Krimmi sõja kultuuriline jalajälg III: kardigan, raglaan ja balaclava
19. sajandi keskpaigas möllanud Krimmi sõjaga võib seostada mitmeid ikooniliseks kujunenud riietusesemeid, persoone ja väljendeid. Jaanuari jooksul tutvustab Novaator mõningaid neist. Seekord tuhlame jaki- ja mütsimaailmas.
Kui Krimmi sõja ajalugu lühidalt kokku võtta, võib öelda, et tegemist oli 1853—1856 väldanud konfliktiga, mille võitsid Briti-Prantsuse-Osmanite-Sardiinia liitlasväed ning kaotas Vene tsaaririik, kes oli sunnitud tegema mitmeid järeleandmisi. Muuhulgas pidi Venemaa loobuma sõjalistest ambitsioonidest Musta mere piirkonnas.
1854. aasta sügisel oli lahingutanner Balaklava sadamalinna lähistel. Kui Vene vägedel oleks õnnestunud sadam üle võtta, oleks liitlasvägede varustusliin katkenud.
Mõlemad pooled näitasid üles südikust ja jõudu, ent vähemalt esialgu saatis edu pigem liitlasi, kes rindereporterite tunnistuste kohaselt suutsid korduvalt pealetungivad suured Vene väeüksused üsna kiiresti taganema sundida.
Brittide juubeldamine asendus aga peagi ahastusega, kuna üks rõivaajalukku läinud inimene ei saanud teisest rõivaajalukku läinud inimesest õigesti aru.
Nimelt, kui Sir James Scarlett'i juhitud raskebrigaad oli loetud minutitega kihutanud minema kordades suurema Vene üksuse, saatis lord Raglan sõna kergebrigaadi juhtinud lord Cardiganile, et see jälitaks venelasi ega võimaldaks neil mägedesse positsioonidele paigutatud Briti relvi sõjasaagiks võtta.
Paraku juhtus nii, et suust suhu edasi antud sõnum moondus just nagu kunagi laste seas populaarses telefonimängus oleks juhtunud ning lord Cardiganile anti hoopis teada, et kergebrigaad peab Vene vägedele järele sööstma.
Ehkki vaenlastest kubisevasse orgu kihutamine näis enesetapjalik, otsustasid lord Cardigani kergeväelased nendeni jõudnud käsku täita ja sööstsidki pimesi lahingusse, mis lõppes üksuse jaoks katastroofiliselt: enamik sõjameestest hukkus, sai viga või püüti sõjavangiks.
Edukalt alanud lahingupäeva mannetut lõppu peetakse tänaseni üheks Briti sõjaajaloo suurimaks häbiplekiks. Untsuläinud "telefonimängu" osalised lord Cardigan ja lord Raglan on aga oma nimed rõivastuse ajalukku talletanud.
Inglise keele uurija Paul Anthony Jonesi väitel oli Lord Cardiganil tol päeval seljas lühemat sorti villane jakk, mida hakati tema järgi kutsuma kardiganiks.
Lord Raglanil kandis aga talle iseloomulikuks saanud paksemat sorti mantlit, mil olid üsna laiad ja vabalt langevad varrukad. Tänu neile ei paistnud kuigipalju välja tõsiasi, et Lord Raglan oli sajandi alguses Napoleoni vastu sõdides Waterloo lahingus käe kaotanud. Tänaseni kutsutakse lõiget, kus varrukas ja õlg on lõigatud ühest tükist, justnimelt raglaanlõikeks.
Aitamaks neil Krimmi mägisel maastikul ja kohati karmis kliimas paremini toime tulla, võtsid liitlasvägede sõdurid omaks kohalike seas populaarse mütsi, mis kattis nii pea, näo kui kaela.
Keskaegsetest kapuutsidega keepidest välja arenenud mütsil oli küll juba kohalikus kõnepruugis mitu vastet olemas, ent Briti sõdurid ristisid selle Balaklava lahingu järel ümber ning tänaseni on see peakate rahvusvaheliselt tuntud just terminiga balaclava.
Balaclava eestikeelseteks vasteks on pakutud näiteks kaelusmütsi. Laste garderoobis kutsutakse seda sageli tuukrimütsiks, sportlased räägivad aga suusamaskist. Sõjanduses võib balaclava vastena kohata ka terminit kiivrisukk. Eesti kaitseväe kõnepruugis kutsutakse seda sageli lihtsalt kiivrialuseks mütsiks.
Toimetaja: Maarja Merivoo-Parro