Nii on Marsil polaarmütsikesed, mis koosnevad osaliselt jäätunud veest. Veemolekule leidub madalas kontsentratsioonis Kuu külmade pooluste lähedal asuvates kraatrites, mille igavest pimedust otsene päikesevalgus kunagi ei häiri.

Planeetidevahelise automaatjaama Messenger andmete põhjal leidub vee molekule isegi kõige kuumema planeedi, Merkuuri poolustel asuvate kraatrite põhjas.

Ameerika kosmoseagntuuri NASA juhitud ning praegugi tegutseva sondi Dawn andmete põhjal on järeldatud, et Marsi ja Jupiteri vahele jääva asteroidivöö suurim liige, väikeplaneet Ceres peidab oma kivise ja orgaaniliste molekulidega kaetud pinna all suures koguses jäätunud vett.

Suur osa komeetide kaunitest sabadest moodustub tänu kergesti aurustuvatele jääliikidele nagu tahke süsinikoksiid ja vesi. Gaasidena vabanedes tirivad need endaga kaasa ka komeedi ehitusse kuuluvaid kivikesi ja süsinikupõhiseid tahkeid osakesi.

Vedelat vett võib ohtralt leiduda mitme hiidplaneedi jäise kuu pinna all. Juba ammu tuntud näide on Jupiteri kaaslane Europa, mille jäise pinna väga nooruslikud vormid paljastasid juba 1979. aastal Voyageri möödalennu ajal selle taevakeha dünaamilise olemuse.

Hiljuti, 2013. aastal avastati Hubble kosmoseteleskoopi kasutades, et Europa jääkihi all asuv hiidookean toidab võimsaid geisreid, mis paiskavad Jupiteri kaaslase ümbrusesse veemolekulide pilvi.

Hiljuti oma pikaajalise missiooni lõpetanud NASA ja Euroopa kosmoseagentuuri „viimane suur uurija”, Saturni ja tema rõngaid ning kaaslasi uurinud sond Cassini viis avastuseni, et geisrid purskavad ka Saturni pisikese jaise kaaslase Enceladuse lõunapooluse lähedal.

Cassini toimetas Saturni hiidkuule Titanile ka maanduri nimega Huygens, mis 2005. aastal paljastas esmakordselt selle kuu paksude pilvede all asuva maastiku.

Tuttavliku, kuid unenäolikult veidra Titani pinna moodustab kivimina jäätunud vesi, taevast sajab, meredes loksub ja jõgedes voolab aga metaan ja teised orgaanilised ühendid.