Kui varem arvati, et Marsi orud viitavad muisetele jõgedele, järvedele ja ookeanidele, siis tõenäoliselt kattis punast planeeti kunagi hoopis jääkiht.

Sellisele järeldusele jõudsid Briti Kolumbia Ülikooli teadlased eesotsas Anna Grau Galofrega, kui olid uute meetoditega läbi vaadanud tuhandeid Marsi orge. Nad võrdlesid Marsi pinnavorme Kanada arktilise saarestiku jääaluste kanalitega ning leidsid nende vahel märkimisväärseid sarnasusi.

Anna Grau Galofre'i sõnul avastati Marsi orud ligi 40 aasta eest ning viimase ajani oletasid teadlased, et tegemist on iidsete jõesängidega. Samas on Marsil orge mitusada ning need kõik näevad erinevad välja.

Kui vaadelda võrdluseks satelliidilt Maa orge, võib viimaseid eristada kuju ja selle põhjal ka tekkeviisi järgi, ütleb Grau Galfore. Mõned Maa orud on endised jõesängid, mõned on uuristanud liustikud, osa on tekkinud aga mingil muul moel. Samasuguseid erinevusi võib uurija sõnul täheldada ka punase planeedi orgudel, mis viitaks, et sealgi tekkisid orud mitmel eri moel.

Igal orul oma nägu

Täpsemalt märkasid uurijad Marsi orgude sarnasust Kanada arktilises vööndis asuva Devoni saare jääaluste kanalitega. Kliima mõttes on Devoni saar külm ja kuiv polaarkõrb ehk liustikud on seal tekkinud külma tagajärjel.

Kahe planeedi pinnavormide võrdluses vaatlesid teadlased enam kui 10 000 Marsi orgu. Nad kasutasid uut tüüpi algoritmi, mis aitab paremini mõista orge tekitavaid erosiooniprotsesse.

Uuringu ühe kaasautori Marek Jellineki sõnul leidis uurimisrühm esimest korda viiteid ulatuslikule jääalusele erosioonile. Selle erosiooni põhjustas sulavee äravool muistse Marsi jääkatte all. Seega näitas geomorfoloogiline rekonstruktsioon, et ainult murdosa Marsi orgudest on oma mustri poolest pinnavee erosiooni ehk veekogude tekitatud.

Grau Galfore'i teooria seletab ühtlasi ära, kuidas said orud tekkida 3,8 miljardi aasta eest planeedil, mis on Päikesest kaugemal kui Maa ning ajal, mil Päike polnud nii ere kui praegu. Uurija enese sõnul näitab mudel, et muistse Marsi kliima oli orgude tekkeajal praegusest palju jahedam. Kõike eelnevat arvesse võttes jõudsidki Grau Galfore ja kolleegid hüpoteesini, et orud uuristas Marsi pinassesse mandrijää all voolav sulavesi.

Külmem kliima tähendanuks paremaid ellujäämistingimusi ka võimalikele muistsetele punase planeedi eluvormidele. Esiteks hoidnuks mandrijää põhjavett stabiilsena. Teiseks oleks jää pakkunud eluvormidele päikesekiirguse eest varju – seda olukorras, kus kiirguse eest kaitsva magnetvälja kaotas Marss juba miljardite aastate eest.

Ehkki Grau Galfore'i töö keskendus Marsile, saab uurimuse jaoks loodud analüüsimeetodeid rakendada ka meie oma koduplaneedi ajaloo uurimisel. Näiteks plaanib Marek Jellinek uurida edaspidi uue algoritmi abil seda, kuidas erosioon muistset Maad kujundas. Kui praegu suudavad teadlased kirjeldada viimase viie miljoni aasta Maa jääkatte muutusi, siis uus algoritm annaks aimu ka 35 miljoni aasta tagusest ajast. Jellineki sõnul saaksime uurida näiteks Antarktika teket või isegi veelgi varasemat aega.

Artikkel ilmus ajakirjas Nature Geoscience.