Vene-Türgi sõda Balkani tandril ehk kuidas eestlased Bulgaariat vabastasid

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Šipka lahing Aleksei Popovi nägemuses. Autor/allikas: CC0

"Bulgaaria vabastamisel võitles enam eestlasi kui bulgaarlasi," kirjutas Postimees oma juhtsõnas 13. veebruaril 1938, viidates Vene-Türgi sõjale aastatel 1877–1878, mille tulemusel sai Bulgaaria iseseisvaks riigiks.

Selle juhtlõigu ajend oli Bulgaaria valitsuse soov anda sõja lõppemise 60. aastapäeva puhul võitlusest osa võtnud eestlastele mälestusmedal. Elusolevate veteranide kohta asus andmeid koguma Rahvaluule Arhiivi juhataja dr O. Loorits, kes tuvastas vähemalt 60 elusolevat lahingutegevusest osavõtnut. Neist vanim oli 102-aastane Ivan Vilaiaugu Muhumaalt Pöitse külast.

Kas medali väljaandmiseni ka tegelikkuses jõuti, ei ole loo autorile teada, kuid eesti nimedega vennashaudu on Bulgaarias võimalik tänaseni leida, kirjutab ajaloolane Kaur Lillipuu ajakirjas "Sõdur".

Sõja eellugu
Osmani impeeriumil (ehk Türgil) oli aastatel 1838–1877 kaks põhiprobleemi: välisriikide sekkumine ja stagneeruv majandus, mis ei suutnud teenindada kasvavat välisvõlga. Türgi valitsuse vahendid olukorra leevendamiseks olid piiratud ning riik oli halvatud Suurbritannia ja Venemaa ambitsioonide risttules.

Riik oli Suurbritannia valitsuse kaitse all, kuid neile pealesurutud vabakaubandusega õõnestasid britid Türgi stabiilsust ja õhutasid riigi kristlaste seas natsionalismi ja separatismi.

Türgi sultan oli sunnitud võtma laene Suurbritannia ja Prantsusmaa pankadelt, kuid tagasimakseteks pidi ta suurendama maksukoormust. Selle peale tõstsid 1875. aastal Hertsegoviina rentnik-talupojad mässu, mille Türgi valitsus julmalt maha surus. See ärritas Serbiat ja Montenegrot ning puhkes sõjategevus. Olukorra lahendamiseks peatas Türgi valitsus välisvõla tagasimaksed, mis halvendas tema usaldusväärsust laenuvõtjana ja kuuldused mässu mahasurumise meetoditest tekitasid pahameelt üle Euroopa.

Hertsegoviina mässajad kunstniku nägemuses. Autor/allikas: CC0/Saksa Saidla ja Majera kloostri trükikoda

Türgis kujunes sisepoliitiline kriis ning lühikese aja jooksul vahetus kolm sultanit, mis tekitas Istanbulis võimuvaakumi. Panslavinistlik liikumine eesotsas Venemaaga kasutas olukorda ära ja kutsus kristlaste kaitseks 1876. aastal kokku Türgi osaluseta suurriikide kongressi. Türklased keeldusid kongressi otsuseid tunnustamast, mistõttu näis sõda vältimatu.

Venemaa ettevalmistused ja sõjakuulutus
Aleksander II alustas 1874. aastal Vene sõjaväe moderniseerimist, mida ajendas areng Saksamaal ja Austria-Ungaris. Vene armee oli suur, kuid moodsa reservisüsteemita jäi mobilisatsiooni korral Saksamaale ja Austriale alla. Raudteeühendus andis lääneriikidele eelise, sest venelased ei suutnud vägesid sama kiiresti rindele siirata.

Alates 1875. aastast kestis sõjaväeteenistus Venemaal kuus aastat, millele järgnes üheksa aastat reservis. Reformi tulemusel paranes sõjaväe moraal ning distsiplinaarrikkumised langesid 17 000 intsidendilt 1871. aastal 9000 vahejuhtumini 1876. aastal. Samuti paranesid ka sanitaarolud, mistõttu surmajuhtumid haiguste tagajärjel langesid tuhande kohta 37 mehe pealt 1855. aastal 17,6 meheni 1879. aastal.

Soovides kasutada uusimat relvastust, oli Vene sõjaväes samal ajal neli erinevat vintpüssi, mille laskemoon ei ühildunud. Samuti olid kasutusel erinevad vormid, millest levinumad olid roheline frentš või valge välisärk (gimnastjorka). Vene sõdurid olid raskesti koormatud, sest lisaks isiklikule varustusele tuli neil seljas kanda ka telke ja kuue toidukorra leiva tagavara. Suurtükke ja sõjamoona transporditi vankritel. Joomarluse pidurdamiseks rindel kästi majutuskohtades asuvad kõrtsid sulgeda kell 21.

Vene sõjavägi koosnes 1877. aastal 47 jalaväediviisist. Igas diviisis oli neli polku ja igas polgus kolm pataljoni. Pataljon koosnes neljast kompaniist ja ühest täpsuslaskurite kompaniist. Igas polgus oli 76 ohvitseri ja 27 allohvitseri, 2700 sõdurit, 70 orkestranti, viis ametnikku, 154 administratiivtöötajat, 41 vankrit ja 174 hobust. Ratsavägi koosnes 19 diviisist, millest 1877. aastal moodustasid enamiku tragunid. Iga jalaväediviisi toetuseks oli suurtükibrigaad ning ratsaväediviisi toetuseks kaks patareid.

Erinevalt Venemaast olid türklased oma armeereformi 1874. aastaks lõpetanud. Reservüksuste viimase otsa moodustas väljaõppeta tsivilistidest maamiilits "Baši-bazouk" (tsivilist-vabatahtlik). Aastal 1876 saadeti nad Hertsegoviinasse ülestõusu maha suruma ja seal kogusid nad kuulsust sõjakuritegude sooritamisega.

Venemaa lõunapiiril paiknenud vägi koosnes 1877. aasta aptilliks neljast korpusest, millest igaühes oli kaks jalaväediviisi, üks ratsaväediviis ning 96 suurtükki ja 12 hobuveetavat suurtükki:

  • VIII korpus (kin-ltn Radetzki)
  • IX korpus ( kin-ltn Krüdener)
  • XI korpus ( kin-ltn Šahhofskoi)
  • XII korpus ( kin-ltn Vannofski)
  • 3. jalaväebrigaad (kin-mjr Dobrovolski) nelja pataljoniga
  • 4. jalaväebrigaad (kin-mjr Zviarzinski)
  • Kasakadiviis (kin-ltn Skoboleff) kahekümne eskadroni ja kuue kahuriga
  • Iseseisvad Doni kasakad 54 eskadroni ja 46 kahuriga.

6. mail lisandusid neile:

  • IV korpus (kin-ltn Zotof)
  • XIII korpus (kin-ltn Hahn)
  • XIV korpus (kin-ltn Zimmermann)

Tsaar Aleksander II kuulutas 12. aprillil 1877 Türgile sõja põhjendusega, et Türgi on eiranud rahvusvahelise üldsuse palveid kristlaste olukorda parandada. Kuna rahumeelsed katsed türklasi veenda, ei ole kandnud vilja, on Venemaa sunnitud seda relvade toel täide viima.

Sõjakuulutuse võttis vene rahvas vastu suure vaimustusega ja vabatahtlikud tormasid sõjaväeteenistusse. Neile maksti palgaks 30 kopikat kuus ning 1,5 kilogrammi leiba, üks kilogramm liha, kristlastele viina ja muhameedlastele kohvi päevas.

Sõjavaimustust ei jaganud aga Vene välis- ja rahandusministeerium praktilistel kaalutlustel. Venemaa vajas kiiret võitu, sest majandus poleks suutnud toetada pikalevenivat ja kulukat sõda, ning et vältida suurriikide sekkumist Türgi poolel, nagu see juhtus Krimmi sõjas.

Doonau ületamine ja esimene suurem võit
Nii nagu Venemaa, tegi ka Türgi ettevalmistusi algavaks sõjaks. Venelased uskusid, et türklastel on Balkanil 160 000 meest, kuid tegelikkuses oli neid vahemikus 186 000–250 000. Türklased olid Doonau äärde rajanud kindlustevööndi, millega kaitsta sildu ja koolmekohti, kuid kaitses jäädi passiivseks. Türgi armeejuhtkonda halvas omavaheline rivaalitsemine ja neil puudus kindel sõjaplaan.

Türklaste aktiivse kaitse Doonaul moodustas aurulaevastik, kuid venelased tõkestasid neile jõesuudme, kasutades raskesuurtükke kaldapatareides ja torpeedosid. Need torpeedod olid dünamiidi ja püssirohuga täidetud klaaspudelid. Pudeli korgist oli läbi puuritud väävelhappega täidetud klaastoru, mille pudeli sees olev ots asus suhkru ja kloorhappega täidetud anumas. Klaastoru purunedes hakkas väävelhape tilkuma suhkru ja kloorhappe lahusele, mis pani torpeedo plahvatama. Torpeedod olid ankruga kinnitatud veepõhja.

Vene kampaania algas Rumeenia läbimisega raudteel 13. aprillil. Rumeenia kuulutas end esialgu neutraalseks, kuid liitus sõjategevusega 16. aprillil. Doonau ületamist raskendas sildade vähesus ja kevadvihmade tõttu üle kallaste tõusnud vesi. Doonau ületamist juhtis kindral Dragomirov, kes organiseeris aktiivset rekke kogumist, ja samuti tehti põhjalik staabi eeltöö. Need on kaks elementi, mis sõja edenedes muutusid venelaste puhul haruldaseks.

Türklaste tähelepanu hajutamiseks ja täpse ületulekukoha varjamiseks hargnes Vene vägi mööda Doonau jõge. Türklased arvasid, et see võiks toimuda Ruštšuki (tänapäeval Ruse) juures, kust suundus raudtee Šumeni kaudu Varnasse. Vene salakuulajad leidsid kõige sobivama koha Šistovi juures, mis asus Ruštšukist umbes 55 kilomeetrit läänes.

Venelastel kulus Doonau ületamise ettevalmistusteks kolm kuud ja jõge forsseeris suurtükitule toetusel Alam-Doonau väeüksus alles 9. juunil Braila linna juures Dobrudja maakonnas. Öö varjus läksid venelased väikestel parvedel ja paatidel üle tormise Doonau. Ehkki vastaskaldal olid türklased sissekaevunud positsioonidel, kandsid venelased väikeseid kaotusi. Hinnanguliselt on arvatud, et venelased kaotasid jõe ületamisel 135 meest.

Doonau ületati 11. juunil ka Dobrudja maakonna põhjaosas ja vähest vastupanu kohates vallutati Matšini kindlus. Seejärel asuti loodud sillapead kindlustama ning Braila linnast üle Doonau pontoonsilda rajama ülejäänud väe järele toomiseks. 17. juuniks oli kogu Dobrudja maakond venelaste kontrolli all.

Vene põhijõud ületasid Doonau 16. juunil Zimnicea-Šistovi juures, kohates seejuures türklastelt raevukat vastupanu, kes võitlesid viimse meheni. Jõe forsseerimisel osales ka Tartu Ülikooli välikirurg dr Bergmann. Venelased evakueerisid murtud roietega ja kergelt haavatud, jättes rindkerehaavadega raskelt haavatud maha.

Juuli alguseks oli Doonau ületanud neli korpust ja väed hargnesid. Ratsavägi liikus jalaväe ees, tehes reket ja kindlustades läbipääse teedesõlmedes. Kindral Zimmermann liikus Alam-Doonau väeüksusega Dobrudja maakonnast Türgi kindluste nelinurgas asuvaid Silistria, Šumeni ja Varna kindluseid võtma.

Samal ajal hargnesid Vene peajõud Šistovi juures kolmeks. Eelsalk liikus otse lõunasse Tirnovo peale. Ruštšuki väesalk suundus vastu kindral Zimmermannile, et hõivata Türgi kindluste nelinurga neljas kindlus Ruštšuk. Lääne väesalk suundus samal ajal läänes asuva Nikoopoli kindluse peale Doonau ääres. Nikoopoli vallutas 6. juulil IX korpus, mida juhtis eestimaalane kindral Nikolai von Krüdener. See osutus venelaste esimeseks suureks võiduks, sest 6000 türklast andsid end vangi.

Šipka lahing
Doonaust üleminekul suundus kindral Gurko Vene eelsalgaga Tirnovo peale, mis oli vana Bulgaaria pealinn ja tähtis teedesõlm. Peagi langes ka lõuna pool asuv Gabrovo, misjärel viidi Vene sõjaväe peakorter 1. juulil Tirnovosse. Teel Istanbuli seisis venelastel ees veel üks looduslik barjäär – Balkani mäestik, millest viisid läbi kitsad kurud.

Kindral Gurko hõivas 7. juulil kahepäevase võitluse järel Šipka, kust on kõige lühem ja kergem teekond Balkani mäestiku kaudu Adrianoopolisse (tänapäeval Edirne). Vahepeal oli Aleksander II võtnud Vene sõjaväe juhtimise üle ja venelaste uljas pealetung asendus äärmusliku ettevaatlikkusega. Ehkki Türgi looduslikud kaitsebarjäärid olid ületatud, peeti loetud nädalatega edasiliikumist Istanbuli liigriskantseks seni, kuni Türgi väeüksused baseerusid Põhja-Bulgaarias.

Türklaste vastupanu kohtamata otsustas kindral Gurko 8. rügemendi ratsaväelastega edasi tungida ja purustas 18. juulil Jamboli suunduva raudteelõigu. Järgmisel päeval suutsid türklased tema edenemise peatada ja kindral Gurkol tuli taanduda Šipkani. Kuna Šipka oli olulisim tee Balkani mägede kaudu, läksid türklased seda augusti algul tagasi võtma ja 8. augustil rünnati Suleiman Paša juhtimisel Šipka kuru.

Šipka lahing Aleksei Popovi nägemuses. Autor/allikas: CC0

Järgnenud lahingufaasi võib pidada Bulgaaria vabadussõja Võnnu lahinguks. Viie päeva jooksul 9.–13. augustini peeti Šipka pärast ägedaid lahinguid. Venelaste algne kaitse koosnes 4400 mehest (kolm pataljoni Oreli ja Brjanski polgust, viis pataljoni Bulgaaria leegionist, pioneerid ja 27 suurtükki). Lähimad abiväed VIII korpusest asusid Tirnovos 48 kilomeetri kaugusel.

Esimeses lahingufaasis kaotasid venelased langenutena 31 ohvitseri ja tuhatkond meest ning haavatutena 2497 meest. Haavatute tohterdamiseks seati üles kolm sidumispunkti: esimene 2,7 kilomeetri, teine 3,7 kilomeetri ning kolmas 5 kilomeetri kaugusel rindejoonest. Türklaste tule tõttu sai haavatuid evakueerida vaid öösiti, kuid nappis vankreid. Kokku jõudis sidumispunktidesse 2000 meest, sealhulgas 98 ohvitseri.

Lühikese vaheaja järel jätkusid Türgi rünnakud 21. augustil. Venelasi kimbutas lahingute jooksul laskemoonapuudus ja viimases hädas veeretati kõrgendikel asuvatel Vene kaitsepositsioonidel ülesronivate türklaste kaela kive ja puukände.

Kuigi türgi sõdurid võitlesid fanaatilise vaprusega, ei paistnud nende ohvitserid silma taktikalise mõtlemisega. 23. augustil saabusid kasakate küüdil esimesed abijõud 4. jalaväebrigaadist ja 25. augustil sööstis võitlusesse veel viis jalaväepolku. Lahingute teises faasis langes hinnanguliselt 10 000 türklast ja 3640 venelast.

Septembri algul alustasid türklased taas rünnakuid ning 5. septembri lahingutes kaotasid türklased 3000 meest ja venelased 1000 meest, sealhulgas 31 ohvitseri. Türklastel õnnestus 17. septembriks Šipka kõrgendik ümber piirata, kuid mäeselg oli 45–60 meetri kõrgune järsak.

Türklased asusid 3500 vabatahtlikuga otsustavale rünnakule. Ehkki türklased olid osavad mägironijad, jäid nad arvult venelastele alla. Järgnes käsivõitlus, milles sai haavata vähemalt 700–800 türklast. Sellega lõppesid ka türklaste edasised katsed Šipkat tagasi vallutada.

Hinnanguliselt osales Šipka lahingutes 50 000 türklast ja 15 000 venelast. Šipka kaitsmist peeti Tsaari-Venemaal vene sõduri jonnakuse musternäiteks, kus lootusetuna näivas olukorras oldi valmis võitlema viimse meheni. Praegu asub Šipkas sõjameeste mälestuskirik, mille seintel ripub 34 marmortahvlit 8491 langenud vene sõduri nimega. Nende seas on ka 121 hukkunud eestlast.

Plevna lahing
Nikoopoli linna langemise järel koondusid Türgi väed (ligi 50 000–100 000 meest) Bulgaarias Plevna linna. Lahingud Plevna pärast olid mahult suuremad kui Šipka, kuid nad ei olnud sama strateegilise kaaluga. Ehkki Plevna vallutamine oli kaotusterohke, osutus see Vene tagala julgestamise seisukohalt siiski oluliseks.

Lääne väesalk jõudis taanduvaid türklasi jälitades Plevna alla 8. juulil ja kannustatuna senisest edust rünnati linna tormijooksuga. See osutus venelaste esimeseks tagasilöögiks. Türklased kaitsesid end kindlustatud positsioonidel linna ümbritsevatel küngastel. Lahingute esimesel päeval langes 2000 venelast, nende seas 15 ohvitseri. Haavatute seas oli ka eestimaalane kindral Alexander Johann von Knorring.

Nikoopolist saabus 18. juulil kindral Krüdeneri korpus, kelle tormijooks Plevnale samuti ebaõnnestus. Sel korral kaotasid venelased umbes 7000 meest ehk neljandiku ohvitseridest ja 23 protsenti sõduritest. Taandumine osutus poliitiliselt võimatuks ja kindral Krüdener kutsus kohale reservid.

Teine ebaõnnestunud tormijooks tekitas Vene sõjaväejuhtkonnas ärevust, mistõttu otsustati peakorter Tirnovost evakueerida ja tsaari korraldusel mobiliseeriti 1877. aasta 23. juulil 190 000 reservväelast. Samal ajal oli türklastel võimalik oma väed pealetungiks Plevna alla koondada, kuid türgi ohvitseride vahelise rivaliteedi tõttu otsustas Suleiman Paša suunata oma 40 000 meest hoopis Šipka alla, kus ta oleks strateegilise võidu korral pälvinud sultani soosingu.

Kindral Krüdener ründas 20. juulil uuesti Plevnat, kuid rünnak takerdus taas. Venelased kaotasid 3000 meest, sealhulgas ühe brigaadi ja kahe polgu ohvitserkoosseisu. Kuniks venelased end uueks rünnakuks kogusid, kindlustasid türklased endi kaitsepositsioone.

Kindral Krüdener proovis 30. juulil uuesti linna tormijooksuga vallutada. Ta ei kasutanud türklaste positsioonide väljaselgitamiseks rekeüksusi ja Vene kaudtuli ei suutnud vastast mõjutada. Kitsa lahingurivi tõttu kasutas relvi vaid 10 protsenti Vene väest ja tuleülekaalu ei saavutatud. Venelased kaotasid ligi 7000 meest. Vene armeed saatnud välismaa sõjakorrespondendid kajastasid maailma ajalehtedele uudiseid türklaste sõjakuritegudest haavatute ja vangilangenute vastu, kelle maharaiutud päid türklaste leeris teiba otsas demonstreeriti.

Kaart 1946. aasta Vene sõjaajaloo atlasest. Vene vägede tegutsemine (punasega) ja türklaste vastutegevus (sinisega) Balkanil 1877-1878 ja Taga-Kaukaasias. 

Augusti lõpul valmistusid venelased järjekordseks tormijooksuks. Venemaa prestiiž oli esimestes heitlustes tõsiselt kannatada saanud. Armee oli laostatud moraalselt ja linna kiiret vallutamist peeti poliitiliselt vajalikuks. Kaotuste tõttu oli Vene börs kokku kukkunud, rubla kaotanud ühe kolmandiku oma nimiväärtusest ja Euroopa pangad keeldusid edasistest Vene sõjalaenude käendamistest. Kuni 2. septembrini kestnud rünnakutes kaotasid venelased kokku 300 ohvitseri ja 12 500 sõdurit, nendest 3000 surnute ja 9500 haavatutena´.

Septembris asusid venelased tormijooksude asemel Plevna metoodilisele piiramisele. Linna välismaailmast äralõikamiseks vallutas kindralmajor Imeretinski 27 000 mehega olulise teede sõlmpunkti Lovtša. Kasutades reket ja ettevalmistavat suurtükituld, hajutatud lahingurivi ja reserve edundamiseks, on Lovtšat nähtud kui õpikunäidet tegevuses kaevunud vastase vastu.

26. oktoobril asendus Plevna kohal mitu päeva olnud ilus ilm ootamatu uduga, mida kindral Stobolev otsustas üllatusrünnakul ära kasutada. Udu tõttu sattus ta aga türgi kaitsepositsioonidele endalegi ootamatult, mis tõi kaasa verise täägivõitluse. Ainsana saavutas tol päeval mõningast edu kindral Skoboleff, kuid kuna reserve lahingusse ei paisatud, asusid türklased end kogudes vasturünnakule. Venelaste kaotuseks oli 12 800 meest, sealhulgas 300 ohvitseri.

Novembri keskpaigaks oli Plevna pideva Vene suurtükitule all ja 10. detsembril üritasid türklased end piiramisrõngast välja murda. Kuna see ei õnnestunud, otsustasid türgi väed Plevnas kapituleeruda. Plevna lahingus osa võtnud üksuste seas oli ka 8. Eestimaa jalaväepolk.

Lahingud Ivanovo-Chiflik lähistel Pavel Kovalevski nägemuses. Autor/allikas: CC0

Plevna langemisel oli talv Bulgaarias alanud, kuid vastu türklaste ootusi otsustasid venelased talvekorteritesse asumise asemel tungida üle Balkani mägede. Poliitiline olukord oli muutunud venelaste kahjuks ja Istanbul tuli vallutada enne suurriikide interventsiooni. London ei saanud küll humanistlikel kaalutlustel türklasi avalikult toetada, ent veel vähem talus ta Vene mõjuvõimu kasvu Balkanil, kus venelastel oli selge rahvastiku poolehoid.

Istanbuli vallutamiseks rühmitusid venelased kahte rünnakukolonni. Kindral Gurko suundus 65 000 mehega Sofiasse, mis vallutati 4. jaanuaril 1878. Kindral Radetzki pöördus samal ajal 35 000 mehega Šipka kuru peale, mille ületamist alustati 5. jaanuaril. Balkani mägedes oli jaanuaris kolme meetri paksune lumekiht ja öösel 16 kraadi külma.

Kehva varustuse tõttu külmusid paljud surnuks. Näiteks Podolia polgust hukkus külmakahjustuste tõttu kolme nädala jooksul 900 meest. Adrianoopol vallutati 17. jaanuaril ja veebruari alguseks olid venelased juba Istanbuli all. Linna vallutamist takistas inglaste vastuseis ning vene leeri laastav koolera ja tüüfus.

Berliini kongress
Türgi sõlmis Venemaaga 3. märtsil San Stefano rahulepingu, kuid Euroopa suurriikide vastuseisu tõttu Venemaa nõudmistele otsustati rahutingimused selliste suurriikide nagu Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa, Austria-Ungari, Venemaa, Itaalia ja Türgi osalusel Berliini kongressil revideerida. Türklaste huvide kaitsmiseks said britid vastutasuks Küprose saare. Kongressi tulemused põhjustavad kaudselt konflikte Balkani riikide vahel veel tänapäevalgi.

Berliini kongress osutus Türgi impeeriumi surmaotsuseks. Türgi oli sunnitud tunnistama Rumeenia, Serbia ja Montenegro iseseisvust ning Bulgaaria autonoomiat. Bosnia anti Austria-Ungarile ja Dobrudja maakond Rumeeniale. Sellega andis Türgi ära kaks viiendikku oma territooriumist ja ühe viiendiku oma rahvastikust ehk 5,5 miljonit inimest.

Venemaa oli saavutanud Türgi vastu totaalse võidu, mille tagajärjel hukkus 120 000 vene sõdurit, kuid kongressi otsusel pisendati Vene sõjalist võitu. Kongressi järel halvenesid järsult Venemaa-Austria suhted, mis ähvardasid luua Prantsuse-Vene liidu ning seega ohustada Saksamaad.

Territoriaalsed muutused pärast Vene-Türgi sõda. Autor/allikas: Ivo Sokka

Eestlased Türgi sõjas
19.–20. sajandil võitlesid eestlased kõigis Venemaa peetud sõdades, mis andis tõuke ka eestlastest ohvitserkonna loomiseks. Aastatel 1870–1914 lõpetas junkrukoolides sõjalise hariduse umbes 300 eesti soost nooremohvitseri ja 150 reservlipnikku. Vene-Türgi sõja ajal teenis üle Venemaa aega umbes 6000 eestlast.

Lisaks mobiliseeriti 1877. aasta suvel veel 2300 eestlasest reservväelast, kellest enamik asus Tallinnas 96. Omski polgu koosseisus. Kokku võttis Vene-Türgi sõjast osa umbes 4000 eestlast, kellest tuhatkond hukkus. Paljusid sõjas käinud mehi kurnasid hiljem sõja jooksul põetud koolera ja tüüfuse tekitatud tüsistused.

Tallinnast lahkusid mobiliseeritud rongidel 11. augustil 1877 ning jõudsid 22. augustil Tiraspoli linna (tänapäeva Transnistrias). Novembri algul osaleti mõnes tõrjelahingus Doonau ääres Türgi väiksemate üksuste vastu. Plevna langemise järel lahingutegevus soigus ja mobiliseeritud jäid talvekorteritesse isekaevatud muldonnides. Onnid mahutasid kuus meest ja olid vingused sisseõõnestatud tulekolde tõttu.

Mobiliseeritud on kirjeldanud neist mööduvaid türgi sõjavangide kolonne, keda 1878. aasta jaanuaris Venemaale konvoeeriti. Vangid olid viletsas olekus, paljajalu ning ööbisid lageda taeva all, mistõttu paljud surnuks külmusid. Umbes 430 sõjavangi jõudis 1878. aasta suvel Eestisse, neist omakorda umbes 150 Rakverre, kus tänaseni asub Türgi sõjaväekalmistu.

Talvekorterites viibimise ajal vaevlesid mobiliseeritud tegevusetuse käes ja otsisid teedelt koristamata hobusekorjuste vahelt elusaid, et need elule turgutada ja seejärel kohalikele kolme rubla eest maha müüa. Selle eest osteti pangetäis (umbes 12 liitrit) lahjemat viina ehk rakiat.

Veebruaris hakati uuesti liikuma ja märtsi algul jõudsid mobiliseeritud Tirnovosse. Kuna vahepeal olid türklased rahu sõlminud, siis paljud mobiliseeritud Türgimaale ei jõudnudki ja need suunati Burgasesse, kust nad laevaga tagasi Venemaale sõitsid. Mobiliseeritud olid Tallinnas tagasi 12. oktoobril 1878, kus neile korraldati Lasnamäel vastuvõtt ja seejärel marsiti mööda Tartu maanteed linna.

Peale mobiliseeritute osalesid sõjas ka ajateenijad, keda O. Loorits 1938. aastal intervjueeris. Näiteks 1855. aastal sündinud Kristjan Eidemann, kes käis enda sõnul türklasi nuhtlemas, oli just ajateenistusse võetud, kui ta lühikese väljaõppeperioodi järel rindele saadeti ja jõudis Istanbulini välja, kust ta haigete seas sanitaarlaevaga tagasi Venemaale saadeti.

Karl Masik seevastu oli teenistusse võetud 1876. aastal ja teenis suurtükiväelasena 35. suurtükiväebrigaadis Rostovis Jaroslavli kubermangus. Samal aastal oli saanud nende üksus liikuda Rumeenia piirile, kust sõja puhkedes marsiti jalgsirännakuga suvekuumuses Šipkani.

Hiljem osales ta ka lahingutes Plevna all, kus ta teadis hukkunud eestlasena nimetada Mart Motsi. Karl Masiku sõnul oli Vene sõdurite toit Bulgaarias kehv ning paljud mehed nõrkesid kurnavatel rännakutel. Suure tõenäosusega osales eestlasi ka Kaukaasia rindel Karsi ja Erzerumi kindluste vallutamisel, mida selles artiklis pole käsitletud.

Jäta Aadu, jõledaks läheb!
Lisaks sõjas käinud meestele on Vene-Türgi sõda jätnud ka sügava jälje Eesti kultuurilukku. Asjaoludele, et rahvas sõja põhjustest teadis ning seda pooldas, viitavad rindeteated ajalehtedes ning sõjatoetuseks loodud Punase Risti seltsid, mis kogusid annetusi ja andsid heategevuseks kontserte. Kokku koguti sõjatoetuseks Eesti- ja Liivimaa kubermangus 75 000 rubla.

Samuti on säilinud lugematul arvul sõdurilaule, milles kirjeldatakse üldsõnaliselt sõjakäigu kulgu ja olulisimaid sündmusi. Paljud laulud algavad kirja saabumisega keisrilt, mille all peeti ilmselt silmas sõjakuulutuse ettelugemist.

Tuntumate sündmustena on üles loetud Plevna, Karsi ja Erzerumi vallutamist. Lauludes nenditakse paljude eestlaste langemist, kuid hoobeldakse türklaste karistamisega kristlaste tagakiusamise eest Balkanil. Samuti on lauludes kirjeldatud rongisõitu Tallinnast Rumeeniasse ja sellele järgnenud jalgsirännakut Bulgaariasse. Sageli levitasid laule sõjast läbi käinud mehed.

Lisaks lauludele on etnoloogid üles kirjutanud rahvajutte, milles hoobeldakse kangelastegudega. Näiteks ühes sellises olla Tartu Aadu tapnud niipalju türklasi, et keiser isiklikult tulnud lahinguväljale ja öelnud: "Jäta Aadu, jõledaks läheb!" Samuti on kirjeldustes kaebused tervisehädade üle (peamiselt kehva riietuse ja tõenäoliselt toidumürgituse tõttu) ning sõjast naasmist haavatutena.

Vene-Türgi sõja järel juurdusid eesti keelde mitmesugused väljendid, nagu "Omadega Plevnas olema", mis viitab kitsikuses või hädas olemisele; "Läks Plevnaks" ehk kakluseks; või siis "türklane" kui sõimusõna.

Ajaloolane Kaur Lillipuu artikkel ilmus algselt ajakirjas "Sõdur".

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Allikas: Ajakiri "Sõdur"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: