Undi sõnul on vaesus väga mitmemõõtmeline nähtus. "Üks, mida sageli peetakse silmas, kui öeldakse sõna vaesus, on see, et sul on kõht tühi ning sul on raske maksta ära oma üür või kommunaalkulud. Sa ei saa hakkama oma esmaste vajadustega," ütles ta Vikerraadio saates "Teise mätta otsast". Kui selline kirjeldus käib absoluutse vaesuse kohta, siis teisalt võib rääkida suhtelisest vaesusest. "See on selline, et sa ei suuda elada elustiili, mis on sinu riigis tavapärane," avas Unt.

Rebane tõi välja, et 2023. aasta seisuga olid Eestis absoluutses vaesuses inimesed, kes teenisid 338 eurot kuus, ning suhtelises vaesuses olid need, kes teenisid 876 eurot kuus. Vahe on tema sõnul üsna suur. "Samas võime öelda, et tänu riiklikule rikkuse ümberjagamisele pensionisüsteemi näol ei ole suur hulk pensionäre mitte absoluutses, vaid suhtelises vaesuses," osutas ta.

Unt nõustus, et absoluutne vaesus oli Eestis suurem murekoht 2000. aasta paiku, mil alla selle piiri elas ligi kolmandik elanikkonnast. Nüüd on absoluutses vaesuses inimesi Eestis aga mõni protsent. "Kui vaatame laias pildis, siis oleme tohutu sammu edasi astunud nende kahe kümnendiga," tõdes sotsioloog.

Pigem on mõlema teadlase sõnul kasvanud ebavõrdsus. "Seda esineb mitte ainult Eestis vaid enamikus kõrgelt arenenud lääneriikides," tõi Rebane välja. Undi sõnul toimus Eesti ühiskonnas pikalt tasalülitus ning eri liiki ebavõrdsused alles võtavad siin hoogu. "Ebavõrdsus tuleb sellest, mis toimub tööturul ning palkade ebavõrdsusest," märkis ta.

Teine uus ja üha kasvav murekoht on Undi sõnul eluaseme ebavõrdsus. Sotsioloogilisi uuringuid tehes näeb ta, et küsimus on põletav just noorte jaoks. "Kui Eestis sai 2013. aastal keskmise palgaga osta ühe ruutmeetri elamispinda, siis 2023. aastal sellest enam ei piisa," võrdles ta. Lõhe juba kinnisvara omavate ja alles osta soovivate inimeste vahel käriseb mõlema teadlase sõnul üha laiemaks. "Kui vaadata kümne aasta lõikes kõiki maailma riike, siis Eestis on kinnisvarahinnad kõige kiiremini kasvanud kogu maailmas – ligi 200 protsenti," märkis Rebane.

Rahast rääkimine võib ennetada võlga

Marit Rebase sõnul on rahast rääkimine Eestis endiselt tabu. Ta on uurinud koos kolleegidega finantskirjaoskust. "Paraku tuleb välja, et väga tihti ka abikaasad või kooselupartnerid ei anna üksteisele infot selle kohta, mis rahaline seis neil on, eriti kui nad raskustesse satuvad," sõnas ta. Kui mõlemal täiskasvanul on peres oma kiirlaenud, mida kaaslasega ei arutata, võib tekkida allakäiguspiraal, kust hiljem väljuda on palju keerulisem.

Marge Unt nõustus, et inimene oskab elus, sh rahaasjades teha ainult neid valikuid, mille tegemise võimalust ta teab. "Kui kuulen, kuidas teine rahaasjadega toime tuleb, siis see annab mulle võimaluse mõelda, et ahaa, selle peale ma ise võib-olla ei tulnudki," arutles ta. Liiatigi on kõikvõimalikud vaesusnäitajad tema sõnul peretasandi näitajad ehk vaadatakse pere eelmise aasta sissetulekut. "Suhtelises vaesuses on naised harvem, sest väga tihti see peretasand pehmendab ära," märkis Unt.

Samas on Eestis endiselt palgalõhe naiste kahjuks. "Kui 1994. aastal oli sooline palgalõhe meil peaaegu 29 protsenti, siis 2023. aastal oli 13 protsenti. See on vähenenud, aga see ei ole täiesti ära kadunud," kirjeldas Rebane. Samuti vastasid naised Undi uuringus, et tajuvad tugevamalt vaesuse probleemi peretasandil olemasolevaid ressursse majandades võrreldes meestega.

"Teine asi, mis on sotsiaalsete normide ja varalise ebavõrdsusega seotud, on Eesti inimeste suur soov üleval hoida ilusat fassaadi võimalikult kaua. Või püüda olla naabrist parem," tõi Rebane välja. Kohtutäiturite andmetel olid 2022. aasta seisuga Eesti suurimad võlgnikud keskealised mehed. Majandusteadlase sõnul võiksid nad olla parimas tööeas ja kõrgepalgalised. Samuti võib neil olla kahe leivateenijaga, liisinguautode ja laenuga ostetud koduga pealtäha hästi toime tulev pere, kelle võlgadest lähikondsed ei tea. "Siit aga tuleb mängu see, et elukaare jooksul me kõik võime sattuda haavatavasse olukorda," sõnas ta.

Suhted on rikkus

Milline inimene võib end aga rikkaks lugeda? "Siin võtan vanarahvatarkuse appi, et rikas ei ole mitte see, kellel on kõik olemas, vaid rikas on see, kes on rahul sellega, mis tal on," sedastas Marit Rebane. Teisisõnu võib mediaanpalka saav, ent kriisipuhvri kogunud inimene tunda end rahaliselt palju kindlamini kui palgast palgani elav kõrgepalgaline.

Marge Unt osundas aga teoloog Toomas Pauli mõtet, et inimeses on täiuslikkuseihalus, millest üks osa on soov end rikkana tunda. Küsimus on tema sõnul pigem selles, mis olukorras ise ollakse ning kellega end võrreldakse. "Selge on, et mida kõrgemale keegi jõuab, ikka on ju inimesed ees. Kui kedagi muud pole, siis Elon Muskiga saab võrrelda ennast ikka," mõtiskles ta.

Ehkki tühja kõhuga on raske õnnelik olla, on varasemad pikaajalised uuringud tema sõnul näidanud, et laias laastus teevad inimesi õnnelikuks hoopis inimsuhted. Rebane tegi aga Oxfordi Ülikoolis oma magistritöös samalaadse uuringu Briti pikaaegsete andmete põhjal. "Mis oli universaalne ning tegi vähemalt britid õnnelikuks ja elu lõpus väga hästi hakkama saavaks, oli see, kui nad tunnetasid, et neil on mingi kontroll oma elu üle," meenutas ta. Heade suhete kõrval luges juba seegi, et hooldekodus elaval inimesel oli näiteks toataim, mille eest hoolitseda.

Kus saaks riik aidata?

Selleks, et vähendada absoluutset vaesust, on Marge Undi sõnul olemas head meetmed ning Eesti riik on sellest vaatest saanud aja jooksul palju rikkamaks. "Suhteline vaesus on nurjatu probleem, kuna ta on seotud tulude jagunemisega," osutas ta. Küsimus on selles, kuidas suhestuvad miinimumpalk ja vaesuspiir. Euroopa Liidu tasandilt tuleb Undi sõnul surve, et miinimumpalk oleks riigis vaesuspiirist suurem. "Niipea kui paneme aga turul ettevõtted palku tõstma, paneb see surve ka järgmistele palgagruppidele. See ei pruugi üldist ebavõrdsust sugugi vähendada," sõnas sotsioloog.

Marit Rebane osutas, et palga ostujõud on igas riigis erinev. Samuti ei peegelda palganumber tema sõnul kohalikku elukvaliteeti, näiteks puhast loodust. Ta nõustus, et lihtsalt palga tõstmine ühtki probleemi ei lahenda, vaid annab hoogu inflatsioonile. "Ainus viis, kuidas palgatõus on põhjendatud, on tootlikkuse kasvu kaudu," märkis ta.

Undi sõnul on palgaga toimetulek koht, kus iga inimene saab ise mõelda, mida ta saaks ära teha. Näiteks on suur vahe, kas osta poest valmistoitu või see toit kodus ise teha. Teisalt on ebavõrdsuse vähendamises kohti, kus riik võiks tavainimesele appi tulla. "Kui kinnisvarahinnad tõusevad kiiremini kui palganumbrid, siis see on koht, kus riik saab sekkuda ning kus inimesel endal on väga vähe ära teha," osutas sotsioloog. Rebase sõnul väärivad Eestis rikkuse võrdsemaks jagunemiseks arutelu ka varamaksud.

"Raha kipub kogunema hunnikutesse ning kui me midagi ei tee, siis see tung on veel suurem," sõnas Unt. Ühiskonna võrdsemaks muutmisega saab tema sõnul tegeleda eri tasanditel näiteks laulupeo ja kooriliikumise kaudu: "Sellised asjad hoiavad meid koos ning on oluline, et sellistele üritustele oleks ligipääs laial massil." Laulukooris saavad kokku erineva taustaga inimesed – nad vahetavad infot ja lõimuvad. Samuti liidab kohalikku kogukonda näiteks külaraamatukogu. Undi sõnul on mõlemad väikesed ühiskonda liitvad kohad, mida kohalikud omavalitsused võiksid rohkem toetada. Rebane nõustus, et inimeste ühtehoidvus on väärtus. "Ühtsustunne on see, mille jaoks meil üldse seda riiki vaja on," märkis ta.