Austraalia rahvusülikooli astrobioloogid Aditya Chopra ja Charles Lineweaver väidavad nüüd oma uurimuse põhjal, et tõenäoliselt jääb elu teistel planeetidel vaid põgusaks vahejuhtumiks ja saab hukka õige kiiresti. Nad kirjutavad ajakirjas Astrobiology, et kui mõnel planeedil elu tekib, siis tavaliselt hävib see peagi planeedi liigse kuumenemise või külmenemise tõttu.

Umbes neli miljardit aastat tagasi valitsesid Päikesesüsteemis elukõlblikud olud nii Veenusel, Maakeral kui ka Marsil. Kuid miljard aastat hiljem oli Veenus juba kuum kui katel ja Marss jahe kui jääkapp. Kui Marsil või Veenusel ka mikroobe elas, siis ei läinud neil korda planeedi kliimat stabiliseerida ja kiireid keskkonnamuutusi ära hoida.

Chopra ja Lineweaveri sõnul on noorte planeetide keskkond enamasti üsna ebastabiilne. Selleks, et elukõlblikkus oleks jätkusuutlik, peavad elusolendid suutma reguleerida muu hulgas kasvuhoonegaaside nagu süsinikdioksiidi ja veeauru hulka. Maakera mikroobidel see tundub et õnnestus, sest arvatakse, et just elusolendid tõid meie kliimastikku suhtelise stabiilsuse.

Nii et kohtumised maaväliste olenditega on meil ära jäänud peamiselt seepärast, et algelistel elusolenditel ei lähe tavaliselt korda planeedi keskkonda sobivana hoida, mitte niivõrd seepärast, et elu või ka mõistuse teke põhimõtteliselt vähetõenäoline oleks. Chopra ja Lineweaver nimetavad oma seletust Gaia pudelikaela mudeliks.