Tumedat ainet, mille olemust ei tunta, teatakse siiski enamasti suuremas koguses leiduvat just seal, kus on rohkesti ka tavalist ainet, ehk galaktikates. Õigupoolest ongi galaktikad tänapäevase arusaama järgi tekkinud just neis kohtades, kus on olnud palju tumedat ainet, mis siis on sinna tavalist ainet, millest tekivad tähed ja planeedid, juurde tõmmanud.

Suur oli siis teadlaste imestus, kui nad avastasid, et galaktikas nimega NGC1052-DF2 ei ole tumedat ainet peaaegu üldse. See galaktika asub meist umbes 65 miljoni valgusaasta kaugusel ja kuulub niinimetatud ülihajusate galaktikate hulka.

Ülihajusaid galaktikaid on avastama hakatud alles mõne viimase aasta jooksul, sest nad on küll suhteliselt suured, kuid oma suuruse kohta vägagi tuhmid. Nüüd tuleb välja, et NGC1052-DF2 on ka ülihajusate galaktikate seas ülierandlik, sest tas ei ole tumedat ainet.

Teadlased eesotsas Pieter van Dokkumiga Ameerika Ühendriikidest Yale'i ülikoolist märkasid Hawaii saartel asuvas Kecki Observatooriumis tehtud vaatluste põhjal, et selle ülihajusa galaktika keskme ümber tiirlevad tähtede kerasparved liiguvad palju aeglasemalt, kui nad sellises galaktikas peaksid liikuma.

Mida aeglasemalt taevakehad ja taevakehade kogumid ümber tiirlemiskeskme liiguvad, seda vähem on nende ja selle keskme vahelises ruumis massi. Et ses ruumis leidub juba tähti ja arvatavasti ka planeete, millel on kokku juba päris palju massi, siis ei saa seal tumedat ainet kuigi palju olla.

Van Dokkum ja kaasautorid pakuvad tänases Nature's nähtusele ka võimalikke seletusi. Võib olla, et lähedal asuv suur elliptiline galaktika on kunagises tormilises galaktikatekkeloos oma naabrilt tumeda aine kuidagimoodi ära rebinud. Võib ka olla, et ülihajusas galaktikas on kunagi käinud nii intensiivne täheteke või toimunud mõni muu võimas sündmus, mis on tumeda aine ära puhunud.

Et kummalist galaktikat paremini mõista, peavad teadlased veel teisigi seesuguseid avastama ja omavahel kõrvutama. Seda nad ka edaspidi teha lubavad.