Paljud Maal elavad mikroorganismid oskavad teha sellest ainest süsinikdioksiidi ehk süsihappegaasi, saades sel moel endale energiat. Kuid et see ressurss paistab seisvat kasutamatult, siis ei leidugi sellel arvatavasti eriti palju võimalikke kasutajaid.

Sholes uuris andmeid selle kohta, kui kiiresti toodab päikesekiirgus Marsi atmosfääris süsinikmonoksiidi ning kui kiiresti imbub see aine atmosfäärist pinnasesse ja pinna-alustesse kivimitesse. Just pinna alt tulekski võimalikke Marsi-mikroorganisme otsida, sest pinna peal on kiirguse hulk neile arvatavasti surmav.

Sholes arvutas välja, kui suur peaks Marsi pinna all olema süsinikmonoksiidi tarbivate mikroorganismide maksimaalne kogumass, et atmosfääriks säiliks olemasolev rikkalik kogus vingugaasi. Ja nagu ta neil päevil Arizona osariigis Mesa linnas toimunud astrobioloogide konverentsil teatas, näitasid arvutused, et süsinikmonoksiidi-mikroobe ei saa Marsil kuidagi olla rohkem kui ainult üks miljardik Maa biomassi kogusest. See teeks vähem kui ühe mikroobi ühe kuupsentimeetri Marsi pinnase kohta.

Sholesi analüüs ei ütle muidugi midagi lõplikku selle kohta, kas Marsil on elu või mitte – ainult seda, et kui elu on, siis üsna vähe. Talle võiks muidugi vastu vaielda, et ta ei ole üldse arvesse võtnud niisuguseid olendeid, kes saavad energiat mujalt kui süsinikmonoksiidist, aga sellele ta vastaks, et kui Marsil üht võimalikku elutegevuse ressurssi nii suures koguses leidub, siis on imelik, et suur osa teistlaadi olenditest ei ole ajapikku seda ressurssi tarbima kohastunud.