Ekvaatoriaaljää parandab väljavaateid Marsilt elu leidmiseks
Marssi uurivad teadlased leidsid planeedi ekvaatori lähistel jälgi vahetult selle pinna all laiuvatest liustikest. Tähelepanek turgutab astrobioloogide lootust leida Marsilt elu ja võib mõjutada kosmosefanattide plaane luua planeedil isemajandav koloonia. Kliimateadlastele valmistab aga nende olemasolu selgitamine vähemalt esialgu parajat peavalu.
Veejää kui sellise olemasolus Marsi pinnal pole midagi uut ja üllatavat. Planeedi ümber 2001. aastal tiirlema asunud sond Odyssey leidis kõrgematel laiuskraadidel sellele viitavaid märke juba oma esimesel tööaastal. Kahtlusi kinnitasid 2008. aastal kulguri Phoenix tehtud vaatlused. Jäätükikesi leiti vaid paari sentimeetri paksuse pinnasekihi all. Lisaks oli juba varasemast teada, et Marsi poolusi katavad külmunud süsihappegaasist ja veejääst koosnevad liustikud.
Vahepeal andmeanalüüsi valla tehtud edusammud võimaldasid parandada Odyssey varem kogutud andmete alusel koostatud kaartide lahutusvõimet pea kaks korda – 290 kilomeetrini. Selle tulemusel jäid teadlastele silma väiksema läbimõõduga planeedi pinna all asuvad liustikud. Muu hulgas leiti suures koguses veejääd ka madalamatel laiuskraadidel, Marsi ekvaatori lähistel.
Praegu Marsi kliima kirjeldamiseks kasutatavate mudelite kohaselt ei tohiks ekvatoriaaljää eluiga ületada aga ligikaudu 125 000 aastat. Vesi sublimeeruks ajapikku gaasina atmosfääri isegi läbi seda planeedi pinnast eraldava pinnase.
Ühe hüpoteesi kohaselt on seeläbi planeedi telje kalle jõudnud viimase 125 000 aasta vältel oluliselt muutuda. Teatud Marsi piirkondi tabaks tänapäeval varasemast rohkem päikesekiirgust, teisi aga vähem. Seeläbi sublimeeruks ja langes ka vesi taevast teistes piirkondades kui kaugemas minevikus. Samas ei tohiks Marsi pöörlemistelg võbiseda geoloogilises mõttes nii lühikese ajavahemiku vältel sedavõrd ulatuslikult. Isegi kui planeedil puudub seda aeglustav suuremat sorti kuu.
Teise selgituse kohaselt tekitab veeaur pinnasesse aurupadja. See aitaks veejääd ülejäänud keskkonnast paremini isoleerida ja sellega sublimatsiooni pidurdada.
Nii või teisiti kujutavad liustikud astrobioloogide sõnul veereservuaaare, millest soodsatel tingimustel välja immitsev vesi võiks pakkuda soodsat elupaika erinevatele mikroobidele. Vedelas olekus veele vihjavaid tumedaid triipe nähti Marsi düünidel 2015. aastal. Vee täpses allikas polnud teadlased toona täielikult kindlad.
Uurimus ilmus ajakirjas Icarus.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa
