Sanjay Limaye Wisconsin-Madisoni ülikoolist ja ta kolleegid kirjutavad ajakirjas Astrobiology, kuidas Veenuse alumistes pilvekihtides, umbes 47 kuni 51 kilomeetri kõrgusel planeedi pinnast võiksid valitseda mikroobsetele eluvormidele sobilikud tingimused. Rõhku on seal ainult üks atmosfäär, sooja ainult 60 kraadi, kuid esineb rohkesti väävelhappe-aerosooliosakesi.

Aega elu tekkeks on Veenusel olnud küll ja küll. Mõnede arvutimudelite järgi valitses sel planeedil kaks miljardit aastat järjest mahe kliima ja pinnal leidus vett. Maakeral võib tuul tõsta mikroobe kõrgele õhku: teadlased on neid leidnud ka 40 kilomeetri kõrguselt. Maakeral elab mikroobe ka väga happestes oludes, kus nad tarbivad süsihappegaasi ja toodavad väävelhapet. Veenuse atmosfäär aga koosnebki peamiselt süsihappegaasist, kus hõljuvad ringi pisikesed väävelhapet sisaldavad veepiisad.

Kuid peale selle äratavad Limayes ja kolleegides lootust Veenuse atmosfääri aeg-ajalt ilmuvad tumedad väävlirikkad laigud, mis võivad kuju ja kontrastsust muutes püsida päevi. Mõõteandmetest järeldub, et laigud koosnevad just täpselt mikroobi suurustest osakestest.

Võib-olla, oletavad teadlased, on tegemist vetikate õitsenguga sarnase nähtusega, millist kohtame ka Maakera meredes ja järvedes. Et asjaolud välja selgitada, tuleks muidugi Veenuse atmosfääri saata sobivalt varustatud uurimissond.