Krimmi sõja kultuuriline jalajälg V: pandeemia ennetamine ({{contentCtrl.commentsTotal}})

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Kooleravöö, mille ümber kere sidumisega loodeti haigusesse nakatumist vältida. Autor/allikas: Ühendkuningriigi rahvusarhiiv

19. sajandi keskpaigas möllanud Krimmi sõjaga võib seostada mitmeid ikooniliseks kujunenud riietusesemeid, persoone, väljendeid ja nähtusi. Sõdurite seas möllanud koolera vastu võitlemine oli kriitiline teema, mis küttis kirgi mitmel pool. Mõningaid toona välja käidud ideid rakendatakse epideemiate ohjamispüüetes tänaseni.

Mida meie koolerast teame...

Ülinakkavat ja kiiresti kulgevat koolerat põhjustab komabakter nimega Vibrio cholerae, mis satub organismi saastunud joogivee või toiduga. Ka kärbsed võivad haigustekitajat levitada, samuti on ohuallikaks pesemata käed ning väheküpsetatud mereannid.

Haigus algab enamasti kõhulahtisusega, järgnevad oksendamine ja nende kahega seotult ka vedelikukaotus. Selle mõjul langevad aga kehatemperatuur ning vererõhk ja võivad tekkida krambid.

Koolera peiteaeg on üsna lühike: on teada juhtumeid, kus nakatumine, põdemine ja surm toimuvad kõik loetud tundide vältel. Eestis tuvastati koolerat viimati 1990. aastate alguses. Peamine ravivõte on vedelike manustamine nii suu kui veenide kaudu. Mõnikord kasutatakse ka antibiootikume.

... oli Krimmi sõja ajal alles selgitamisel

Aastail 1853—1856 väldanud Krimmi sõja ajal olid aga teadmised koolera olemusest ja levimisest üsna kasinad, mistõttu kõhuhädade põhjustatud surm oli neli korda tõenäolisem kui lahingutegevuses oma otsa leidmine.

Pikalt arvati, et koolera levib miasmide, ehk õhus leiduvate nakatiste kaudu. Seda halba õhku eritavat aga teatavad maastikud. Seetõttu ei usutud, et koolera võiks levida inimeselt inimesele.

Küll aga peeti nakkavaks düsenteeriat, mida Krimmi sõja ajal samuti sageli diagnoositi. Kuna sümptomid on sarnased, võib tagantjärele tarkuses arvata, et paljude düsenteeriajuhtumite taga oli toona ka tegelikult koolera.

Colin Robinsi andmeil saadeti 1854. aasta novembrist kuni 1855. aasta märtsini rindele 47 000 nn kooleravööd, ehk riidest mähist, mille sõdurid kõhu ümber sidusid, et end halva õhu osakeste ning ka külma ja märja vastu kaitsta.

Just kehvad elutingimused, pidev külmas ja märjas olemine, kasin toit ja halb hügieen langetasid Krimmis sõdinute immuunsust ning haiguspuhangud olid sagedased ja laastavad.

Epidemioloogia isa John Snow

Esimesed sammud õiges suunas tehti seoses haiguse taaskordse puhkemisega Inglismaal, kui lõpuks ometi hakati kuulda võtma anestesioloogina tuntud John Snow'd, kelle sõnul mängis nakkamisel võtmerolli hoopis vesi.

Selle asemel, et keskenduda üksikutele patsientidele, püüdis Snow haiguse leviku laiemat pilti hoomata ning peagi avastas ta seaduspärasuse, mis lubas oletada, et Londoni puhangu allikaks võib olla linnarahva kaev Sohos, kust inimesed joogivett ammutavad. Lähemal uurimisel selgus, et sinna oli tõepoolest lekkinud reovett ning selle sulgemisega oli võimalik epideemiat ohjeldada.

Just süsteemne ja keskkonnatingimustest põhjuseid otsiv ning nendega arvestav lähenemine on see, mida nakkushaiguste puhangute puhul tänaseni rakendatakse.

Krimmi sõja koolerapuhangute analüüsimisel väitis Snow, et maastikku ühe suure välikäimlana kasutanud sõdurid võisid enese teadmata saastada ära ka oma joogivee.

Epidemioloogia isaks peetav Briti arst John Snow. Autor/allikas: Wikipedia

Kaassüüdlaseks pidas ta ka sõduritele rummi jagamist. Kohv, tee ja kakao olid tema hinnangul turvalised, kuna nende tarbimiseks pidi vee kõigepealt ära keetma. Samuti ei tõusnud suuremat häda õllest, kuna seda pruugiti ilma lahjendamata. Rummi ja teiste destilleeritud jookide tarbimisel kippusid sõdurid neid aga tavalise keetmata joogiveega lahjendama.

Rindele saadetud väeüksused elasid pead-jalad koos, käsi ega riideid kuigi sageli ei pestud ja nii saigi ühest koolerahaigest kiiresti mitu ning tundus, et tegemist on pidurdamatu haigusega.

Elu aga näitas, et John Snow teooriate omaksvõtt, joogivee täpsem monitooring ning elamistingimuste ja hügieeni parandamine osutusid üsna tõhusateks abinõudeks.

Oma uuringute süsteemsuse, õigete järelduste ning neist inspireeritud kasulike nõuannete tõttu peetaksegi John Snow'd epidemioloogia isaks.

Toimetaja: Maarja Merivoo-Parro

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: