X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Inimgeograaf: ebavõrdsus on Tallinnas võrreldes muu maailmaga leebe

Intervjuu Tiit Tammaruga
Intervjuu Tiit Tammaruga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Taasiseseisvunud Eesti sai pealinnas pärandiks keeleliselt eraldatud linnaruumi, kuhu 1990. aastad kasvatasid juurde erinevusi inimeste sissetulekutes ja erineva jõukusega inimeste elukohtade paiknemises, ütles Tartu Ülikooli linna- ja rahvastikugeograafia professor Tiit Tammaru.

  • Ruumiline eraldatus on nagu nõiaring, sest vanemate sotsiaalmajanduslik olukord kipub hariduse, elukoha ja tööturu kaudu tulevastele põlvedele üle kanduma.
  • Nõiaringi saab murda mistahes eluvaldkonnas – peaasi on kuskilt alustada.
  • Näiteks saab erinevusi tasandada juba laste huviringides, kus erineva kodukeelega lapsed tegutseksid ühiste eesmärkide nimel maast-madalast koos.
  • Nõiaringi aitaks murda ka sissetulekute erinevuse ohjamine, sest see välistab ulatuslikuma rikkamate ja vaesemate perede koondumise erinevatesse linnaosadesse eluaseme hinna põhjal.
  • Haridusel ja koolidel on pikemas vaates oluline roll võrdsete võimaluste loomisel ühiskonnas.
  • Linnaplaneerimine, näiteks uute elamuarendusalade planeerimine ja majade renoveerimine, mõjutab samuti oluliselt inimeste eluaseme otsuseid.
  • Tallinnas on Euroopa suurlinnadega võrreldes küll ruumiline eraldatus nii emakeele kui ka sissetulekute alusel kasvanud, kuid sotsiaalsed lõhed ja probleemid linnaosade vahel pole veel suured. Nii nagu inimese hea tervise tagamiselgi, on lihtsam probleemide kuhjumist ennetada, kui hiljem tegeleda tagajärgedega.
  • IKT-sektoris on inimese emakeel ja perekondlik taust juba tähtsuse kaotanud. Nii on tekkimas ebavõrdsuse uued mustrid, kus madalama sissetulekuga venekeelse elanikkonna võimalused on väiksemad võrreldes veel väikese, aga jõukama ja harituma töötajate kihiga. Just siin vajab suurt tähelepanu põlvkondlike erinevuste ülekandumine vanematelt lastele.

Iga inimene elab kusagil. Ma ei küsi aadressi, küll aga linna- ja linnaosa tasandil: kus teie elate?

Elame perega kohe Tallinna servas, üsna teletorni lähedal.

Kui võrdluseks mõelda, et Mustamäele kolinud noored on korraga vanaks saanud, Annelinna vabaplaneering väikeärisid ei soosi ja 20. sajandi alguse puitelamurajoone ehitatakse armutult tihedamaks, siis küllap on isemoodi elamufond, ärid, elatustase või isegi omaaegse rajamisperioodi mõju ka teie koduümbruses. Millised inimesed teile seal vastu tulevad ja kui ootuspärane see on?

Elame eramajade piirkonnas, mistõttu on täiesti ootuspärane, et seal elab väga palju lastega peresid. Samas olen ajaga tähele pannud, et kui me sinna 2006. aastal kolisime, oli see pigem hästi eestikeelne keskkond. Seevastu viimase kümne aastaga on toimunud suur muutus: ka vene kodukeelega pered on jõudnud sellistesse piirkondadesse. Toimub keeleline mitmekesistumine.

Ehk see ongi süsteemne muutus? Ongi näha, et teie eramajade piirkonda kolib üha rohkem teatud tüüpi inimesi?

Jah, seda on väga selgelt näha. Siin on muidugi põhiline tegur jõukus. Toon kujundliku näite, et kui me uusi maju ehitame ja planeerime need üksnes vähestesse kompaktsetesse asumitesse, siis on see nagu tolmuimeja, mis tõmbab jõukamad inimesed teistest linna piirkondadest kokku. Järelikult jäävad nendesse teistesse piirkondadesse need inimesed, kes ei ole nii jõukad. Sealt tekibki jõukamate ja vähemjõukate inimeste elukohtade erinevus ehk elukohtade ruumiline eraldatus.

Sõuan lähemale ruumilise eraldatuse teemale, mis oli teie äsja lõppenud viieaastase projekti fookuses. Kas jõukus on ainuke loogika, mille põhjal inimesed linnas koonduvad või mõjutavad ruumilist jagunemist veel mingid reeglid, et mitte öelda loodusseadused?

Jah, kaks nii-öelda loodusseadust tõepoolest on. Absoluutselt esimene oluline tegur on jõukus ehk sissetulek. Inimesed püüavad omale kodu osta ikkagi sellisesse kohta, kuhu nad saavad – üldiselt pingutatakse maksimaalselt selle nimel, et leida omale kõige meeldivam koht elamiseks. 

Teine tegur on seotud eelistustega. See on sama oluline kui jõukus. Kõikide inimeste eelistused ei ole ühesugused ehk laiemalt on see mehhanism sarnaste tõmbumine. Sarnased inimesed kipuvad omavahel rohkem suhtlema ja ka ruumiliselt koonduma samadesse kohtadesse. Jõukus ongi üks tegur, mis teeb inimesed sarnaseks. Teine oluline külg on aga kultuuriline, rahvuslik ja keeleline erinevus. Siin näeme samamoodi, et sarnased inimesed kipuvad rohkem koonduma. Lisaks loeb vanus: näiteks noorte inimeste ning perede sissetulekud ja eelistused on erinevad.

Intervjuu Tiit Tammaruga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Miks teie seda nõiaringiks nimetate? Kas see on tingimata halb, et sarnased inimesed koonduvad? 

Ei ole tingita halb, kuid erinevate linnade kogemus maailmas näitab, et eraldi elamine ja toimetamine võib viia probleemide tekkimiseni. Meie vaatame seda nõiaringi eelkõige sissetuleku ja jõukuse vaatenurgast. Sinna kõrvale vaatame ka teisi tunnuseid, nagu rahvust ja emakeelt ning vanust, aga jõukus on peamine.

Nimelt uuringud näitavad, et see erinevus, mis inimeste vahel on, kipub korduma teistes elusfäärides. Lapsed käivad sageli kodu lähedal lasteaias ja koolis ehk see, kus vanemad elavad, mõjutab seda, kus lapsed õpivad. Samas piirkonnas elavad lapsed satuvad ühte kooli, koolist saame me hariduse ja see mõjutab omakorda seda, millist tööd me tulevikus teeme. Töö omakorda mõjutab sissetulekuid ehk seda, kus me juba ise täiskasvanueas elada saame. Tekibki nõiaring. 

Eriti oluline on, et sel nõiaringil on põlvkondlik mõõde. Lapsed käivad koolis seal, kus nende vanemad elavad. Kui siis erineva sissetuleku ja emakeelega vanemad elavad erinevates piirkondades, käivad lapsed erinevates piirkonnakoolides – see ongi põlvkondlik hüpe. Jõukamate piirkondade koolides kipuvad õpitulemused olema paremad. Näiteks laste haridus ja hariduse ambitsioonid sõltuvad teatud määral vanematest. Samas võib mehhanisme olla veel, näiteks haritud vanemad on nõudlikumad ka koolide ja õpetamise suhtes jne. Seetõttu me näemegi, et laste elukohad kipuvad olema väga samasugused kui nende vanematel. 

Eesti puhul tuleb siin natuke sisse ka rahvusteema. Kui vaatame näiteks vene emakeelega noori, kes kasvavad üles venekeelsemates asumites, siis nende haridus jääb natuke madalamaks ja nende sissetulek samamoodi. See piirab elukohavalikuid täiskasvanuna ning näeme, nad jõuavad lõpuks ise samasugustesse piirkondadesse elama, kus elasid nende vanemad, sageli lausa samasse asumisse. 

Väga oluline mõista pikemat ajahorisonti, sest muutused kipuvad ajas kuhjuma. Meie uurimistöö, ka lõppenud projekti Eesti Teadusagentuuri rühmagrandi üks tugevus oligi, et suudame jälgida inimeste eluteede kujunemist alates 1989. aasta rahvaloendusest. Näeme aastakümnete ja põlvkondadega toimuvaid muutusi.

Täna ja praegu toimuv on küll põnev, kuid üle 30 aasta ajas tagasi vaatamine annab sügavuse: näiteks võrreldes, millised olid inimesed lapseeas ja millised nad on praegu täiskasvanueas. Soovime just käsitleda alates 1989. aastast alguse saanud muutusi, sest Eesti iseseisvuse taastamine 1991. aastal tõi kaasa ühiskonna asetumise ühelt arengurajalt teisele. Selliste katkestuste ja pöördeliste muutuste uurimine võimaldab paremini mõista nii seda, millised ebavõrdsuse tahud on lihtsamini ja millised raskemini muudetavad, kui ka seda, kuidas toimub erinevuste ülekandumine.

Kasutame nõiaringi metafoori sellepärast, et paremini näha nii seoseid erinevate eluvaldkondade – elukoha, kooli ja töö – kui ka põlvkondade vahel. Me näeme oma uurimistöö põhjal, kuidas lapsed jäävad kandma oma vanemate mustreid ja see on ühiskonnas kõige problemaatilisem. Peaksime püüdma vanemate mõju vähendada nii, et igal lapsel oleks sõltumata oma vanematest, võrdne võimalus ühiskonnas edasi jõuda.

Ehk inimesed ise ei soovi selles nõiaringis olla, aga lihtsalt keel, haridustase ja palk paraku ei võimalda muud.

Just, eriti kui lähtume väiksema sissetulekutega inimeste ja nende laste vaatnurgast. Ka kirjanduses nähakse sageli probleemina just seda, kui vähem jõukad inimesed jäävad mingisse piirkonda, kus suurema sissetulekuga pered enam elada ei soovi. Kui jõukamad inimesed nii lahkuvad kui ka väldivad teatud piirkondi. Kui veel ka jõukuse ja rahvuse erinevused kattuvad, võivad tekkida probleemid. 

Rohkem näeme selliseid probleeme muidugi väljaspool Eestit. Näiteks Stockholmi või Pariisi äärelinnades on tekkinud reaalsed sotsiaalsed probleemid. Eesti puhul ma ei julgeks öelda, et meil sotsiaalsed probleemid oleksid ruumilise eraldatuse tõttu väga suured. Siiski on alati olemas risk, et need võivad tekkida ning ennetamine on lihtsam kui tagajärgedega tegelemine.

Kui tulla kohvikuakna taga laiuva Tallinna juurde, kas siinsete inimeste jaotumises sissetuleku ja rahvuse põhiselt on muu maailma kontekstis mingeid erijooni või kõik kulgeb siin täiesti tavapäraselt? 

See on üldpildis kindlasti samasugune. Tallinna puhul võiks võib-olla välja tuua, et see on ikka veel suhteliselt kompaktne linn. Euroopa ja eriti USA linnad on oluliselt rohkem laiali valgunud. Mida laialivalgunum on linn, seda suurem probleem see lõpuks on, kui elatakse erinevates kohtades. Kui linn on põhimõtteliselt kompaktne ja jõuad igalt poolt mugavalt teistesse linnaosadesse või kesklinna, on erinevates piirkondades elamine natukene vähem problemaatiline. 

Tallinna puhul tuleb veel välja tuua, et tasuta ühistransport, millel võis algul olla teine tagamõte, on tegelikult ruumilise eraldatuse lõhkumise vaatenurgast väga hea meede. Tõepoolest, ükskõik, kus linnaosas sa elad, sa ei ole sinna isoleeritud ja kõik, ka lapsed saavad liikuma suhteliselt lihtsalt ka ühistranspordiga. See natuke leevendab seda ruumilist eraldatust, mis Tallinnas on viimase kolme aastakümne jooksul tekkinud.

Intervjuu Tiit Tammaruga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Kui Tallinna või ilmselt mistahes suurema linna peale mõelda, ringlevad seal paratamatult mingisugused stereotüübid. Kas klišeed nagu Lasnamäe venelased, Kopli narkomaanid ja Kakumäe rikkurid elavad endiselt või saame rääkida mingitest uutest müütilistest tallinlastest?

Kui stereotüüpidest rääkida, siis pärisime 1990. aastate alguses juba rahvuspõhiselt natuke eraldatud linna. Uusi kortereid eraldasid Nõukogude ajal linn ja tööandjad. Näiteks Venemaalt või Ukrainast tulnud inimesed pidid saama kohe korteri ja see juba tekitas teatud ruumilise erinevuse rahvusrühmade vahel. Sotsiaalsed erinevused olid väiksemad, sest tööandja kaudu said korteri nii juhid kui ka töötajad.

Viimase 30 aastaga on erinevused emakeele alusel süvenenud. Kesklinn ja Põhja-Tallinn on muutunud tõepoolest järjest eestikeelsemaks. Lasnamäel seevastu on umbes 80 protsenti endiselt vene emakeelega inimesed. Ühtlasi on hüppeliselt kasvanud sisstulekute põhised erinevused. Mereäär, kesklinn ja linna äärel olevad madalama hoonestusega piirkonnad on meelitanud mujalt ära jõukaid inimesi.

Vahepeal on oluliselt kiirust kogunud digipööre ning selle mõjud inimeste elukohavalikutele on veel ebaselged. Meie projekti kõige viimane teema, mida tahame jätkata juba uue Eesti Teadusagentuuri rahastatud projektiga, toob välja huvitavaid muutusi.

Juurde on tulnud diginomaadid? 

Ka seda, aga koroonapandeemia süvendas üleüldiselt digipööret, näiteks kaugtöö näol. Näeme, et viimase kümne aastaga on kõigepealt hästi palju kasvanud IKT-haridusega inimeste hulk. Need on peamiselt noored ja noored on need, kes vahetavad elukohti kõige rohkem. Veidi vanemaks saades inimesed seda enam nii tihti ei tee. 

Huvitav on see, et digipööre, kaugtöö ja IKT tulek on hakanud tekitama erinevusi ka vene kodukeelega elanikkonna sees. Nendegi seas on hea IKT-haridusega inimesi, kes on pigem noored. Nad otsivad omale elukohti väljaspool magalapiirkondi nagu Lasnamäe. Nüüd võib leida hea sissetulekuga ja haridusega venekeelsed inimesi ka Põhja-Tallinnast ja Kesklinnast. See tähendab, et meil on tekkimas ruumilises eraldatuses järgmine protsess, mis on natuke murettekitav: teatud piirkondadesse jäävad pigem madalapalgalised vene emakeelega inimesed. 

Te küsisite enne, kus mina elan. Näen ka oma külas väga selgelt, et sinna on hakanud tulema jõukamad vene emakeelega inimesed. Nad tulevad ära Lasnamäelt ja teistest magalapiirkondadest. See ongi kirjandust vaadates kõige suurem murekoht, kui just vaesemad ja teisest rahvusest inimesed jäävad mingisse ruumikohta kokku elama. Seal tingimata ei pea, aga võivad lõpuks tekkida mingisugused sotsiaalsed probleemid. Eriti oluline on jälgida, et järgmise sammuna ei hakkaks koolide õpitulemused sellistes piirkondades langema.

Teistpidi, kui kõik IKT-sektori inimesed kolivad kobarasse Viimsisse või Sauele, siis kas seal ei või peituda ohtu?

Väga suurt ohtu seal selles mõttes ei ole, et jõukamad inimesed saavad ise hakkama. Seal otseselt ühiskondlikke probleeme ei teki. Ühiskonna vaates on pigem lihtsalt oht, et seal toimub paremuse võimendumine.

Tekib nii-öelda esimene Eesti.

Just. Tekib kogukond, kus teatud väärtused, püüdlused, ambitsioonid ja elu eesmärgid on suuremad. Siis võivad kasvada erinevused ülejäänud ühiskonnaga. Samas nende endi jaoks ei ole selles muid problemaatilisi kohti, kui võib-olla see, et nad võõranduvad.

Mõtlen just, et kas linnaplaneerimisel on õigeid ja valesid vastuseid. Miks on hea linnaruum selline, kus erinevad ühiskonnarühmad on läbisegi koos? Mis sellest siis on, kui ühtemoodi taustaga inimesed ühes kohas koos elavad? 

Kui ühiskonnaga paralleeli tuua, siis iga kett on nii tugev, kui on selle kõige nõrgem lüli. Näeme igal pool, kus ebavõrdsus on väga suur, tekitab see lõpuks mingid probleeme. Kõige suurema ebavõrdsusega linnad maailmas on Lõuna-Ameerikas. Näeme, et seal on väga palju sotsiaalseid ja kuritegevusega seotud probleeme. Tegelikult ka USA linnades on arenenud linnade vaatest üks suuremaid ebavõrdsuse segregatsioone. Lõhed on seal nähtavad.

Niisiis ühiskonnal on ikkagi võita sellest, et see on turvalisem. Ühiskond ei ole nagu loodus, kus tugevam võtab kõik, vaid seal peaks valitsema solidaarsus. Põhjamaad näitavad väga hästi, et kui suudame ühiskonnas erinevusi tasandada, siis mistahes erinevusi mõõtes – kuritegevusest õnnetundeni – on lõpuks kõik näitajad sellises ühiskonnas kokkuvõttes kõrgemad. Ühiskondades, kus ebavõrdsus on suurem, kipuvad ka kõik teised indikaatorid olema madalamad. Arvan, et siin ühiskond võidab kokkuvõttes tervikuna.

Minu käest on küsitud ka seda, millisest tasemest muutub ebavõrdsus probleemiks. Sellele ei saa üheselt vastata, sest lisandub veel tunnetuslik pool. Näiteks oleme Eestis harjunud suurema ebavõrdsusega kui soomlased Soomes. Kõige olulisem on ehk see, et ühiskonnas oleks võimalikult vähe inimesi, kes tunnevad ilmajäetuse tunnet: et puuduvad võimalused ning tekib käegalöömise tunne või isegi vimm ja vastandumine. Ühiskond võiks ideaalis toimida nii, et kõik suudaksid oma unistusi ellu viia ja töö mõttes saaksid piisavalt suurt sissetulekut selleks, et perega kenasti toime tulla.

Konkreetselt linnaplaneerimises saab ka palju ära teha. Näiteks kui me planeerime linnas suuri ja ühetaolisi piirkondi, siis tekivad lihtsamalt ka ruumilised erinevused. Tallinnas oleme siinkohal pärinud suured ja homogeensed piirkonnad, näiteks ühel ajal ehitatud suured paneelelamute piirkonnad. Kui planeerida linna aga nii, et igas piirkonnas on erinevat laadi eluasemeid, siis on ruumilistel erinevustel keerulisem tekkida. Ka uute elamute planeerimisega saab olukorda ühes või teises suunas kallutada. Kui uued elamud koonduvad üksikutesse piirkondadesse, siis ruumilised erinevused kasvavad. Kui uued elamud paikevad ühtlasemalt üle linna, siis sellist erinevuste kasvu ei toimu.

Peame vist siin jälle rõõmustama, et Tallinn on linn, mitte linnastu. Kui Tallinna linnaosade juurde tagasi tulla, siis Ingmar Pastak osutas mõne aasta eest oma doktoritöös, et Koplis on praegu käes mitmekesine üleminekuaeg, kus kokku saavad üha erinevamad inimesed, aga Kalamaja on oma näo juba kaotanud. Kus Tallinnas veel Põhja-Tallinna kõrval keskklassistumist näete? Või üldiselt, kuidas piirkonna endine staatus muutuks millekski muuks?

Keskklassistumine on jah kehval järjel linnapiirkondade uuenemine, mis on seotud selliste linnaosade maine paranemisega. Endised põlatud linnaosad muutuvad atraktiivseks ja Tallinnas, nagu teistes linnadeski, on seda hästi näha vanemates linnapiirkondades, Eesti puhul siis Teise maailmasõja eel ehitatud elamualadel. Samas ruumiline mõõde on ka linnuuenemise puhul hästi huvitav: kesklinn on ikka kõige atraktiivsem ja kiiremini muutuv piirkond ning see atraktiivsus kandub tasapisi igas suunas kesklinnast väljapoole. 

Tallinnas on üks suund on väga selgelt kesklinnast Kalamaja ja Kopli poole. On ka Kristiine suund ja natukene vähem on tähelepanu saanud Lasnamäe suund. Kui vaatame Lasnamäe kesklinna poolset otsa, siis mulle meeldib, kuidas Lasnamäe linnaosa endine vanem ütles: "Aga Lasnamäe on ju tark linn – seal on Ülemiste linnak". Ülemiste on tegelikult Lasnamäe linnaosa osa ja sinna ümber on koondunud väga palju IKT töökohti ja inimesi ehk Lasnamäe linnapoolne ots on samuti üsna suures muutumises. Nii on praegu suur küsimus see, mis saab päris linna servaaladel ning kas ja millised muutused millal sinna jõuavad.

Kuigi vaevalt, et keegi tunnetuslikult Ülemistet Lasnamäeks peab.

Just nimelt. See on väga oluline, et maine ongi kohatunnetus ning see on Lasnamäe linnapoolses otsas hakanud muutuma, nii nagu kunagi hakkas Põhja-Tallinna maine Kalamajas muutuma. Täna muutub ka Kopli Põhja-Tallinnas. Võib-olla veerevad nii muutused ka Lasnamäel lumepallina edasi. Kohatunnetus on siin esimene asi, mis inimeste otsuseid mõjutab.

Kui inimene tunnetab, et see on kuidagi teistsugune koht või on sel mõtteline ja visuaalne märk, mis tõmbab või tõukab, siis see kohe hakkab mõjutama elukohavalikut. Kui tõrjuvat märki enam ei ole, kaovad ka barjäärid ära. Lasnamäe esimene ots on küll Lasnamäe, aga tunnetuslikult on toimunud muutus. See on olnud piirkond, kus varasem vene emakeele ja madalama sissetulekuga inimeste üleesindatus on vähenemas, sest piirkonna maine on parenenud ja juurde on tulnud ka jõukamaid inimesi. 

Intervjuu Tiit Tammaruga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Kui mõtlete viivuks veelkord rahvusel ja sotsiaalmajanduslikul staatusel põhinevale ruumilisele eraldatusele Tallinnas, mis tulemusi teie projekt veel pakkus?

Enne rääkisin, et on hea, kui erinevad inimesed elavad rohkem koos, ja et väga suur erinevus võib tekitada probleeme. Samas seda, et "oleme koos", on lihtsam öelda, kui teha. Kuigi meie uurimistöö keskendub rohkem ruumilistele muutustele, on üleüldine ebavõrdsus ühiskonnas väga oluline. Mida suurem on üldine ebavõrdsus, eriti tajutud ebavõrdsus, seda suurem on distants jõukama ja vaesema inimese vahel, ning seda raskem on ka koos tegutseda.

Kui inimesed on erineva jõukusega, siis ka nende võime panustada näiteks majade kordategemisse ja elukeskkonda on hästi erinev. Seal võivad tekkida probleemid, kasvõi ühistus. Ühtlasi otsivad jõukamad inimesed pigem omale uue elukoha, mis vastab paremini nende rahalistele võimalustele. Kui sissetulekute vahe on väiksem, on ühistu sees lihtsam ühiseid asju ajada. Sama kehtib ka muude tegevuste kohta. 

Või kujutleme tinglikult, et meil on kaks naaberlast. Ühe vanematel on Porsche, iPad ja iPhone ja käiakse pideval välismaal puhkamas. Teise lapse vanematel ei ole selliseid võimalusi ja see võib tekitada probleeme. Uuringud on näidanud, et kui panna väga erinevaid ja erineva sissetulekuga inimesi kokku, võib vaesematel inimestel tekkida ka vaimseid probleeme. Koos olles torkavad erinevused eriti selgelt silma – kui palju on väiksemad sinu ja sinu lapse võimalused. Iseküsimus on muidugi ka see, kui palju me peame tarbima.

Liigumegi teie uuringu peateema ehk ruumilise eraldatuse juurde erinevates elusfäärides. Näiteks vaatasite, mis toimub koolis. Eestis on nimeliselt ühtluskool. Ometi teab igaüks peast tunnetuslikult nimetada, millised koolid on n-ö eliitkoolid ja milliste koolide maine jätab soovida. Kas ruumiline eraldatus koolielus piirdub vanemate rahakoti iseärasustega ja n-ö eesti-vene koolide eraldusjoonega või on sel eraldatusel veel mõõtmeid?

Esiteks oleme suutnud siiski oma ühiskonda selles mõttes hästi üles ehitada, rahvusvahelises võrdluses see pilt meil liiga hull ei ole. Näiteks OECD riikidega võrreldes ei ole meie koolidevaheline erinevus õpitulemustes nii suur. Pigem on üsna suur erinevus ühe klassi sees. See on hea näide ka sellest, et koos olemine pole alati lihtne. Õpetajatel on ka keerulisem, kui laste teadmiste tase on sarnane. See on ka põhjus, miks ei tohiks üldiseid erinevusi väga suureks lasta, siis on koos toimetamine keeruline. Eesti on selles osas rahvusvahelises võrdluses seni hästi hakkama saanud.

Nii et ajakirjandus paneb natuke juurde, kui ütleb, et Eestis oleneb lapse hinne ema palganumbrist?

Eks see ikkagi oleneb. Praegu ma lihtsalt toon juurde rahvusvahelise mõõtme, mis näitab, et me tegelikult oleme siiski suhteliselt hästi suutnud Eestis hakkama saada. 

Üldse kogu hariduskorraldus on meil selles mõttes hea, et meil kõik algab juba väga hästi toimivast lasteaedade süsteemist. Meil saavad kõik lapsed minna kodu lähedal lasteaeda, samas kui vanemad saavad olla terve päeva tööl. See on hästi oluline just vanematele, kes ei saa kodus töötada. Kui valgekraelisel kontoritöötajal on lihtsam töö ja kodu aspekte ühildada, siis füüsilist tööd tegevad sinikraeliste ametite pidajad peavad reaalselt minema kuhugile tööle. Sellist lasteaeda, mis meil on elementaarne, me väga paljudes riikides ei näe. Isegi heaoluühiskondades nagu Rootsi ei ole näha, et lasteaiad toimiksid päeva jooksul nii pikalt hommikust õhtuni. 

Samas lasteaiast algab väike tasandamine, mis vähendab ebavõrdsuse tekkimise riske. Lasteaias on lasteaiaõpetajad ja see ühtlustab laste kodust tekkivat erinevust. See, et meil pole erinevusi juba lasteaiast alates tekkinud, kandub edasi järgmisesse kooliastmetesse. Pealegi annab lasteaed nii-öelda alushariduse.

Muidugi me teame, et jõukamatest peredest laste vanemad püüavad veel sinna juurde panna: enne kooliminekut minnakse eelkooli ja sealt viib tee enam hinnatud koolidesse. Niisamuti meie uuringud näitavad, et vanemate haridusel ja sissetulekutel on roll nii laste haridusele, sealt edasi töö saamisele kui ka edasi elukohavaliku võimalustele täiskasvanueas.

Tänapäeval on lasteaedki juba mitmekeelne koht. Olen kuulnud trendist, et vene lapsed pannakse eesti lasteaeda, kus lisaks käivad praegu ukraina lapsed. Kas sellel kooskäimisel võib ka olla mingi pikaajalise positiivne mõju?

See on huvitav, sest olen ise oma lastega samuti selle eksperimendi läbi teinud. Meie lapsed käisid Priisles ehk Lasnamäe tagaotsa lasteaias ja nende lasteaiarühmas oli erineva emakeelega lapsi. Ega laste vahel seal küll otseselt mingeid probleeme ei olnud. Pigem oli probleeme vanematel. Kui ema või isa ise ei oska eesti keelt, siis ta ei saa osaleda näiteks jutuajamises kasvatajaga, sest noored lasteaiaõpetajad ei pruugi osata vene keelt jne. Aga positiivne on ka see, et kui lapsed suhtlevad, ei pääse omavahelisest suhtlemisest ka vanemad. See tähendab, et põlvkondlikud mõjud võivad toimida ka teistpidi ning kanduda vanematelt lastele. 

Kui liigume haridusest edasi järgmisesse sfääri ehk tööturule, siis vähemalt IKT-sektoris näeme erinevaid rahvusi koos töötamas ja kogu suhtlus käib inglise keeles. Mida näitas teie uuring eesti, vene, ukraina ja kõigi muude emakeeltega inimeste koondumise osas eri sektoritesse?

Nägime, et erinevus on väga selge. IKT-haridus tõepoolest toob erineva emakeelega inimesi kokku, kuid kogu tööealist elanikkonda vaadates on IKT osakaal veel väike, kuigi kiirelt kasvav. Laiem pilt on seetõttu natukene erinev. Tuleme siin korra hüppega haridusse tagasi: see erinevus saab selgelt alguse juba haridusest, sest eesti emakeelega noored lähevad palju sagedamini ülikooli. Nad saavad akadeemilise hariduse ja lähevad oma haridusega seotud töökohtadele. Samas vene emakeelega noored lähevad rohkem kutseharidusse. 

Meil on tekkinud huvitav termin nagu kolmas haridustase. See paneb kokku nii ülikoolist saadud akadeemilise kõrghariduse kui ka rakenduskõrghariduse. Sealt vaadates ei tundu erinevused emakeele alusel väga suured olevat. Ukrainlastega on samamoodi: tundub, et haridus on neil väga kõrge, aga erinevus tuleb just sellest, et meile tulnud ukrainlastel, kellel on kolmas haridustase, on see pigem kutseharidus. See tähendab, et haridus sorteerib inimesi tööturul erinevatesse töökohtadesse ning nii vene emakeelega inimeste kui ka ukrainlaste seas on rohkem praktilise kutse omandanuid. 

Ehk kui vaatame avalikku sektorit, siis seal on vene emakeelega inimesed selgelt alaesindatud. Samas mitmes füüsilist ja oskustööd nõudvas sektoris on vene emakeelega inimesed üleesindatud. Kuigi me kogu aeg räägime, et oskustöölist peab väärtustama, siis ikkagi on palgaerinevus siin suhteliselt selge. Tööturg on emakeele põhjal selgelt eristunud.

See omakorda taastoodab ruumilist ebavõrdsust: kui töötad koristajana, ei ole sul raha, et uusarendusse kolida.

Just ja see erinevus põhineb siis sissetulekutel. Tuleksin tagasi tähelepaneku juurde, et vene elanikkonna sees on omakorda kasvanud ka sissetulekute erinevused. Neist üks osa on väga hea hariduse saanud, saavad suurepärast palka ja on võib-olla kolmkeelsed. Nemad saavad tööturul suurepäraselt hakkama. Samas on teine rühm, kelle haridustee on jäänud lühemaks, ning võimalused töö- ja eluasemeturul on seetõttu oluliselt kitsamad.

Intervjuu Tiit Tammaruga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Kolmanda sfäärina vaatasite tallinlaste ruumilist eraldatust vabal ajal. Kas eristub selgelt mingeid kohti, kus käivad aega veetmas just vene emakeelega inimesed või käivad nad seal, kus kõik ülejäänudki? 

See on iseenesest huvitav teema. Ma ei ole küll Põhja-Tallinna viimasel viiel aastal ise väga palju uurinud. Kui meil oli aastaid tagasi Põhja-Tallinnas uurimisprojekt, tuli seal huvitaval kombel välja, et loeb isegi kohviku kujundus. Meie oleme ka praegu kohvikus. Juba see, milline on kohviku interjööri ja muusika valik, hakkab mõjutama seda, mimillised inimesed sinna tulevad.

Jah, mõnes Mustamäe šašlõkirestoranis oleks muusika kindlasti natuke idamaisem ja sisustus kirjum, kui siin.

Just nimelt. See, kuidas me mingit kohta loome, kuidas see välja näeb ja mis on seal visuaalsed märgid, on selles mõttes suhteliselt oluline. 

Vaba aeg on samamoodi mõjutatud neist kahest põhitegurist ehk sissetulekutest ja eelistustest. Sageli öeldakse, et vaba aeg on töö pikendus. Ehk kui sul on hea sissetulek, siis sa saad minna golfi mängima, ja kui sul on väike sissetulek, siis sa pead kodus golfi vaatama. Erinevus tekib seal väga selgelt. 

Teisalt on see vahe keelepõhine. Kui võtta jällegi Kalamaja, siis oleme uurinud, mis saab, kui satutakse ühte kohta, näiteks spordisaali. Seal treenivad ja käivad masinate vahel ringi kõik läbisegi. Kui aga pärast vaatad, kes kellega riietusruumis suhtleb, käib see ikkagi keelepõhiselt. Selle kohta öeldakse mikrosegregatsioon. Teisisõnu on eri rühmad laias mõttes juba koos, näevad teineteist ja saavad põhimõtteliselt suhelda. Samas tihedam suhtlus käib ikkagi oma rühma põhiselt.

Lugesin aastate eest näidet mikrosegregatsiooni murdumisest. Kui rannas soovivad ühest rahvusest inimesed vollet mängida ja kutsuvad teistelt päevitustekkidelt mängu võõraid, siis esmajoones kutsutakse rahvuskaaslasi. Kui neid kokku ei tule, kutsutakse mängu ka mõni muu emakeelega inimene. Enne Ukraina sõda hakkas jää rohujuuretasandil sulama?

Sellistes võistlusmomentides olekski hea, kui moodustuksid segatiimid. Näiteks on mul väiksem laps alles kooliealine ja mängib korvpalli. Seal ma näen kõrvalt, et Tallinna korvpallitiimid on endiselt rahvuspõhised. Meil on vene emakeelega võistkonnad ja eesti emakeelega võistkonnad, aga vähe on koostegemist. 

Tegelikult oleks hea, kui segunemist oleks natuke rohkem ka võistkondade või treeningrühmade sees. Muidu võib asi minna mingil hetkel tahtmatult rahvuspõhiseks. Õnneks seda väga palju välja ei paista – seda võib julgelt öelda. Samas ikkagi need võistkonnad ja huviharidus üldse on siiani keelepõhine. Võib-olla huviharidust oleks isegi lihtsam ümber korraldada kui koole: moel, et kokku tulevad lapsed huvide, mitte kodukeele põhiselt. 

Jah, eriti kui see on pigem füüsiline kui suuline tegevus nagu sport. Vaba aja alla kuulub aga ka ööelu ühes baaride ja klubidega. Aasta lõpus uksed sulgenud Sveta baar ühendas iseenesest väga palju eesti-, vene- ja muukeelseid inimesi, eriti noori. Kas võib siiski öelda, et vähemalt noorem põlvkond juba veedab aega koos?

Jah, veedab. Eks siin on igasuguseid nüansse. Meie uuring näitas sedagi, et kui Põhja-Tallinna noored tahavad saada teistsuguseid elamusi, lähevadki nad Lasnamäele. Siin ei saa kindlasti ühe vitsaga lüüa.

Samas on vaba aeg üleüldiselt natuke kihilisem kui muud elusfäärid. Seal on hästi palju erinevaid tegevusi ja mõned nendest võivad olla väga tugevalt kokku toovad. Eestis tuuakse mõnikord näiteks jalgpall, kus me juba näeme, et tiimid on siin-seal segunenud. On ka spordisaalid ja popmuusikakontserdid. Kui Eestisse tuleb mõni popstaar, siis pole vahet: kõik kuulavad teda, olenemata oma emakeelest. Samas kirikutes tekib juba selge erinevus. Kuigi usul Eestis ei ole suurt rolli, siis paljudes riikides on. Siis öeldaksegi, et pühapäeviti kell 12 on segregatsioon seal suurem, kuna igaüks on oma kogukonnas kirikus. 

Teisalt on vaba aega lihtsam kiiret muutust tuua, kuna elu- ega töökohta ei muuda inimesed pidevalt ja kiiresti. Töökoha vahetus sõltub oskustest ja haridusest ning seda ei ole lihtne nii kiiresti muuta. Vaba aja sfääris on see põhimõtteliselt võimalik. Seal on inimese enda eelistusel suurem roll: kui sissetulekute erinevusi enam ei ole, siis inimeste eelistusi on meil võimalik kasvõi ruumiloomega muuta. Saame mõelda, milline ruum on kõigile sobilik. Eks selline põhjamaine stiil sobib kõigile järjest rohkem.

Või kui mõelda uuesti linna uuendamisele, siis sageli öeldakse, et meie noorem põlvkond otsibki igalt poolt sedasama keskkonda ehk vanast uueks tehtud linna. See tõmbab. Kui sul kohvikus on näha näiteks mingid vanadele hoonetele iseloomulik interjöör ja ehitusmaterjalid, siis tekib tunne, et "see on minu koht". Rahvus pole siis enam oluline. Linnasüda ja selle muutunud keskkonnad on see, mis noort põlvkonda üsna tugevalt tõmbab.

Vaatasite sedagi, kuidas ruumiline eraldatus ühest eluvaldkonnast teise üle kandub. Mis siis on see n-ö kurja juur? Kas ikkagi kakskeelne koolivõrk, mis taastoodab omakeelseid suhtlusvõrgustikke ja mustreid? Või saab kõik ikkagi alguse tööturust, kus vene emakeelega inimesed jäävad puuduliku eesti keele oskuse tõttu ilma eramajas elamist võimaldava palgaga töökohast?

Kakskeelsel koolivõrgul on kindlasti suur roll. Näiteks üks meie viimane uurimus keskendus venekeelsetele noortele, kes kasvasid üles venekeelsetes asumites Tallinnas. Me võrdlesime, kus nad ise elavad täiskasvanueas, võrreldes eesti ja vene õppekeelega koolides õppinuid. Eesikeelses koolis õppinud suudavad nõiaringist paremini väljuda. Aga kuna see on nõiaring, kus üks sfäär viib teiseni, siis vastus ongi, et väga suurt vahet pole, kust seda murdma minna. Ükskõik, kus me mingisuguse sekkumise suudame teha, sealt hakkab muutus edasi kanduma. 

Peaasi, et kusagiltki alustad.

Jah. Kui elukohtadest rääkida, siis eriti viimase viie aasta puhul on väga positiivne, et uusi elamuid on Tallinnas hakatud ehitama rohkem üle kogu linna. Kui me intervjueerime arendajaid, ütlevad ka nemad, et nad arendavad hea meelega kogu linnas. Muidugi on piirkonnad, nagu Põhja-Tallinn või Haabersti, kus uuselamupiirkonnad on hästi suured. Siiski ehitatakse kõikidesse linnaosadesse, ka Lasnamäele, uusi elamuid. Nagu enne rääkisime: kui uutesse elamutesse kolivad jõukamad inimesed ja need elamud paiknevad läbisegi vanemate majadega, siis juba see on esimene tegur, mis aitab vähendada ruumilist eraldatust. 

Rikkus võikski piserduda üle linna laiali.

Nii on, sest kui juba erineva jõukusega pered elavad samas piirkonnas, siis lapsed lähevad lasteaeda või kooli, mille lähedal nende vanemad elavad, ja siit hakkab see nõiaring vähenema. 

Elukohtade eripära Eestis on jällegi see, et meil ei ole avaliku sektori omanduses olevate või sotsiaalkorterite traditsiooni. Näiteks Helsingis on suur osa korteritest linna sotsiaalkorterid, mida linnal on võimalik ise jagada. Selle kaudu saab linn näiteks jõukamatesse piirkondadesse vähemjõukaid inimesi elama tuua ja vastupidi. Meil on eluasemesektor hästi turupõhine ning elanike mitmekesisust saab linnaosades mõjutada pigem planeeringutega. Ehk me peame leidma lahendusi, mis sobivad paremini Eestile.

Sama oluline on elamute renoveerimine. Meie uuringud näitavad selgelt, et saab eristada kolme hoonete rühma: uued hooned, vanad hooned ja vanad, kuid renoveeritud hooned. Kui vaadata just paneelelamupiirkondi, siis vana hoone renoveerimisel on inimeste tung neist lahkuda väiksem, seda ka jõukamate inimeste seas. Nii on renoveeritud majad nii sõbralikud keskkonnale kui ka sotsiaalselt ja rahvuspõhiselt rohkem segunenud. 

Problemaatilised on seega just vanad ja renoveerimata hooned. Kui me suudaksime paremini kõik olemasolevad hooned ära renoveerida, aitab see vältida ruumilise eraldumise süvenemist. See on hea nii ühiskonnale kui ka keskkonnale, sest säilib elanike mitmekesisus ja kasvab hoonete energiatõhusus. Kõik kütmisega seotud keskkonnaprobleemid vähenevad. Niisiis hoonete renoveerimise toetus, mis on avaliku sektori kontrolli all, võimaldab samamoodi nõiaringi murda. 

Intervjuu Tiit Tammaruga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Siin on ka kiirus oluline. Näiteks oleme teinud võrdlevaid paneelelamupiirkondade uuringuid Euroopa linnades. Pariisis linnauurijad järeldasid muu hulgas, et mida sügavamaks laseme probleemidel paneelelamupiirkondades kasvada, seda keerukam on hakata neid lahendama. Nende sõnum on, et ärge laske neil probleemidel üldse nii suureks paisuda, vaid püüdke probleeme ennetada. 

Eestis me nii sügaval veel ei ole?

Ei, aga öelda, et meil probleeme üldse ei ole, ei ole ka õige. Kui probleemid süvenevad, on neid palju keerulisem lahendama hakata. 

Ka linnade planeerimisel võiks ennetavalt mõelda – umbes nagu meditsiinis. Meditsiinis me mõtleme järjest rohkem, et hilja on inimesega tegeleda siis, kui ta on juba täiesti haige, vaid püüame pigem riske ennetada, et inimene oleks võimalikult terve. Sama käib linnade kohta.

Ehk see oli teil Tallinna linnatervise sõeluuring.

Jah. (naerab) Linnade puhul tähendab see, et ebavõrdsuse teemad ei muutuks väga teravaks: meil ei tekiks väga problemaatilisi piirkondi. Ehk see on eluasemete pool, kus linnal ja avalikul sektoril on kaudne roll läbi renoveerimiste ja planeerimiste. Samas on lõpuks ikkagi inimesed need, kes kuhugi kolivad ja linnas oma elu elavad. 

Koolid on loomulikult koht, kus avalik sektor saab rohkem teha. Avalik sektor, kas riigi või omavalitsuse näol, on koolipidaja. Milline on meie kool ja kuidas me koolielu kasvõi keeleliselt korraldame, on avaliku sektori ja poliitikute kätes. Koolielu korraldamine mõjutab kohe seda, kas lapsed õpivad erinevates koolides või koos. 

Töökohad jällegi on koht, mida riik nii otseselt mõjutada ei saa. Siiski veidi ikka: avalikus sektoris saab püüda toetada, et tööle tuleks erinevaid inimesi. Kui haridussüsteem juba eos sorteerib vähem eri emakeelega inimesi eri haridusradadele, väheneb kohe ka tööturu erinevus. Tööturgu saab kõige efektiivsemalt mõjutada hariduse kaudu. 

Ma päris seda meelt ei ole, et töökohtades peaks kvoote kasutama. Neid on mujal maailmas katsetatud. Näiteks on riike, nagu USA, kus on väga konkreetsed tööturgu mõjutavad poliitikad, et tagada kõigile võrdsemat ligipääsu erinevatele töökohtadele. Sellised poliitikad tekivad ka siis, kui probleemid on muutunud juba väga sügavaks. Samas mulle tundub, et vähemalt Eesti ei ole valmis tööturgu väga jõuliselt sekkuma ja pole ehk ka vaja. Pigem saab lahendusi otsida mujalt, linnaplaneerimisest, koolielu korraldamisest ja vaba aja tegevustest. Laste huviharidus kindlasti võiks olla teema, kus annaks midagi veel teha.

See on tõesti uus või vähemalt tähelepanuta jäänud nurk, sest huviringidest räägitakse meedias pigem rahastuse kui lõimumise kontekstis.

Ometi on seal muutust teha kõige lihtsam: saab teha ühistel huvidel põhinevad segarühmad. Paljud tegevused nagu muusika, sport aga ka arvutikoodi kirjutamine ei vaja tingimata soravat keeleoskust. Pealegi suudavad lapsed üldse omavahel suhelda ka siis, kui keeleoskus on puudulik. Keelekeskkonnas koos tegutsedes õpitakse keel kiiresti. Muidugi peab siis olema seal mingisugune õpi- või keeletugi – juhul, kui huviring on eestikeelne, aga lastel veel koolist ei tule vajalikku eesti keele pagasit. Siis oleks ringis lisaks mõni vene keele oskaja abitreener või -õpetaja. Arusaadavalt tähendab see kulu, aga see on lahendusena mõeldav ja lapsed õpivad kiiresti. Kui vähemalt osa neist on juba lasteaias koos käinud, siis mingisugune keelepagas on neil olemas. 

Hea näide on praegu Ukraina põgenikega seonduv. Eestis me näeme, et väga paljud neist lähevad vene kooli, sest nii on neile lihtsam. Soomes seda võimalust ei ole. Seal peab saama hakkama soome keelega esimesest päevast alates ja pole mingit probleemi. Lapsed õpivad keele kiiresti ära. On lihtsalt teatud vanusevahemikud, kus tuleb olla eriti peenetundeline. Näiteks teismeeas lapsed on eriti haavatavad, aga need probleemid on teada ja nende murede ületamiseks on vaja lapsi ja peresid aidata. Kõikide teiste laste puhul käib keeleõpe suhteliselt valutult. 

Just koos tegemine ja koos õppimine on, nagu keeleteadlased ütlevad, autentses keelekeskkonnas olemine. See aitab keele omandamisele kõige tõhusamalt kaasa. Meil on küll keelekümbluskoolid, aga seal pole sa autentses keelekeskkonnas. Seal õpivad teisest rahvusest inimesed koos eesti keeles, mis ei ole sama, kui sa õpiksidki eesti emakeelega inimestega koos.

Kuidas te seda kõike teate? Toote projektikirjelduses välja, et kombineerite omavahel rahvaloenduste ja registriandmeid, nutitelefonide andmeid, GIS kaardikihte ja küsitlust. Ehk sisuliselt kuulasite (loodetavasti inimeste privaatsust austades) pealt, kes kellele helistab?

Ei, me ei kuula kedagi pealt. Tõesti kasutame erinevaid andmeid, aga me ei seo neid omavahel. Andmestikud on kõik eraldiseisvad, aga nende põhjal tekib uus teadmine. Rahvaloendustest ja registrirest saame teada üldiseid seaduspärasusi, nagu näiteks see, millistes linnosades elavad jõukamad ja vaesemad inimesed. Mis eriti oluline, rahvaloendused toovad välja pikaajalised suundumused ühiskondade arengus ning meie keskendume peamiselt viimasele kolmele aastakümnele.

Mobiilpositsioneerimise andmed sobivad aga inimeste igapäevase liikumise uurimiseks ja kirjeldavad paremini hetkeolukorda. Mobiilpositsioneerimise andmeid on kahte liiki. Ühed on nii-öelda passiivsed andmed ehk need, mida koguvad telefonioperaatorid. Need on anonüümsed ja nende põhjal saab uurida kogu rahvastikku. Covid-19 ajal kasutasid mitmed riigi neid andmeid selleks, et näha, kuidas muutus inimeste liikumine liikumispiirangute ajal. See on passiivne andmestik.

Teiseks on nii-öelda aktiivsed nutitelefonipõhised andmed, mida kogutakse väikese uuritava rühma kohta. Meie kasutasime oma projektis neid mobiilpositsioneerimise andmeid ning korraldasime selleks eksperimendi, mille kooskõlastasime eetikakomitees. Eksperimendis osalemiseks küsisime inimestelt konkreetset nõusolekut: kas te olete nõus, et me kaasame teid uuringusse, mille käigus kaardistatakse teatud aja jooksul teie liikumine linnas. Nõustunud inimesed pidid ise oma telefoni laadima äpi, mille abil saimegi siis kokku lepitud ajaperioodil koguda inimeste liikumise andmeid.

Nende liikumismustrite selgitamine aitab kaasa näiteks linnaplaneerimisele. Samuti saab täpsemalt selgitada, milliseid liikumisviise inimesed päriselt kasutavad. Äpi kaudu saame täpselt ära mõõta, kui palju käiakse jala või sõidetakse näiteks autoga ning millised liikumised on seotud erinevate sihtkohtadega linnas.

Käesolevas projektis oli meil lisaks väga suur lõimumisega seotud huvi. Rahvaloenduse andmetele tuginedes valisime Tallinna välja kaks piirkonda, Priisle ja Kalamaja. Kuna Tallinnas on toimunud elukohtade eraldumine muu hulgas emakeele põhiselt, keskendusime oma uurimistöös kahele asumile. Priisles on ülekaalus vene emakeelega inimesed, Kalamajas eesti emakeelega inimesed. Kummaski asumis kaasasime oma eksperimenti 100 inimest, kes andsid selleks nõusoleku ja laadisid alla äpi. Osalejad täitsid ka ankeedi, kus me küsisime neilt küsimusi ja seal nad lubasid meil jälgida oma liikumistrajektoore.

See oli üks väike rühm inimesi, kes andis nõusoleku. Nemad olid meil üks eraldi andmekogu. Meie tugevus on aga just paljude eri tüüpi andmekogude kombineeritud kasutamine ehk rahvaloenduse üldisele rahvastiku paiknemisele tõime juurde mobiilpositsioneerimise eksperimendi.

Intervjuu Tiit Tammaruga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Nimetate ise oma meetodit unikaalseks. Kas sama saab öelda ka tulemuste kohta?

Tulemustest oli näiteks huvitav, et Kalamajas on inimesed natukene paiksemad, mis ei võimalda kokkupuuteid teistes linnaosades elavate inimestega. Priisles on inimesed aga natukene liikuvamad ja nad paiknevad päevasel ajal ühtlasemalt üle linna, kui õhtul taas koju jõudes. See tähendab, et Priisles kompenseerib elukohapõhist eraldiolemist teatud määral päevasel ajal aktiivne liikumine linnas. Inimesed ei ole ruumiliselt isoleeritud, kohtuvad ja suhtlevad mujal erinevate tegevuste käigus väga erinevate inimestega, saavad osa linna võimalustest. See ongi ju linnade eksisteerimise mõte, et inimesed saaksid võimalikult palju osa nendest võimalustest, mis linnas on: töö, koolid, vaba aja veetmine jne.

Laiemalt linnaplaneerimise mõttes on need tulemused väga olulised. Nimelt on linnaplaneerimises praegu väga popp 15-minuti linna idee, mille kohaselt peaksid inimesed tegema kõiki olulisi tegevusi kodu lähedal. See on aga probleem linnades, kus inimeste elukohad on rahvuse või sissetuleku alusel eraldunud. Paraku enamikus suurtes linnades on see nii. Siis on pigem hea, et inimesed liiguvad ka kodust kaugematesse kohtadesse ja kohtuvad teistsuguste inimestega.

15-minuti linna idee mehhaaniline rakendamine tähendaks meie uuringu näitel, et Priisle elanikud kapselduksid veelgi enam oma elukohapiirkondadesse, töökohti otsitakse kodu lähedal, lapsed käivad kodukoha koolis, vaba aega veedetakse kodu lähedal. Nii tekib kohe nõiaring, kus erinevused ühes eluvaldkonnas kanduvad kiirest ka teistesse. Ehk lihtsaid lahendusi ei ole ja kuigi 15-minuti linna idee on popp, tuleb otsida kompromisse nende poliitikate vahel, mis on head keskkonnale ja mis on head sotsiaalsele sidususele.

Seega andmetaristul on tulemuste osas tähtis roll?

Jaa. Andmed on uurimistöös väga olulised. Tulemuslik uurimistöö saab põhineda vaid kvaliteetsetele andmetele. Teaduse tippajakirjades pööravad retsensendid ja toimetajad sellele väga suurt tähelepanu. Kehvade andmetega ei ole mõtet üldse proovidagi. Vastupidi ka: head andmed viivad oluliste tulemusteni ja võimaldavad tulemusi avaldada ka tippajakirjades. Olen väga tänulik kõigile oma töörühma liikmetele, et oleme jõudnud oma teadustööga sellele tasemele.

Näiteks Põhjamaade linnade kohta on väga palju uuringuid seetõttu, et registriandmeid on pikka aega kogutud ja neid kasutatakse aktiivselt nii uurimistöös kui ka otsuste langetamisel. Meie pole selles osas nii kaugele veel jõudnud. Samas meie tugevus on erinevate andmete kasutamises.

Seda ma julgen seda küll öelda, et meil on tekkinud täiesti unikaalne andmetaristu, sest kasutame nii mobiilpositsioneerimise kui ka rahvaloenduste ja registrite andmeid. Rahvaloenduse andmed annavad tervikpildi ning siis saab eksperimentidega keskenduda konkreetsetele probleemidele. Tuues jällegi paralleeli meditsiiniga, siis kogu rahvastikku hõlmavad loendusandmed võimaldavad panna diagnoosi, näiteks kus on suuremat sorti probleemid. Eksperimendid aga võimaldavad siis nende probleemsete teemadega täpsemalt tegeleda.

Meie tugevus on kvantitatiivsete ja kvalitatiivsete andmete kasutamine. Väga sageli vaatavad kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid andmeid kasutavad teadlased üksteisele altkulmu otsa. Meie näeme siin aga võimalust ühiskonda paremini mõista. Näiteks kui me rahvaloenduses tuvastame probleemsed piirkonnad, palume inimestelt luba mingi aja jooksul oma liikumisi jälgida, siis me ei tea seda, kuidas inimesed ennast erinevates olukordades tundsid, kellega suhtlesid jne. Seda kõike saab teada alles siis, kui inimestega rääkida. Võib-olla on nii, et erinevad inimesed küll kohtuvad ja suhtlevad kusagil regulaarselt, aga see ole tegelikult üldse meeldiv suhtlus. Seetõttu me eksperimentide ühe osana ka räägime inimestega.

Aga miks on vaja andmetega minna nii kaugele ajas tagasi, 1989. aastasse?

Alustuseks mainin, et kadunud demograafiaprofessor Kalev Katus tegi Eestile suure teene ja tõi Moskvast ära 1989. aasta rahvaloenduse isikuandmed magnetlintidel. See on täiesti ainulaadne, sest mitte üheski teises Ida-Euroopa riigis ei ole võimalik isikupõhiselt ajas nii kaugele minna. Tagantjärelegi on võimatu selliseid andmeid luua näiteks inimesi tagasivaateliselt küsitledes, sest Eestist lahkus 1990. aastate alguses väga palju inimesi.

Meie jaoks on see aga unikaalne võimalus ühiskonna katkestuste uurimiseks. Tahame oma uurimistööga mõista, mis inimestega juhtub näiteks jõukuse ja vaesuse põlvkondliku ülekandumise mõttes, kui ühiskonnas tekib suur katkestus. Inimesest endast see katkestus kuidagi ei sõltu: meil on üks ühiskonnakord ja äkki pannakse ühiskond mingile teisele arengurajale. 

See võimalus on unikaalne ja kuigi 1989. aasta andmed ei huvita enam mitte kedagi, siis teadlaste jaoks on need üliväärtuslikud sisulistele probleemidele vastuse otsimisel. Inimesi huvitab sageli ainult see, mis juhtus eile. Mis üleeile juhtus, on juba nii kauge ajalugu, et see ei huvita kedagi. Võtsime oma uuringus teise vaatenurga: oluline on just ajas kulgev lugu, mitte see, mis hetkel toimub. Hetkel toimuv on pinnavirvendus.

Pikka 30-aastast lugu vaadates näeme, et tegelikult hästi paljud asjad meie elus taastoodavad ennast. Inimese varasem elutee hakkab mõjutama seda, mida ta edasi teeb. Samuti aitavad pikad aegread peamini mõista tänaseid sündumusi.

Näiteks käsitles üks meie viimaseid artikleid koroonapandeemia mõju elukohavahetustele. Koroona puhkedes oli palju juttu, et osad inimesed kolivad maale. Panimegi siis koroona-aegsed elukohvahetused 30 aasta perspektiivi ja selgus, et see on muster, mis kordub kõikide kriiside ajal. Kriisid viivad inimesed linnast maale. Samas nägime lisaks uusi ja põnevaid nüansse. Näiteks seda, et lastega perede seas on maale kolimine muutunud oluliselt ulatuslikumaks kui varem. See on juba uus ja põnev teema, mida tahame edasi uurida: milline roll on siin digipöördel ja kaugtöö võimalustel.

Mainisite, et 1990. aastad tõid Eesti ühiskonda katkestuse, kus teie käsutuses on andmed nii eelnenu kui ka järgenu kohta. Ehk põhimõtteliselt olid viimased 30 aastat üks suur loomulik eksperiment?

Just, Eesti iseseisvuse taastamine tekitas teatud moodi loomuliku eksperimendi ühiskonnas. Meie jaoks on just see huvitav ajamoment: mitte see, mis näiteks praegu toimub.

Esiteks aitab pikk vaade paremini mõista muutusi ja teiseks asetab see meid teiste ühiskondadega võrdluspeeglisse, kus sellist katkestust pole toimunud. Nii tekivad huvitavad võrdlusteemad. Sageli, kui me ainult ühte riiki võrdleme, me tegelikult lõpuni sellest aru ei saa, mis on ühe või teise teguri roll, või kuidas näiteks toimub ebavõrdsuse põlvkondlik ülekandumine. Ühiskond paraku on selline koht, kus muutused on ühiskonnapõhised. Sellised katkestused ja võrdlused teiste riikidega aitavad aga ühiskonnanähtusi paremini mõista.

Eesti on oma väga turumajandusliku lähenemisega unikaalne. Samas meie kõrval on sotsiaaldemokraatlikum ja jõukust rohkem ümber jagav Soome. Kui näeme, et mingid muutused on Eestis ja Soomes sarnased, siis võib öelda, et seal on uuritavate nähtuste vahel mingi tugevam ja universaalsem seos. Kui muutused on erinevad, võib see olla rohkem selle ühiskonnakorra spetsiifiline ega ole nii tugeva tähendusega. 

Meie uuringud näitavad siiski, et isegi ühiskonna katkestus tegelikult liiga suurt muutust ei too, sest inimeste erinevused kanduvad üle põlvkondade edasi. Võtame kasvõi näite, et Nõukogude-aegne haridus kaotas mõnes mõttes oma väärtuse. Ometi inimesed, kes olid Nõukogude ajal hea haridusega, väärtustavad haridust kui sellist. See väärtushinnang kandub edasi nende lastele ja sealt need erinevused jäävad edasi kanduma. 

Kuigi teiselt poolt on oma mõju haridustee pikenemisel ja uute erialade esile kerkimisel. IKT-sektor tekitab nüüd võimalusi kõikidele, sõltumata nende vanemate taustast. Kogu noorem põlvkond on kokkuvõttes rohkem haritud ja nende seas on rohkem IKT-haridusega inimesi.

Olen nõus, et keele taha IKT-s asi ei jää. Kogu valdkond on suuresti ingliskeelne ja kohalikud erinevused kaovad sinna, nagu sulatuspotti.

Jah. Näiteks põgenike puhul on räägitud, et mis tegevused aitaksid neid kohalike inimestega rohkem kokku tuua. Muidugi on olemas igasugused kokkusaamise kohvikud ja keeleklubid, aga keelebarjäär võib ikkagi seal vahel olla. Seevastu näiteks IKT-ga seotud tegevused sageli ei nõua keeleoskust. Kasvõi koodi kirjutamine: ei ole vahet, mis emakeel inimesel on. Ehk kaasaegse digiühiskonnaga seotud tegevused aitavad sõltumata emakeelest või sotsiaalsest taustast inimestel kokkupuutepunkte leida. 

Kas 30 aasta pärast tuleb siis jätku-uuring, kus praegune moment saab omakorda mingisse uude konteksti asetatud?

Jaa, täpselt nii. Praegu me näeme natukene seda, et teadlased hüppavad teemalt teemale. Seda soosib ka ühiskonnanõudlus ja rahastamine. Kui Euroopas oli 2015. aastal põgenikerkriis, uuriti seda, aga siis tuli koroonakriis ja siis sõda Ukrainas jne. Meid huvitab pigem selliste sündmuste pikaajaline mõju. Näiteks just arutasime hea kolleegiga Soomest, et nüüd on õige aeg analüüsida, millised mõjud tekkisid 2015. aasta põgenikekriisist. Paljud seda kriisi enam ei mäletagi, aga selle kriisi õppetunnid on väga väärtuslikud.

Intervjuu Tiit Tammaruga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Kas mujal maailmas on juba huvi ka tuntud, et kuidas te oma mobiilieksperimenti tegite? Keegi tahaks oma linnas ise sama proovida?

Jaa, selliseid eksperimente on hakatud järjest enam tegema. Samas ega seda ei ole lihtne järgi teha, sest inimeste uuringusse leidmine nõuab aega ja süvenemist. Sageli tehakse eksperimente väga sarnaste rühmadega ehk valitakse n-ö madalalt rippuvaid vilju: võetakse näiteks tudengid, oma töökaaslased või kontoriinimesed ehk otsitakse rühma hästi palju sarnaseid inimesi. Meie üks unikaalsus oli see, et tahtsime saada päriselt erinevaid inimesi – erineva sissetuleku ja emakeelega. See oli väga vaevarikas ja meil läks terve aasta aega, et kõike üles ehitada, inimesi nõusse saada ning eksperiment läbi viia. 

Toote projektikirjelduses välja ka järelkasvu tähtsuse. Milline pilt ülikooli seinte vahel vastu vaatab? Kas noori huvitavad küsimused linna-uuenemisest ja ruumilisest eraldatusest? On meil 30 aasta pärast kordusuuringu tegijaid?

Meil on üpris suur uurimisrühm. Noortel panevad kindlasti kõik uued andme- ja nutitelefonipõhised lähenemised silma särama. Samuti võimalus pärisprobleemidega tegeleda. Ebavõrdsus, keskkonnateemad, linnade planeerimine – need on kindlasti kõik suured ja olulised teemad ka tulevikus. Meie töörühmas on ka mobiilsusuuringute labor, kes neid nutitelefonipõhiseid eksperimente teeb. Väga paljud noored tahavad tulla ja nendega koos huvitavaid uurimistöid teha.

Mõeldes aga laiemalt kogu linnageograafia ja urbanismi temaatikale, siis kas see on pigem nii-öelda seksikas eriala või peab sinna inimesi tikutulega taga otsima?

See on pigem eriala, kus noori on päris palju, lihtsalt linnaplaneerimise bakalaureuseõpet Eestis ei ole. Ehk need noored asuvad õppima väga erinevatesse ülikoolidesse ja erialadele. Eesti Kunstiakadeemias on väga põnevaid õppesuundi, samuti Tallinna Ülikoolis, Tallinna Tehnikaülikoolis ja Maaülikoolis. Muidugi ka Tartu ülikoolis geograafia osakonnas.

Magistritasemel on omad probleemid ehk noored kipuvad varakult tööturule, heade ruumianalüüsi oskustega inimesi otsivad pigem tikutulega taga tööandjad. Pidime lausa lõpetama töökuulutuste avaldamise meililistides selleks, et noored saaksid ikkagi korraliku haridusliku põhja alla enne tööle asumist. Meil on ka väga põnev rahvusvaheline magistriprogramm "Geoinformatics for Urbanized Soceties", mis võimaldab tuua meie seminaride aruteludesse kogemusi linnadega seotud probleemidest ja linnaplaneerimist linnadest üle kogu maailma.

Doktoriõppes on seis väga rõõmustav, väga palju noori soovib uurida linnadega seotud probleeme. On ju tänapäeva maailm linnastunud maailm ning linnades peitub ka paljude globaalprobleemide lahendamise võti, olgu see majade renoveerimine või autostumise vähendamine. Pigem on siin probleem Eesti demograafiline olukord, kus on noori on järjest vähem ja see vähendab ka üldist doktoriõppesse tulevate noorte arvu.  

Ma ei kahtlegi, et teil on nüüd olemas mitmekesise linnaruumi valem. Palun jagage seda Novaatori lugejatelegi. 

Võime mõttemänguna selle nõiaringi teistpidi keerata: mida teha, et erinevused olekski hästi suured? Esiteks ei tohiks tegeleda ebavõrdsusega sissetulekute mõttes. Lasegi erinevused hästi suureks kasvada. Nii suurenevad käärid rikkamate ja vaesemate inimeste vahel, kes leiavad endale erinevad eluasemed ja koonduvad elama erinevatesse linnaosadesse, ning nende lapsed satuvad erinevatesse koolidesse, mis kiirendab ebavõrdsuse põlvkondlikku ülekandumist.

Kui me kõike seda oma linnades näha ei taha, peaksime järelikult tegutsema vastupidi. Ennekõike peaksime püüdma ohjata sissetulekute erinevuste kasvu. Eestis on selles osas olnud viimase 30 aasta jooksul Ameerika mäed. Sissetulekute ebavõrdsus kasvas Eestis 1990. aastatel ning sellest tulenevalt kasvas ruumiline ebavõrdsus kõige rohkem 2000. aastatel. Nii see kipub olema, et sissetulekute erinevus kandub kandub linnaruumi ajalise nihkega.

Alates 2015. aastast on hakatud ikkagi ebavõrdsuse teemaga Eestis rohkem tegelema maksusüsteemi reformimisega. Kuigi need reformid leidsid palju kriitikat, on ebavõrdsus Eestis siiski oluliselt vähenenud. Gini indeks, mis mõõdab sissetulekute jaotust, on hakanud Eestis selgelt kahanema – juba kuus-seitse aastat. Ühtlasi näeme nüüd, et ruumiliste erinevuste kasv on peatunud. 

Niisiis, kui räägime ruumist, erinevate sissetulekutega ja emakeelega inimeste elukohtade paiknemisest, on esimene temaatika sissetulekud. Järgmine asi on ruumi- ja linnaplaneerimine. Isegi kui me ütleme, et meil on kõik elamuehitus turupõhine, saab linnu nii planeerida, et erinevused ei kasva suureks. Vanu maju renoveerides ja uusi maju ühtlasemalt üle linna planeerides ei saa ka ruumiline eraldatus nii lihtsalt kasvada.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: