Eelnevate vaatluste käigus on õnnestunud teadlastel märgata sedavõrd kaugel peale galaktikate vaid ülienergeetilisi sündmusi nagu supernoovaplahvatusi ja gammakiirte purskeid. Icarus asub seega enam kui sada korda kaugemal, kui ükski teine teadaolev ja piltidel eristatav täht.

Hubble'i kosmoseteleskoobi vaatevälja jäi Icaruseks nimetatud täht vaid tänu kosmilisele kokkusattumusele – gravitatsiooniläätsele. "On hämmastav, mida on võimalik looduslike teleskoopidega näha," leidis Alexei Filippenko, California ülikooli astronoomiaprofessor ja uurimuse üks autoritest. Esialgu pidasid seda seetõttu supernoovaks.

Iga massiga keha painutab vähemal või rohkemal määral seda ümbritsevat aegruumi. Suured galaktikate parved on piisavalt suure massiga, et muuta valguskiirte teekonda ja seda koondada. Tavaliselt paistavad Maa ja läätsega ühel joonel paiknevad läätse taga asuvad objektid 50 korda eredamana.

Icaruselt pärinevat valgusvoogu võimendas ühtaegu nii Maast viie miljardi kaugusel asuv massiivne galaktikaparv MACS J1149 kui ka väiksem selles asuv suure massiga keha. Piltlikult asetati üksteise ette kaks läätse. Seetõttu paistis Icarus teistest sedavõrd kaugel asuvatest tähtedest 2000 korda eredamana. Töörühma ennustuse kohaselt võib see kasvada järgnevatel kümnenditel veel viis korda.

Päikesest on Icarus Filippenko ja tema kaaslaste hinnangul kordades suurem. Sinise hiiu pinnatemperatuur küündib 11–14 tuhande kraadini, ületades Päikese oma kaks korda.

Töörühm märkis, et gravitatsiooniläätsedega on võimalik sarnaselt pildile püüda teisigi sedavõrd kaugel asuvaid objekte ja saada selle kaudu uusi teadmisi universumi esimeste tähtede kohta. "Gravitatsiooniläätsed ei ole sedavõrd haruldased. Neid tekib ja kaob pidevalt, meil peab lihtsalt natukene vedama," märkis Filippenko.

Erakordselt kaugel asuvat tähte kirjeldav uurimused ilmusid ajakirjas Nature Astronomy. (1; 2)