elu tekkimiseks kõige paremad. Veenvalt kunagise elu olemasolu tõestamiseks peaks olema orgaaniline aine säilinud aga oluliselt paremini, kui nüüd analüüsitud proovides. Lootus nende planeedi pinnalt leidmiseks on õhkõrn. Keerukamaid molekule lõhub miljonite aastate jooksul selleks piisavalt palju juba ioniseeriv kiirgus. Curiosity seetõttu selgelt elule viitavaid märke tõenäoliselt ei leia.

"Elule viitavaid märke peab olema seejuures ka mitut erinevat sorti. Esiteks seostub neist igaühega mingit sorti määramatus. Lisaks oleks tegu teisel planeedil tekkinud eluga, mis ei pea ilmtingimata meenutama ja ilmselt ei meenuta maist elu. Kuid me ei tea, milles see erinevus seisneb," lisas Eigenbrode.

Esimene võimalus keerukamate elumärkide otsimiseks avaneb biokeemiku hinnangul pärast 2020. aastat, kui planeedi poole saadetakse teele Euroopa Kosmoseagentuuri kulgur ExoMars. Curiosity suudab puurida vaid viie sentimeetri sügavusele. Euroopa kulguri puur on seevastu kahe meetri pikkune.

Marsil leidub metaani
NASA teadlased eesotsas Christopher Websteriga teatasid ajakirjas Science samas numbris ka sellest, et Marsi atmosfääris leidub metaani. Selle suhteline sisaldus kõigub vastavalt aastaaegade vaheldumisele enam kui kaks korda. Molekulide olemasolu on registreeritud Marsi atmosfääris varemgi. Varem on olnud tegu pigem üksikute pahvakatega. Kaugeleulatuvate järelduste tegemiseks jäi üksikutest mõõtmistest vajaka.

Atmosfääri metaani sisaldus muutub Marsil aastaajati märkimisväärselt. Autor: NASA/JPL-Caltech

Astrobioloogide seas on peetud gaasi olemasolu üheks potentsiaalselt elu olemasolule viitavaks märgiks. Maal tekib metaan muu hulgas mitmete bakterite elutegevuse kõrvaltoimel. Taaskord saab see aga tekkida ka mitmete geoloogiliste protsesside tagajärjel.

Websteril õnnestus mõõtmiste põhjal välistada mitmed võimalikud seletused. Ühe ja ainuõige selgituseni ta kolleegidega siiski ei jõudnud. Kõige tõenäolisemaks peab ta võimalust, et metaan immitseb atmosfääri Marsi pinnal asuvatest maardlatest. Külmemal ajal hoiavad gaasi põgenemast veest koosnevad kristallid.