"Tõrjutusriskis noori iseloomustab ilmajäetus millestki. Näiteks on nad ilma jäänud kodusest toest või on neil mingil põhjusel vaimse tervise häired ja nad ei saa abi ega käehoidu," ütleb Tallinna Ülikooli teadur Raili Nugin. 

Koos professor Marge Undi ning teiste Tallinna Ülikooli teadlastega uuris ta, kuidas käis ühiskondliku tõrjutuse ohus noorte käsi 2020. aasta eriolukorra ja koroonasulgemiste ajal. Teema uurimiseks tegid nad süvaintervjuud 22 tõrjutusriskis noortega tegeleva võtmeisiku ja 10 noorega.

Kui töötute ja parasjagu mitte õppivate NEET-noorte arvu saab erinevaid registreid vaadates hõlpsalt kindlaks teha, siis tõrjutusriskis noorte hulka ei tea uurijate sõnul täpselt keegi. "Hästi palju on eemalejäetuse ohus probleemseid noori, kes käivad tegelikult tööl või on mõne kooli nimekirjas. Samas neil on kas vaimse tervise häired või väga kaootiline kodune keskkond," selgitab Nugin erinevust.

Katkestused ja vahendatus

Raili Nugini sõnul võib tõrjutusriskis noor jääda abita, sest tema enesekindlus ja enesehinnang pole alati väga kõrge ning igasugune tagasilöök mõnest ametiasutusest abi otsides võib tunduda suur. "Kui ta ka teises kohas peab midagi ootama, tekivad arusaamatused või ta tunneb, et keegi ütles talle halvasti, siis ta enam ei lähe abi otsima ja jääbki üksinda," kirjeldab teadur allakäiguteed.

Probleemsete noorte leidmine ning toetamine on tema sõnul seni olnud entusiastlike noorsoo- ja sotsiaaltöötajate pärusmaa. "Nad on need noored üles leidnud, neil kätt hoidnud, nende eneseusalduse taastanud ja aidanud nad nii-öelda ree peale tagasi," loetleb Nugin mööndes, et sageli jääb tõrjutusriskis noor varjatuks, sest too ei tule ise abi küsima. 

Pandeemia aeg kujunes tõrjutusriskis noortele eriti karmiks, sest noorsootöötajaga füüsiliselt kokku saada enam ei tohtinud. Varem veidigi noortega tegelevate võtmeisikute vaatevälja jäänud noored kadusid Nugini sõnul nüüd pildilt täielikult. Juba töötukassasse või mujale abi saama suundunud noored jätsid oma teekonna pooleli. "Paljudel neist olid ka probleemid näiteks riistvara, tarkvara või internetiühendusega. Digikeskkond ei olnud neile kõigile kättesaadav," osutab teadur.

Marge Unt nõustub, et pandeemia tõi seoses tõrjutusriskis noortega välja kaks laiemat muret. Esiteks ei tohtinud sotsiaaltöötajad noortega ametlikke kokkusaamisi korraldada, kuigi teadsid, et noored saavad isekeskis ikkagi kokku ja seda mitte kõige seadusekuulekamal moel. "Kõik see pani noorsootöötaja väga ebamugavasse olukorda," tõdeb Unt. "Kui ta teab küll, et noorte punkrid tekivad, kas siis kutsuda sinna politsei? Samas ta ise tahaks oma tööd teha ja korraldada kohtumisi, aga ei saa."

Teiseks tuli juurde arvutisõltlasi. "Kui muidu ehk saatsid vanemad lapse kooli või huviringi ja ta oli vähemalt arvutiekraanist eemal, siis nüüd, mil kool ning huviringid kolisid digikeskkonda, pidigi noor sellega seonduvalt arvuti taga aega veetma ning vanemad ei osanud selles probleemi näha," võrdleb Nugin. Teisalt võimaldas interneti vahendusel suhtlemine suhtlusfoobia joontega noortel end mugavalt arvutiekraani taha ära peita. "Veel võime oletada teiste uuringute baasil, et küberkiusamist raporteeritakse ja märgatakse kõige vähem ehk seda võis pandeemia ajal tekkida päris palju juurde," lisab teadur.

Kuidas edasi?

Oma töös pakkusid Raili Nugin ja Marge Unt välja ka lahendusi, mida tulevikus taoliste ühiskonna sulgemiste ajal teisiti teha. Esiteks soovitavad nad sel juhul pöörata ilmajäetusriskidega noortele erilist tähelepanu, püüda neid koostöös mõne tugiisikuga erineval moel kaasata ja võimaldada neile ka silmast silma kohtumisi, mis olid eelmise kriisi ajal keelatud. "Neile tuleks võimaldada vähemalt mingisugune ühiskondlik integratsioon kas noortekeskustes või koolis, kus kontrollitud keskkonnas organiseeritaks mingisuguseid koosviibimisi," lisab Nugin.

Samuti tuleks teaduri sõnul pöörata tähelepanu õpilastele või tudengitele, kellel on digipädevustes vajakajäämisi. Pandeemia ajal kerkisid esile ka vaimse tervisega seotud teemad. "Erinevate psühholoogide juurde ligipääs just ärevushäirete osas peaks olema kindlalt tagatud," märgib ta.

Marge Undi sõnul tõi pandeemia esile ka Eesti haridussüsteemi jäikuse. Kui õpetajad sattusid kaugõppe ajal surve alla, siis huvihariduse õpetajad jäid suuresti tööpõllust ilma. Mõni kogukond suutis muutlikule olukorrale reageerida paremini kui teine. "Pärnus näiteks kaasati üsna ohtralt just huviharidusse õpetajaid tavaharidussüsteemi, et aidata õpilasi, kellest oli näha, et nad polnud tundides või neil tekkis mõni mure," ütleb Unt.

Nugini sõnul tuli noortega tehtud intervjuudes välja ka õpimotivatsiooni langus. "Tõrjutusriskis noored sageli langevad gümnaasiumist välja ja lähevad edasi kutsekooli," märgib ta. Kuna kutsekoolides omandatavad erialad kätkevad endas praktilisi oskusi ja tegevusi, langetas 2020. aasta kevade digikeskkonda kolinud õpe omakorda kutseõppurite huvi. "Mitu kutsekooli õpilast ütlesid, et nad lihtsalt enam ei osalenud digitundides, kuigi neid ametlikult koolist välja ei arvatud. Pandeemia tõttu nimelt ei soovitatud õpilasi viimasel paaril aastal kergekäeliselt välja arvata," selgitab teadur.

Nagu öeldud, pole Eesti tõrjutusriskis noorte arv teada. Undi sõnul on näiteks palgavaesuses noori kokku lugeda palju lihtsam. "Eesti sotsiaaluuringu pealt näeme, et viimase 10–15 aastaga on pidevalt noorte hulgas palgavaeste osakaal tõusnud," sõnab ta. "2020. aastal oli see umbes 25 protsenti 16–19-aastaste hulgas ja umbes 20 protsenti 20–24-aastaste hulgas."

Raili Nugin ja Marge Unt kirjutavad oma tööst ajakirjas Youth Voice Journal.