Uuring: maaväline elu on vältimatu, kuid kättesaamatu
Kui tõenäoline on, et kusagil universumis peale Maa on veel elu? Oleneb, mida universumi all mõista.
Üks Jaapani astronoom on kombineerinud biokeemilisi ja kosmoloogilisi mõttekäike ning jõudnud järeldusele, et kogu universumis on teisi elusolendeid päris kindlasti, kuid universumi vaadeldavas osas pigem mitte.
Tomonori Totani Tokyo Ülikoolist võttis aluseks eelduse, et elu tekkeks peab elutust ainest kõigepealt moodustuma piisavalt pikk RNA molekul, mis oleks võimeline iseendast koopiaid genereerima.
RNA on laias laastus samasugune molekul kui palju tuntum DNA, kuid ehituselt märksa lihtsam. Arvatakse, et esimesed primitiivsed elusolendid Maal olid ilma DNAta ja pärilikkusinfot kandis neil ainult RNA.
Totani eeldab teistele asjatundjatele tuginedes, et elu tekkeks on vaja vähemalt 40 kuni 100 nukleotiidist koosnevat RNA ahelmolekuli.
Ühel keskmisel Maa tüüpi planeedil võiks tema järgi oodata keskmiselt 20 nukleotiidi pikkuse maksimaalse RNA molekuli iseeneslikku teket. Sellest jääb elu tekkeks aga selgelt väheks.
Meie maakeral on suure juhuse läbi piisavalt pika RNA teke küll realiseerunud, kuid terves vaadeldavas universumis on Totani järgi siiski liiga vähe planeete, et võiksime loota samasuguse juhuse kordumist mõnel teisel planeedil.
Kuid kogu universum arvatakse olevat vaadeldavast, teleskoopidele kättesaadavast universumiosast miljardeid, miljardeid miljardeid ja veel rohkem miljardeid kordi suurem, ja seal on kokku juba nii palju planeete, et väga paljudel neist on kindlasti tekkinud piisavalt pikki RNA molekule, et elule alus panna.
Elu olemasolu kogu universumis tervikuna ei ole Totani arvates mitte lihtsalt väga tõenäoline, vaid praktiliselt vältimatu. Kahju ainult, et teised elusolendid on meist tõenäoliselt täiesti kättesaamatus kauguses.
Oma mõtetest ja arvutustest kirjutab Totani ajakirjas Scientific Reports.
Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast laupäevani kell 8.35.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa