"Selle mass ületab Päikese oma 800 miljonit korda, kuigi universum tervikuna oli alles lapsekingades. On endiselt müsteerium, kuidas sellised mustad augud üleüldse tekivad. Leitud objekt seab aga selleks minimaalselt kuluvale ajale väga selge piiri," märkis uurimuse juhtivautor Eduardo Bañados ERR Novaatorile antud intervjuus. Suurem osa mustade aukude moodustumist kirjeldavaid mudeleid neid sedavõrd kiiresti tekitada ei suuda. Võrdlusena on Linnutee keskel asuva musta augu mass ligikaudu neli miljonit Päikese massi..

Carnegie teadusinstitutsiooni astronoom avaldas samas lootust, et leid annab teoreetikutele mudelite lihvimiseks täiendava sisendit "Me oleme praegu veendunud, et must auk on olemas. Objekti ereduse tõttu kujutab see täiendavate vaatluste kontekstis aga piltlikult kullakaevandust," laiendas Bañados.

Rangelt võttes ei näinud astronoomid musta auku ennast, vaid ainult eredalt säravat galaktikatuuma – kvasarit. Musta auku langevat ainet kiirendatakse sedavõrd palju, et see kiirgab tugevalt väga energeetilist valgust. Selle hulga ja esindatud lainepikkuste põhjal saab hinnata ka supermassiivne musta augu massi.

Universumi paisumise tõttu venitatakse lühilainelist valgust välja sedavõrd palju, et seda on näha hoopis soojuskiirgust registreeritavate kaameratega. Mida kaugemal asub objekt, seda suurem nihe. Kvasari ULAS J1342+0928 puhul mõõdeti punanihke väärtuseks 7,54. Viimane vähegi võrreldavalt kaugel asuv ere galaktikatuum ULAS J1120+0641 leiti 2011. aastal. Seda kirjeldava punanihke väärtuseks määrati 7,09.

Uurimuse kaasautor Bram Venemans Saksamaal asuvast Max Plancki astronoomia instituudist rõhutas, et asi polnud astronoomide laiskuses. Selliseid objekte ongi lihtsalt vähe. "Teoreetiliste ennustuste kohaselt ei leia terve taevalaotuse peale kokku rohkem kui sada kvasarit, mille punanihe ületab 7. Isegi siis pead sa vaatama ühte punkti teleskoobiga väga kaua aega," nentis Venemans. Antud juhul pidi ta koos kolleegidega hoolikalt läbi kammima kolme varasema taevauuringu andmed. Nende kogumaht ulatus mitme terabaidini.

Kui supermassiivse musta augu mass oleks muljetavaldav terves universumis, siis seda ümbritsev galaktika kuulub tänases mõistes pigem kergekaallaste sekka. "See on mõistetav. Sellel pole olnud lihtsalt väga palju aega massi koguda. Kui aega 14 miljardi aasta võrra edasi kerida, saaks sellest aga ilmselt üks kõige massiivsemaid teadaolevaid tähekogumeid," lisas Venemans. Siiski suutis ka galaktika ise astronoome üllatada.

Igal aastal tekib seal uusi tähti 85–545 Päikese massi jagu. Linnuteel jääb see umbes ühe Päikese massi piirile. "Seda on erakordselt palju. Täheteket mõjutab oluliselt galaktika metallisus. See, kui palju leidub seal heeliumist raskemaid elemente. Toonaseks ajaks poleks saanud neid aga välja palju tekkida. Täheteket soodustava tolmu hulk on seega galaktikas anomaalselt kõrge," laiendas astronoom. Kas tegu on üksiku veidrikuga või on see nii noores universumis asuvate galaktikate puhul tavaline, peavad näitama täiendavad vaatlused.

"Idee poolest on meil võimalus pildile püüda veelgi nooremas kui 690 miljoni aasta eest tekkinud objekte. Eriti uue põlvkonna teleskoopide nagu James Webbi või 30-meetrise peapeegliga Äärmiselt Suure Teleskoobiga. Kuid me ei tea hetkel tõesti, millal piir ette tuleb," sõnas Eduardo Bañados.

Ligikaudu 379 000 aastat pärast Suurt Pauku algas universumi jahtumise tõttu elektronide ja prootonite rekombineeurmine aatomiteks. Kuigi neutraalse vesinikuga täidetud ruum on läbipaistmatu vaid teatud lainepikkustel, on see ka pime paik. Enne esimeste tähtede teket ei valgustanud seda peale kosmilise mikrolaine taustkiirguse mitte miski.

"See toob välja eredate kvasarite tähtsuse. Nende uurimine võimaldab meil paremini mõista universumi algusaegu ja reionisatsiooni epohhi tervikuna," lisas astronoom. Kvasarivalgus on olnud terve universumi ajaloo vältel võrdlemisi ühetaoline. Seetõttu saab selle uurimisel hinnata ka selle teele jäänud neutraalse vesiniku hulka.

Maast kõige kaugemal asuvaks seni leitud objektiks on galaktika GN-z11. Punanihke väärtus ulatub 11,09'ni ehk see oli olemas juba 13,4 miljardit aastat tagasi. Universumi paisumise tõttu on see kaugenenud Maast 32 miljardi valgusaasta kaugusele.

Kvasarit ULAS J1342+0928 kirjeldatakse aga ajakirjades Nature ja Astrophysical Journal.