Mikroobe nakatavad viirused võivad ilma mõjutada

Maailmameres elavaid mikroorganisme nakatava viiruse mõjul paiskub õhku sedavõrd palju peenosakesi, et need võivad mõjutada pilvede teket ja tagasi kosmosesse peegelduva päikesevalguse hulka, viitab Iisraeli teadlaste analüüs.
Töörühm märkas fütoplanktonit nakatava viiruse võimalikku mõju juba 2015. aastal. Miri Trainic pani kolleegidega tähele, et liiki Emiliania huxleyi kimbutavate viiruste (EvH) mõjul eraldub mikroobi ümbritsevast rakukestast pisikesi kaltsiumkarbonaadist koosnevaid tükikesi. See aitab nakatada viirusel teisi läheduses asuvaid mikroobe. Trainici töörühma uute katsete põhjal tekib selle tulemusel peenosakesi sedavõrd palju, et neil on potentsiaali mõjutada planeedi ilma.
Aerosoolid paiskuvad atmosfääri, kui peenosakesed – näiteks soolakristallid – kantakse veemullide lõhkemisel tuulte mõjul merepinnast kõrgemale. Pisikesed osakesed kujutavad endas kondensatsioonituumi, kuhu saab kondenseeruda veeaur. Harilikult peegeldavad need kõigele lisaks valgust, saates sellega päikesekiirgust tagasi avakosmosesse.
Viiruste ja fütoplanktoni koosmõju ulatuse leidmiseks ehitas Trainic laboris väikese ookeanit ja atmosfääri jäljendava katseseadme. Soolvees elasid teiste seas nii Emiliania huxleyi kui ka seda nakatavad viirused. Töörühma mõõtmiste põhjal kasvas kaltsiumkarbonaadi tükikeste hulk õhus EvH nakkuse ajal märkimisväärselt. Nende välispindala ületas klassikaliselt suurima mõjuga aerosooliks loetavate soolaosakeste oma 3,5 korda. Keskmiselt leidus kuupsentimeetris õhus kaks kaltsiumkarbonaadi osakest.
Selle põhjal järeldabki Trainic kolleegidega, et nakkuspuhangute ajal on viirustel potentsiaali mõjutada pilvede külvamise läbi piirkonna ilmastikku. Eelnevalt Antarktikas läbiviidud uuringutes on leitud, et mere mikroorganismid kasvatavad kondensatsioonituumade hulka aastas 60 protsenti.
Teistel tingimustel võivad samas võrreldava suurusega peenosakesed tekkivate pilvede hulka hoopis vähendada. Samuti pilvi külvata aitavad väävelhappe tilgad kondenseeruvad sellisel juhul ise aerosoolide pinnale.
Otseselt töörühmal oletust selleks tarviliku süsteemi keerukuse tõttu proovile panna ei õnnestunud. Samuti ei mõõtnud nad kaltsiumkarbonaadil põhinevate aerosoolide hulka päris maailmas.
Uurimus ilmus ajakirjas iScience.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa