Mõned Marsi kivimid näevad välja nagu settekivimid, mis settisid jõedeltades 3,6–3 miljardit aastat tagasi. Teisalt leidub aga mineraloogilisi argumente, mille järgi oli tollane Marss enamjaolt külm ja kuiv. Nüüd väidavad Edwin Kite Ameerika Ühendriikidest Chicago ülikoolist ja ta kolleegid, et Marsi pinnale võis ajutisi veekogusid tekkida võimsa kasvuhoonegaasi metaani kaasabil.

Kite ja kolleegid analüüsisid, kuidas võis Marsi temperatuur muutuda neil aegadel, mil planeedi pöörlemistelg langes märgatavalt kaldu. Neid aegu arvatakse Marsi ajaloos aeg-ajalt ettetulnuvat. Arvutused näitasid, et suure teljekalde aegadel võis Marsi pinnas soojeneda paiguti piisavalt, et sellesse külmunud metaan pääsenuks atmosfääri.

Aga kui metaan juba atmosfääris oli, võis see hoida kasvuhooneklaasina soojust ja Marsi pind võis minna soojemaks tervelt kümne kraadi võrra. Selle sooja käes võisidki hakata voolama jõed ja laiuma järved. Kuid umbes miljoni aastaga oleks atmosfäärist hajunud kogu metaan ja Marss oleks naasnud jälle endisse külma ja kuiva olekusse.