Avastus hakkas hargnema sellest, kui Joel Thornton Ameerika Ühendriikides Seattle'is asuvast Washingtoni ülikoolist uuris maailma äikeseandmeid aastate 2005–2016 kohta ja märkas, et mõnedes India ookeani idaosa piirkondades ja Lõuna-Hiina meres oli välku löönud märgatavalt rohkem kui naaberpiirkondades.

Kuid eriti eriline oli see, et tiheda välgutamise vööndid moodustasid kaardil kaks sirget joont, mis kattusid ka maailma kahe liiklustihedaima laevateega. Nii oli kohe selge, et tõenäoliselt on laevad kuidagi välkudega seotud.

Thornton ja kolleegid analüüsisid igaks juhuks ka teisi võimalikke seosetegureid nagu tuulekiirus ja õhutemperatuur, kuid need läks korda välistada.

Nüüd kirjutavadki Thornton ja kaasautorid ajakirjas Geophysical Research Letters, et laevamootoritest välja paiskuvad peenosakesed ehk aerosoolid põhjustavad piksenoolte pillutamist.

Aerosooliosakeste külge kondenseerub atmosfääris veeaur. Kui õhk on suhteliselt puhas, näiteks laevateedest kaugemal, siis on aerosooliosakesi vähe ja nende väheste osakeste ümber võib kiiresti koguneda nii rohkesti vett, et moodustuvad vihmapiisad, mis sajavad alla.

Kui aga õhus on palju pisikesi aerosooliosakesi, nagu näiteks laevateede läheduses, siis jaguneb veeaur nende vahel enam-vähem ühtlaselt ära ning tekib palju väikesi veepiisku, mis on väiksuse tõttu ka kerged ja tõusevad kõrgemale atmosfääri, kus nad külmuvad väikesteks jääterakesteks.

Kuid siit on juba äikeseni ainult väike samm, sest pilved, mis sisaldavad rohkesti jääkristalle, võivad omandada elektrilaengu, ja kui see laeng kasvab piisavalt suureks, käibki peagi esimene kõuekärgatus ja vallandub äike. Ja see on taas näide sellest, kuidas inimene muudab ilma rohkem kui ta isegi aru saab.