Kevin Harrington ja ta kolleegid Massachussetsi Amhersti ülikoolist tegid vaatlusi Mehhikos asuva Suure Millimeetrilise Teleskoobiga, mille nimi tuleb sellest, et see mõõdab umbes millimeetrise lainepikkusega raadiolaineid, aga mis on tegelikult väga suur vaatlusriist, lausa 50-meetrise läbimõõduga. Peale selle analüüsisid Harrington ja kolleegid ka kosmoseteleskoobiga Planck kogutud andmeid.

Nüüd kirjutavad nad Briti Kuningliku Astronoomia Seltsi kuukirjas, et avastatud galaktikad on sama eredad, kui sada miljonit-miljonit päikest. See on umbes kümme korda suurem heledus, kui kõige heledamatel seni tuntud nn hüperheledatel galaktikatel.

Avastatud galaktikatele on avastajatel raske üldnimetustki välja mõelda, sest eesliide hüper- on juba kasutusel. Omavahel kutsuvad nad neid seetõttu mitteteadusliku nimega ''pööraselt heledad galaktikad''.

Teadlaste hinnangul on tegu galaktikatega, mis tekkisid umbes neli miljardit aastat pärast Suurt Pauku. Ühegi olemasoleva teooria järgi nende avastamist ennustada ei osatud. Kuid et nad nüüd ikkagi avastatud on, siis tuleb teooriaid ehk pisut kohandada ja rõõmustada, et oleme nüüd varajase universumi galaktikate kohta saanud teada midagi uut.

Galaktikate pöörane heledus võib teadlaste arvates tuleneda aga ka sellest, et nende kiirgust murrab nn gravitatsioonilise läätsena mõni muu tuhmim meie ja nende vahele jääv galaktika. Selline lääts võib lasta neil paista umbes kümme korda heledamana, kui nad tegelikult on.

Kuid et pööraselt heledaid galaktikaid on avastatud kaheksa tükki, siis tundub väga tähelepanuväärne, et nad kõik on sattunud gravitatsiooniläätse fookusesse, mis on iseenesest küllaltki haruldane nähtus.

Igal juhul on ka galaktikad ise äärmiselt heledad ja tõenäoliselt on selle heleduse põhjuseks erakordselt tormiline täheteke. Kui meie Linnutee galaktikas tekib igal aastal ainult mõne Päikese massi jagu tähti, siis neid eredates galaktikates tundub sündivat täht iga tund.