Hiiglaslik, Amazonase jões elavat lamantiini meenutav priske vaalaline võis hinnanguliselt kaaluda ligi 180 tonni. Sinivaalad kaaluvad keskmiselt 100–150 tonni, kuigi on teada, et suuremad isendid võivad kaaluda ka peaaegu 200 tonni. Seega pole veel päriselt selge, kas kunagi elanud vaal on tõesti ajaloo kõige raskem loom. Küll jääb ta sinivaalale kindlasti pikkuselt alla, kasvades umbes 20 meetri pikkuseks.

Basilosauruste sugukonda kuuluva olendi kaal tulenes paljuski suurtest ja tihketest kontidest, mis aitasid tal paremini sukelduda. Õigupoolest olid tema kondid niivõrd kogukad, et olend võis esmapilgul jätta peaaegu tursunud või täispuhutud mulje.

Kui vaalad lasevad sügavale sukeldudes kopsud õhust tühjaks, siis tema sukeldus tõenäoliselt õhku täis kopsudega. See tähendab, et ta elas arvatavasti madalates rannikuvetes. Kui kopsudes hoida palju õhku, muudab see vee all viibimise siiski üsna keeruliseks. Madalas vees elamiseks võiski tal välja areneda ebatavaliselt raske luustik.

Eotseeni ajal paiknes enamik merest kätte saadavast toidust ookeanipõhjas. Kuid kas trullakas vaalaline toitus meriheinast, molluskitest või raibetest, pole teada, sest tema pealuud pole veel leitud. Ajakirjas Nature ilmunud uuringu autorid avastasid mereeluka jäänused tegelikult juba 13 aastat tagasi, kuid ei pidanud neid alguses isegi luudeks, sest fossiilidel puudus kontidele omane käsnaline struktuur. Niisiis pidasid nad esialgu jäänuseid hoopis eriskummaliseks kivimiks.

Hiiglaslike kontide väljakaevamine ja transportimine võttis aastaid ning nüüd on need välja pandud Peruu Lima Loodusajaloo Muusemis. Suurte fossiilide avastamine on tänapäeval üsna haruldane, sest taolisi leide on paleontoloogid juba palju teinud. Luustikku uurinud teadlased ise võrdlesid sealjuures kunagi elanud vaala "hiiglasliku vorstiga".

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.