"Maal näeb sellist signaali vaid juhul, kui vaatad liustike all asuvat vedelat vett, näiteks Antarktikas asuvat Vostoki järve. Vaidlesime pikalt, kas sama peab paika ka Marsil. Nüüd, aastaid hiljem saame öelda, et teised seletused kogutud andmete põhjal ei päde. [...] Marsil on praegu vesi olemas," kinnitas uurimuse juhtivautor Roberto Osorei, Bologna ülikooli astrofüüsika instituudi dotsent.

Tähte närides oli see teada juba varem. Planeedi poolusi katvates liustikes leidub veejääd rohkem kui Gröönimaal. Külmunud vett on märgatud varjuliste kraatrite põhjas. Aeg-ajalt ilmuvad Marsi taevasse jääkristalle sisaldavad pilved. Suvel tekivad kohati düünidele tumedad pinnaaluse jää sulamisele viitavad tumedad triibud. Suuremas koguses vedelas olekus vett aga teadaolevalt planeedil ei leidunud.

Samas ei saanud seda ka välistada. Kuigi näiteks Antarktikas paugub peaaegu aastaringselt -60 °C pakane, leidsid vene teadlased sealt esimese liustikualuse järve juba 1950. aastate lõpus. Jäämassiivide avaldatav rõhk langetab vee külmumispunkti. Liustike paksus isoleerib sulanud vett jäisemast õhust ja planeedi pinnast.

Sarnaste järvede Marsil märkamiseks piisavalt tundlik satelliit Mars Express jõudis planeedi orbiidile 2003. aastal. Ebaharilikult palju raadiolaineid tagasi peegeldavaid piirkondi märgati juba õige pea, kuid anomaaliate kohta polnud võimalik öelda toona midagi ühest. Mõnikord oli peegeldusi näha, järgneval ülelennul aga mitte. 2012.–2015. aastal Lõunatasandikul (Planum Australe, ldn k) tehtud vaatluste põhjal on võimalik teha palju kindlamaid oletusi.

"Ilmselt pole tegu väga suure järvega, maksimaalselt paarikümne kilomeetrise läbimõõduga ja selle sügavus peab olema vähemalt üks meeter. Mõõtmetelt on see veekogu – järv, mitte lihtsalt jää ja kivimite vahele surutud sulavesi," sõnas Osorei. Dotsent nentis, et 1,5 kilomeetri paksuse jääkihi all laiuva järve täpne ulatus pole selge. MARSIS instrumendi lahutusvõime on vertikaalsuunas sadakond meetrit.

"Võis oodata, et mingil sügavusel leidub vedelas olekus vett, kuid on alati tore, kui seda sõltumatu meetodi nagu radariga kinnitatakse. Astrobioloogilises mõttes on tegu ühe oluliseima paigaga, mille vett tuleks uurida," sõnas Dirk Schulze-Makuch, uurimusega mitte seotud Berliini Tehnikaülikooli astronoomia ja astrofüüsika professor.

Mikroobide redupaik?
Ujumiseks järv töörühma sõnul ei kõlba. "Kuna vett kattev jää on väga läbipaistev ja pole selle põhjal sulamispunkti lähedal, peab olema veetemperatuur vähemalt -10–(-20) °C, võib-olla isegi -30 °C," märkis Osorei. Teoreetiliselt võib temperatuur küündida isegi -74 °C'ni. Järve soolsus oleks sellisel juhul näiteks Surnumere omast kümneid kordi suurem. Seejuures on vett äärmuslikel tingimustel külmumast hoidvad soolad – perkloraadid – enamikele Maa elusorganismidele mürgised.

Dotsent tõdes, et tegu pole kuigi elusõbraliku keskkonnaga. Teisalt on leitud Maal sarnastest keskkondadest elusorganisme – ekstremofiilidest ürge ja baktereid. Ülimikroobe laboris kasvatavad sõltumatud teadlased nentisid ERR Novaatorile, et enne vee täpse koostise määramist pole võimalik elu võimalikkuse kohta Lõunatasandiku järves öelda sisuliselt mitte midagi. See on üks põhjustest, miks keskendub Osorei töö vaid järve füüsikalise poole kirjeldamisele.

"Bakterid saaksid hankida energiat hapnikuta hingamise läbi, kui vees leidub näiteks sulfaate või nitraate. Maal elab perkloraate kasutavaid mikroobe. Marssi iseloomustavatel tingimustel võib olla see probleemne. Ent me ei saa selle võimalikkust uurivaid eksperimente teha, kui me vee täpset koostist ei tea," viitas Simon Rittmann, Viini Ülikooli mikrobioloog.

Madalamale veetemperatuurile iseloomulik kaltsium- või magneesiumperkloraatide rikkus võib muuta järve eriti eluvaenulikuks. "Maa mikroobid nagu Planococcus taluvad naatrium- ja kaaliumperkloraate samas üllatavalt hästi. Nendega aga vett väga madalamal temperatuuril külmumast ei hoia. Teisalt võivad olla Marsi bakterid kohastunud kohalike tingimustega paremini. Meil on vaja teada rohkem ja sellest järvest proove võtta!" kinnitas Dirk Schulze-Makuch.

Rittmann lisas, et vahet tuleb teha bakterite lihtsal ellujäämisel ja arvukuse kasvul. Tema enda katsed on näidanud, et mikroobid suudavad poolduda ka pärast ajutist külmutamist soodsamate tingimuste avanedes. "Iseasi kui kiiresti toimub see madalamatel temperatuuridel. Mõned Maa bakterid poolduvad kord tuhande aasta tagant ja kuidas sa seda nüüd mõõdad?" küsis ta retooriliselt.

"Vee olemasolus lõplikult veendumiseks peaksime lennutama sinna roboti, mis suudaks puurida läbi 1,5 kilomeetri paksuse jää. See pole kerge ülesanne ja praegu selleks tarvilikku tehnikat ei eksisteeri," nentis Roberto Osorei. Esialgu aitavad radarivaatlused mõista paremini Marsi kliimamuutusi ja planeedi poolustel asuvate liustike võimalikku liikumist.

Kuna Lõunatasandik ise pole millegipoolest eriline, võib oodata, et sarnaseid järvi leidub planeedil veelgi. Uurimus ilmus ajakirjas Science ja tulemusi esitleti Itaalia Kosmoseagentuuri korraldatud pressikonverentsil.