Need ei olnud veel mingid elusolendid, pigem ikka lihtsalt keemilised ühendid, aga pikapeale nad evolveerusid, hoidusid üha enam mitmekesi ühte ja toimisid neis ühendusis üha enam kooskõlaliselt.

Kuid mis küll võis sundida neid ühte hoidma, asuma evolutsioonirajale, mis viis edasi rakkude tekkele? Ja mis vägi ometi suunas neid kooskõlalisele toimele, koostöö ürgalgete sisse seadmisele? Kuidas juhtus, et koostöö arengut ei peatanud petismolekulid, mis lasid teistel replikaatoritel küll ennast aidata, kuid ei aidanud ise teisi?

Oxfordi Ülikooli teadlased eesotsas Samuel Leviniga koostasid asja uurimiseks matemaatilise mudeli, mis näitab, kuidas nii ühtehoid kui ka koostöö võisid väikeste sammude haaval kujuneda ja edeneda.

Ürgsed replikaatorid pidid ühekorraga täitma meie mõistes nii geenide kui ka ensüümide rolli. Geenide rollis kandsid nad põlvest põlve edasi oma omadusi ja toimeid, ensüümide rollis aga aitasid vastastikku üksteisest koopiaid valmistada.

Sellel teoorial on suur murekoht, parasiitsete replikaatorite võimalus. Parasiidid ise ensüümidena ei käituks, kuid kasutaksid endast koopiate loomisel ära teiste replikaatorite ensüümilist tegevust.

Probleemi on püütud lahendada piiravate, aga võib-olla õigustamatute lisatingimuste sisse toomisega, nagu näiteks eeldusega, et enne ensüümilise koostöö teket pidi olema välja kujunenud rakumembraan.

Levin ja kolleegid kirjutavad nüüd aga ajakirjas Nature Ecology and Evolution, et teoreetiliselt võivad replikaatorid ka evolutsioonilise valiku enese toimel üksteisega sedalaadi ühendusi luua, milles koostöö leiab soodustamist.

Ühtehoid ja koostöö võivad edeneda käsikäes, nii-öelda koevolveeruda, andeski tulemuseks füüsiliselt ühtehoidvad ja omavahel koostööd tegevad replikaatormolekulide süsteemid.

Ja võib-olla see oligi siis nii. Ega keegi ju ei tea, aga võib-olla on meil nüüd jälle natuke parem mudel.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast laupäevani kell 8.25.