Kottpimedust trotsivad sinivetikad kompavad elu taluvuspiire ({{commentsTotal}})

Kividele kinnitunud tsüanobakterid.
Kividele kinnitunud tsüanobakterid. Autor/allikas: PNAS

Sinivetikad suudavad end vajadusel aastaid elus hoida isegi pilkases pimeduses, viitab enam kui 600 meetri sügavuselt kogutud proovide analüüs. Juba kord tekkinuna on töö autorite sõnul elu täielik hävitamine raske või isegi sisuliselt võimatu.

"Kui isegi tavalised, sadu miljoneid aastaid maapinnal elanud ja päikesevalgusest energiat ammutavad organismid suudavad kohaneda äärmuslike tingimustega, trotsida pilkast pimedust ja jääda ellu ootamatutes kohtades, näitab see, et elu on väga vastupidav. Kui see kuskil tekib, on selle leegi kustutamine väga-väga keeruline. Elu leiab läbi raskuste võimaluse ellu jääda," selgitas uurimuse juhtivautor Fernando Puente-Sánchez, Hispaania astrobioloogia keskuse järeldoktorant ERR Novaatorile.

Sedavõrd sügavalt eluvormide leidmine pole erakordne. Näiteks teatasid teadlased juba 2006. aastal mikroobide leidmisest, kes elutsesid enam kui kolme kilomeetri sügavusel maakoores. Teisisõnu suutsid bakterid ellu jääda eelnevalt elukõlbmatuks peetud planeedi piirkondades. Eelnevalt leitud bakterid olid kohastunud selleks juba olemuslikult. Mikroobide genoomis leidus geene, mis aitasid ammutada energiat ümbritsevas keskkonnas leiduvatest keemilistest ühenditest.

"Meie tsüanobakterid evolutsioonile loota ei saanud. Keskkonnas leidub energiat sedavõrd vähe, et bakterite põlvkondi võib lahutada sadu või isegi tuhandeid aastaid. Sellega väheneb võimalus, et nad jõuavad enne oma hukku uues keskkonnas edu kindlustavate geenimuutusteni," selgitas Puente-Sánchez. Seega pidid nad kasutama teisel eesmärgil juba olemasolevaid geene ja molekulaarseid masinavärke. Seda kinnitas leitud bakterite geeniaanalüüs.

Puente-Sánchezi ja ta kolleegide analüüsi kohaselt hakkasid bakterid kasutama energiaallikana vesinikku. Samas leidis töörühm, et tsüanobakterite poolt asustatud õhutaskutes oli vesinikku tavapärasest veidi vähem. Bioloog selgitas, et õhus leiduvat lämmastikku suudavad lisada oma biomassi mitmed sinivetikad. "Energeetiliselt on see väga kulukas. Selle käigus vabaneb veidi vesinikku, mida annab taaskasutada. Vesinikust ammutas energiat juba kõigi tsüanobakterite esiisa," selgitas teadlane.

Nõnda kahtlustab ta kolleegidega, et vähemalt osad sinivetikatest pole vastavat võimet kaotanud praeguse ajani. See tõstatab tema sõnul taas küsimuse, millised on elu taluvuspiirid ja kus see eksisteerida saab. "Siinkohal võib mõelda planeetide peale, mis võisid olla varasemalt eluks sobilikumad nagu Marss. Teame, et planeedi pind on surnud. Meie tulemused toetavad selle kõrval hüpoteesi, mille kohaselt võib see aga sügaval maapõues endiselt eksisteerida. Isegi kui see seal algselt ei tekkinud,"mõtiskles Puente-Sanczes.

Siinkohal rõhutas ta, et vastilmunud töö üksinda seda ei tõesta. Selleks tuleb teha kohapeal täiendavaid uuringuid. "Kui vaja, leiab elu ikka viisi ennnast elus hoida," lisas bioloog. Puente-Sánchez kirjeldas tsüanobaktereid Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: