Elu õilmitses Maal juba vähemalt 3,7 miljardi aasta eest
Gröönimaa kagurannik võib paista esmapilgul tänapäeval üdini hüljatud ja viljatu paigana. Ometigi on suutnud seal kanda kinnitada lugematu arv samblaid, samblikke ja mikroorganisme. Austraalia teadlaste värske töö viitab nüüd, et esimesi baktereid võis Gröönimaa aladel näha juba enam kui 3,7 miljardi aasta eest.
"Me olime väga põnevil, kui nägime oma tavalist ringkäiku tehes uusi jääst välja sulanud paljandeid. Neid lähemalt vaadates käis ajus justkui kerge klõps läbi – ma arvan, et tean, mis need on," meenutas uurimuse juhtivautor Allen Nutman Austraalias asuvast Wollongongi ülikoolist paari aasta taguseid sündmusi.
Kuigi võib tunduda üllatav, et bakterid suudavad jätta planeedile üleüldse miljarditele aastatele vastupidava märgi, pole see tuulest võetud. Kolooniates kasvavate bakterite paks rakusein ja limakiht püüab kinni merepõhja langevaid setteid, mikroorganismid ise sünteesivad aga mõnikord kaltsiumkarbonaati – lubjakivi peamist koostisosa. Sajandite ja aastatuhandete möödudes koguneb järjest ülespoole pürgivast bakterikihi alla mineraalirikas kuhjatis, millest võivad tekkida juba ajahambale paremini vastu pidavad künkad ja saarekesed.
Samas võivad stromatoliitidele sarnanevad struktuurid moodustuda ka protsesside käigus, millel pole eluga mingit pistmist. "Suur küsimus ongi, kuidas neid eristada ja millal võib need kirjutada iidse elu arvele. Kogukonnas on aastate vältel peetud sel teemal terve hulk debatte vastavalt sellele, kuidas mõni uus "vanim" fossiil päevavalgele tuli," selgitas geoloog. Nii võib oodata, et ka hiljuti Nutmani ja tema kolleegide sulest ajakirjas Nature ilmunud töö tekitab järgnevatel kuudel pehmelt öeldes "elavaid vaidlusi".
Seni on peetud vanimaks märgiks bakteriaalsest elust umbes 3,5 miljardi aasta vanuseid Austraalia lääneosast leitud kivistisi. Värskes uurimuses kirjeldatavate stromatoliitide vanuseks hindab töörühm aga umbes 3,72 miljardit aastat. Vaid umbes sada miljonit aastat varem tabasid Maad Päikesesüsteemi arengut kirjeldavate mudelite ja Kuule jäetud armide alusel asteroidid veel sedavõrd sagedasti, et osa maakoorest hakkas sulama.
Teisisõnu pidi elu taastekkima vaid saja miljoni aastaga või mõneti tõenäolisemalt – iidsed eluvormid leidsid maakera ühel kõige eluvaenulikumal epohhil võimaluse trotsida äärmuslikke keskkonnatingimusi, et soodsamates oludes planeet taasasustada. Viimase stsenaariumi poole kaldus ka Nutman ise. "Stromatoliitide tekkimiseks oli vaja mitut sorti mikroorganisme ehk elu pidi jõudma mitmekesistuda," laiendas mees. Hiljutised molekulaarsel kellal põhinevad analüüsid on näidanud, et kõigi elusorganismide viimane ühine esivanem elas umbes nelja miljardi aasta eest.
Geoloog nentis, et vanemate fossiilide leidmine muutub üha ebatõenäolisemaks. Laamade aeglane, kuid järjekindel liikumine tähendab, et planeedi kaugem ajalugu kaob varem või hiljem pöördumatult igavikku. "Planeedil on vaid paar piirkonda, mis talletab enam kui kolme miljardi aasta tagust ajalugu," märkis Nutman.
Tasub märkida, et töörühm leidis kivistised mitte sette- vaid moondekivimitest, mida olid jõudnud mõjutada juba äärmuslik rõhk ning temperatuur, mis kustutab tavaliselt kõik jäljed kunagisest elust. Juhul kui Nutmani ja ta kolleegide tõlgendus ajaproovil paika peab, oli seega omal kombel tegu loterii peavõiduga. Ent leid võib parandada ka astrobioloogide silmis šansse teistelt planeetidelt elu või selle jälgede leidmiseks.
Tsiteerides uurimusega kaasnevalt ilmunud California tehnoloogiainstituudi teadlase Abigail Allwoodi ülevaateartiklit: "Kui elu leidis võimaluse kanda kinnitada siin ja jätta maha sellise märgi, et selle jäänukid eksisteerivad vaatamata sellele, et sellest ajast on alles vaid killuke moondekivimeid, siis pole elu valiv, kahtlev ja ebatõenäoline asi. Anna elule pool võimalust ja see haarab sellest kinni".