Igal pool maailmas, eriti suurtes linnades, elab sisserändajaid, kes kipuvad sageli koonduma odavamatesse piirkondadesse ja elama teiste sisserändajate läheduses. Taolist ruumilist eraldatust kohalikest nimetatakse segregatsiooniks.

Tartu Ülikooli linna- ja rahvastikugeograafia professor Tiit Tammaru sõnul kolivad sisserändajad üksteise kõrvale peamiselt seepärast, et soov olla omasuguste seas on suur. "Kui me mõtleme kasvõi välismaale minevate eestlaste peale, siis seal nad ju otsivad ka teisi eestlasi, kellega suhelda," märkis ta. 

Iseenesest ei ole selles midagi valet. Murekoht seisneb aga selles, et kui sisserändajad koonduvad elama teatud piirkondadesse, siis lähevad sarnastesse koolidesse ka nende lapsed ja nii põlvkonniti. See võib takistada neil elus edasi pürgida. 

Hiljuti ajakirjas Nature Cities avaldatud uuringus vaatasid Janis Zalite, Kadi Kalm, Kadri Leetmaa ja Tiit Tammaru sisserännanud töötajate elupaiku tehnoloogiasektoris. Eesmärk oli mõista, kuidas rühm, kellel on idee poolest suurim valikuvabadus ja -võimalus, oma valikuid langetab: kas nad lähevad oma rahvuskaaslaste sekka elama või hakkavad segregatsiooni muutma. 

Teadlased uurisid justnimelt tehnoloogiasektori töötajaid, kellel peaks olema võimalus valida elukohta ja kes ei pea leppima odavaima piirkonnaga, kuna sektori töötajad teenivad Eestis kõrgeimat palka. Niisamuti pakub valdkond ka kaugtöö tegemise võimalust, mis suurendab elukoha valikul paindlikkust. 

"Tahtsime näha, kas sellised inimesed teevad rahvuspõhiseid otsuseid, mis taastoodab eraldatust linnades või teevad nad ameti- või sotsiaalse staatuse põhiseid valikuid, mis tõenäoliselt viib neid elama piirkondadesse, kus on rohkem kohalikke inimesi," selgitas Tammaru. 

Uuringus vaatasid teadlased kogu Eestit tervikuna, mitte elukohavalikuid ühe linna piires. Seda seetõttu, et kaugtöö võiks anda elukohavalikul suurema vabaduse. Viimase sammuna võrdlesid nad vähemusi ka kohalike tehnoloogiasektori töötajatega. Ehk siis teadlased uurisid kahte rühma: nii eestlastest kui ka vähemustest tehnoloogiasektori töötajaid. 

Selgus, et kaugtöövõimalus ei mõjuta suurt midagi: tehnoloogiasektoritöötajad koonduvad sarnaselt teiste kõrgepalgalistega suurtesse linnadesse ehk siis peamiselt Tallinnasse.

"See ei pidanud paika, et kaugtöö võimaldab üle Eesti rohkem elukohta valida ja seda eriti vähemuste puhul. Eestlastest tehnoloogiatöötajad veel liiguvad mujale, aga vähemused koondusid selgelt Tallinnasse. Kogu digipööre ja uute võimaluste teke ei tee mitte kuidagi suurte linnade positsiooni nõrgemaks. Pigem on selle sektori inimesed oma valikutes ikkagi väga linnakesksed," märkis professor. 

Kuigi Eestisse saabub inimesi väga erinevatest riikidest, tuleb enamik tehnoloogiatöötajaid siia Ukrainast ja Venemaalt. Selgus, et nemad ei eelista rahvuskaaslaste lähedust, vaid pigem elavad nad eestlasega samas kohas. "Ehk siis linnasisene elukoha erinevus on nende puhul suurusjärgu võrra oluliselt väiksem võrreldes ükskõik millise teise vähemusrühmaga," ütles Tammaru. 

Eestis sündinud ehk siis justkui kohalikud, aga venekeelsed tehnoloogiasektori töötajad, on aga endiselt rohkem rahvuspõhistes võrgustikes ja teevad pigem rahvuspõhiseid valikuid. 

Tulemustest nähtub seega, et vähemusrahvusest tehnoloogiatöötajate elukoha valik sõltub eelkõige nende sissetulekust ja sotsiaalsest staatusest, mitte etnilisest kuuluvusest. See tähendab, et nad kolivad sagedamini kõrgema elatustasemega piirkondadesse, kus elab rohkem enamusrahvusest elanikke. 

Kuna vähemused ei koondu rahvuspõhiselt, ei ole selgelt eristuvat üht linnaosa, kuhu nad elama lähevad. Küll aga on näha, millised on nende meelispiirkonnad. Tulemused on Tammaru sõnul igati loogilised: ülikoolide ja lennujaama lähedus ning Ülemiste City, mis ongi peamiselt tehnoloogialinnak. 

"Tehnoloogiasektori töötajate elukohavalik kokkuvõttes rahvuse segregatsiooni vähendab, sest nad pigem elavad koos eestlastega, aga samas sissetuleku- ja klassipõhist segregatsiooni süvendab. Nüüd on nii, et kui jõukad eestlased ja vene keelt kõnelevad inimesed elavad ühes kohas ja vaesemad venelased elavad teises kohas, siis rahvuspõhine eraldus küll väheneb, aga sissetulekupõhine kasvab. Probleem on odavama eluaseme hinnaga piirkondades," lausus ta.  

Tammaru selgitas Lasnamäe näitel, et seal on muutused toimunud justkui kahes laines. Esimesena vähenes seal eestlaste osakaal, aga järgmise sammuna liiguvad sealt minema ka kõrgepalgalisemad venekeelsed inimesed. "Siin on ikkagi oht, et nii ühe rahvusrühma kui ka madalama sissetulekuga inimesed koonduvad Lasnamäele." 

Teadusartikli eesmärk oli kirjeldada olukorda. Selle võimalikke järelmeid töö ei analüüsinud. Tammaru rääkis aga, et kui madalapalgalised venekeelsed elanikud on mingis linnaosas liiga palju koos, võib olla see murekoht ja selle peale tuleks tõsiselt mõelda. 

Kuna Tallinn on väike linn ja elanikud saavad ühistransporti tasuta kasutada, võimaldab see liikumist linnaosade vahel ning tasakaalustab mõningal määral Tammaru sõnul elukoha mõju. "Küll aga ei tohiks seda täielikult ignoreerida," märkis ta. 

Paljud linnad on hakanud ehitama rohkem uusarendusi piirkondadesse, mida tahetakse elavdada. Seda on tehtud ka Lasnamäel. Tammaru ütles, et ta tahaks vastata, et muidugi see lahendus toimib, aga nii optimistlik ta olla ei julge.  

"Meil on erinevaid näiteid, näiteks Lääne-Euroopa linnade puhul, kus on hiiglaslikke summasid investeeritud linnakeskkonda, aga pole eriti midagi muutunud. Meil oli ju ka aeg, kus mitte keegi ei tahtnud Põhja-Tallinnas või Kalamajas elada, vaid pigem taheti sealt minema kolida. Nüüd on see vaat et Tallinna kõige atraktiivsem linnaosa ehk siis piirkonna maine võib ajaga muutuda," ütles ta. Küll aga on küsimus selles, kas parandada suudetakse piirkonna mainet. 

Tammaru sõnul pole Põhja-Tallinna populaarsuse taga teadlik linnaplaneerimine. "Noored ja sageli veidi vaesemad leidsid, et Telliskivi on täitsa tore piirkond." 

Telliskivi piirkonda taheti renoveerida, aga 2009. aasta majanduskriis tõmbas sellele pidurit ning nii kasvas välja hoopis Telliskivi loomelinnak. "Teadlikku linnaplaneerimist seal küll ei olnud, pigem on linnaplaneerimine natuke hädas, sest transpordi mõttes on see piirkond pigem keeruline," lausus professor. 

Lasnamäe on Tammaru sõnul iseenesest looduslikult kaunis koht: see asub pankranniku peal oru veerel. EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakond viis aastatel 2017-2020 läbi uurimisprojekti "Lõpetamata linn", mis tegeles Tallinna linnaehituslike visioonide ja ruumiliste stsenaariumitega.

"Seal on arhitektid maalinud, missugune võiks ideaalis Lasnamäe välja näha ja kui seda pilti vaadata, siis see on tänapäevane kaasaegne linnaruum, mida oleks seal võimalik ellu viia. Loomulikult nõuab see kõik aga raha," märkis Tammaru. 

Kui mõelda kaasaegse atraktiivse linnaruumi peale, siis professori sõnul on Tallinnas nn mägedel palju olemas: kompaktne, mitte liiga kaugel kesklinnast, palju kohalikke teenuseid – need kõik punktid on täidetud. "Teisalt jällegi on majad renoveerimata, kehvas seisus ja keskust seal ei ole: sellised aspektid töötavad vastu," loetles professor. 

"Kui mõelda veel positiivsema poole pealt, siis Nõukogude ajal läksid korterid iga ehitusetapiga iseenesest ruumikamaks ja sageli ruumilahendused pole üldse halvad. Kui tänapäevane kahetoaline korter võib olla 30 ruutmeetrit, siis Lasnamäel võib see isegi olla 50 ruutmeetrit. Arhitektid näevad, et seal on võimalik kaasaegset linnaruumi luua küll," rääkis ta.