Ameerika teadlased on nüüd analüüsinud kahe Kuu ümber tiirelnud satelliidi kogutud andmeid ja väidavad, et vett on Kuu pinnal peaaegu igal pool ja igal ajal.

Mõnedes varem tehtud uuringutes on teised teadlased jõudnud järeldusele, et näiteks Kuu polaarpiirkondades on vett rohkem kui ekvaatori kandis, ja et vee hulk Kuu pinnal sõltub ka sellest, kas mingis kohas on parajasti öö või päev.

Kuid Joshua Bandfield Colorados Boulderis asuvast Kosmoseteaduse Instituudist ja ta kolleegid kirjutavad ajakirjas Nature Geoscience, et vee leidumus ei paista väga sõltuvat ei laiuskraadist, pinnasetüübist ega ööpäevatsüklist.

Kuu vett on seni otsitud peamiselt kaugseireseadmetega, mis mõõdavad Kuu pinnalt peegeldunud päikesevalgust. Kui pinnal leidub vett, registreerivad need seadmed iseloomuliku spektrisignaali umbes kolme mikromeetrise lainepikkuse piirkonnas.

Kuid Kuu pind võib sel lainepikkusel ka ise soojuskiirgust välja kiirata, ja katsu siis kindlaks teha, kas tegu on veelt peegeldunud päikesekiirguse või kivist kiirgunud kuukiirgusega.

Bandfield ja kolleegid katsusid. Nad leiutasid uudse võtte, kuidas Kuu pinnatemperatuuri senisest paremini määrata. Selle arvutusmudeli abil analüüsisid nad uuesti läbi NASA Kuu-orbiteri Lunar Reconnaissance Orbiter ja India Kuu-orbiteri Chandrayaan-1 kogutud andmed.

Analüüs näitas muu hulgas ka seda, et suurem osa Kuu vett ei esine arvatavasti mitte tavalise H₂O-molekuli kujul, vaid mineraalides sisalduvate molekulide külge seotuna. Sealt saaksid tulevased Kuu asukad põhimõtteliselt vett ka kätte, aga paraku mitte nii lihtsasti kui seda vett, mis esinebki juba veemolekuli kujul.