Rahvusvaheline teadlasrühm sai sellele tõigale kinnitust, kui uuris kaugete galaktikate gammakiirgust ja niinimetatud galaktikavälise taustvalguse mõju sellele kiirgusele.

Galaktikaväline taustvalgus on valgus, nii ultravioletne, nähtav kui ka infrapunane, mille universumi tähed ja galaktikad on aegade jooksul välja kiiranud, mis liigub galaktikate ja tähtede vahel ja mida võime põhimõtteliselt kõikjal taevas näha ja mõõta.

Kaugete galaktikate gammakiirgus, mida teadlased kosmoseteleskoobi Fermi vaatlusandmete põhjal uurisid, kumab meile justkui läbi selle galaktikavälise taustvalguse kardina. Gammakiirguse footonid põrkavad mõnikord taustvalguse footonitega kokku, mistõttu gammakiirgus natuke nõrgeneb.

Kaugelt pärit gammakiirgus on meieni tulnud väga kaua. Selle aja jooksul on tähti universumis tekkinud ja kustunud ning seetõttu on muutunud ka galaktikaväline taustvalgus, millest gammakiired on pidanud läbi tulema.

Kui nüüd mõõta väga paljude erisugusel kaugusel asuvate gammakiirgusallikate kiirgust, enam-vähem aimates, milline see kiirgus väljakiirgumise hetkel võis olla, siis saame välja arvutada, milline pidi olema taustvalguse mõju sellele kiirgusele teekonna eri etappides ehk universumi ajaloo järkudes. Mida suurem mõju, seda rohkem pidi taustvalgust olema, aga mida rohkem taustvalgust, seda rohkem tähti.

Niisugune oli arutluskäik, millele teadlased toetusid, kui olid vaadelnud 739 kaugest aktiivsest galaktikast ja ühest võimsast gammasähvatusest pärinevat gammakiirgust. Edasiste arvutustega jõudsid nad järeldusele, et kõige intensiivsem oli täheteke umbes kolm-neli miljardit aastat pärast Suurt Pauku.

Samasugusele järeldusele on teised teadlased jõudnud ka kosmilist päritolu nähtavat valgust ja infrapunakiirgust uurides. Hea on teada, et ka gammakiirguse uuringud andsid nüüd sama tulemuse, sest seda kindlam asi on.

Teadlased kirjutavad uurimistööst ajakirjas Science.