Kaks Ameerika teadlast kirjutavad ajakirjas Astrophysical Journal, et üks niisugune koht, kust elusolendeid väga otsida ei maksa, on Linnutee suurim kerasparv Omega Centauri, eriti selle tihe keskosa.

Omega Centauri sisaldab arvatavasti kümme miljonit tähte. Ta asub meist ligi 16 tuhande valgusaasta kaugusel ja on Maalt palja silmaga näha.

Stephen Kane Riverside'i California Ülikoolist ja Sarah Deveny San Francisco Osariigiülikoolist uurisid seda kerasparve kosmoseteleskoobi Hubble kogutud andmete põhjal.

Alguses lootsid nad, et nii suure hulga tähtede seast võiks küllap ikka leida mõne niisuguse, mille ümber võiks põhimõtteliselt tiirelda eluks sobivate tingimustega planeete.

Nad valisid lähemaks uuringuks välja 350 000 tähte, mis värvi järgi võiksid olla sobiva temperatuuriga ja sobivas eas, et enda ümber elukõlblikke planeete tiirlemas pidada.

Siis arvutasid nad iga tähe jaoks välja elukõlblike orbiitide vööndi, kaugusevahemiku tähest, kus võimalikel kivise pinnaga planeetidel võiks leiduda ka vedelas olekus vett. Et suurem osa Omega Centauri tähti on punased kääbused, siis on elukõlblikkusvöönd neile palju lähemal kui näiteks meie Päikesel.

Kuid arvutasid, mis nad arvutasid, lõpuks jõudsid nad järeldusele, et isegi väga tähelähedasi stabiilseid planeedisüsteeme ei saa Omega Centauri keskosas üleüldse ollagi, saati siis elusolendeid.

Tuleb välja, et tähti on selle kerasparve südames nii tihedalt, et keskmiselt umbes kord miljoni aasta jooksul satub igaühks neist mõne teise tähega nii lähestikku, et võimalik planeedisüsteem paiskub üsna segi. Nii ebastabiilsetes oludes ei ole aga elulgi suuremat lootust püsima jääda.