Jesse Tarnas Ameerika Ühendriikide Browni Ülikoolist ja ta kolleegid kirjutavad ajakirjas Earth and Planetary Science Letters, et Marsi kivimites sisaldunud veemolekulide lagunemisel sai võimalikele mikroobidele kättesaadavaks nii palju lahustunud vesiniku energiat, et need oleks kilomeetripaksuses kihis võinud elutseda sadu miljoneid aastaid.

Teadlased väidavad, et Marsi pinna alune oli tingimuste poolest üsna sarnane mõnede meie planeedi pinna aluste paikadega, kus mikroobe elab.

Need mikroobid saavad elutegevuseks vajalikku energiat tihtipeale oma keskkonnas leiduvatelt molekulidelt elektrone maha koorides, ja lahustunud molekulaarne vesinik on neilegi hea elektroniallikas.

Tarnas ja kolleegid arvutasid välja, et Marsi sisemuses oli omal ajal piisavalt rohkesti radioaktiivset kiirgust, mis lammutas vee molekule vesinikuks ja hapnikuks.

See tulemus ei tähenda mõistagi, et Marsi pinna all on kunagi kindlasti mikroobe elanud, aga kui Marsil kunagi elu tekkima juhtus, siis oli tal ka võimalus sadadeks miljoniteks aastateks püsima jääda.