Eesti on olnud sajandeid teiste riikide sõjatallermaaks. Võitlus Baltimaade pärast käis keskajal, uusajal, lähiajaloos ja jätkub ka praegu. Kahe maailmasõja vahel olid Venemaa kodusõja kaotanud valgetel oma plaanid, kuhu mahtusid ka Baltimaad.

Venemaa poolt vaadates, eriti pärast seda, kui Peeter I rajas 1703. aastal Neeva jõele Vene pealinna Peterburi, on Baltimaid peetud oluliseks strateegilise kaitse eelpostiks. Lääne poolt vaadates olid Baltimaad samuti puhvriks Vene ja Lääne tsivilisatsiooni vahel. Pärast esimese maailmasõja lõppu kaardile tekkinud kolm riiki moodustasid Lääne geopoliitikas üsna oluliseks peetud sanitaarse kordoni, mis pidi takistama bolševismi ideede ja mõjude levikut Euroopasse.

Venemaa kodusõja (1917–1922) vältel oli Eesti oluline platsdarm Loodearmee pealetungiks revolutsioonihällile – Petrogradile. Sõdadevahelisel ajal (1918–1939) muutus siinne territoorium Lääne ja Nõukogude Vene eriteenistuste lahinguväljaks. Vene valged emigrandid koostasid ka uued plaanid Baltikumi kasutamiseks platsdarmina võimalikuks pealetungiks Nõukogude Liidule.

Vene üldsõjaline liit

Kuigi Vene kodusõda jätkus kuni 1922. aastani, peetakse Krimmi poolsaarel tegutsenud kindralleitnant parun Pjotr Wrangelli Vene armee sõjalist kaotust 1920. aasta sügisel Vene valgete kaotuseks kodusõjas. Krimmi evakueerimisel viidi meritsi Türki ligi 150 000 Vene valgekaartlast ja sõjapõgenikku.

Esialgu õnnestus Wrangelli armeel säilitada lahingukord ja distsipliin. Tema väed paigutati Gallipoli poolsaarele, kus nad viibisid organiseeritult sõjaväelaagris mitme aasta jooksul. Kuna lootus uue sõjalise operatsiooni alustamiseks haihtus, pidi Vene armee juhtkond lõpetama "Gallipoli istumise" ning 1921. aastal organiseerima valgekaartlaste ümberpaiknemise Balkanile.

Aastatega hajusid Wrangelli armee ja teiste Vene valgete relvaformeeringute endised liikmed laiali mööda kogu maailma. Venemaalt lahkus ligi 2 miljonit inimest – sõjaväelased, haritlased, vaimulikud ja aadlikud ehk enamjaolt rahvuslik eliit.

Emigratsioonis viibides ei matnud parun Wrangell ja mõned teised Vene valgekaartlaste liidrid maha relvastatud võitluse jätkamise ideed. Nende jaoks olid emigratsiooni sattunud Vene sõjaväelased justkui ajutiselt oma riigi kaotanud ja mööda maailma hajunud armee. See armee pidi oma riigi tagasi vallutama.

Wrangell pidas võimalikuks kõik emigrandid ühel hetkel lippude alla kokku kutsuda otsustavaks retkeks Venemaa vabastamiseks bolševikkude ikkest. Selleks otsustas ta luua 1924. aastal Vene üldsõjalise liidu (Русский Обще-Воинский Союз, ROVS). Selles organisatsioonis oli kuus osakonda ja kaheksa territoriaalset allorganisatsiooni, mis hõlmasid peale Euroopa ka kogu maailma.

Vene valgekaartlaste ühingud väljaspool Euroopat olid Hiinas, Egiptuses, aga ka eksootilisemates kohtades, nagu Liibanon ja Süüria. Kokku võis ROVSi õitseajal 1925. aastal organisatsioonis olla 35 000 sõjaväelast, kellest 19 000 kuulusid sõjaväestatud ühendustesse.

Liidu peamine ülesanne oli säilitada Vene emigratsiooni sõjaline võime ning valmistuda sõjaks Nõukogude Liiduga. Peale selle korraldas ROVS terroristlikku tegevust Nõukogude Liidus, kogus luureinformatsiooni ning arendas oma struktuuri. ROVSi liidrid mõistsid, et aeg töötas emigratsioonile vastu, sest emigrandid hakkasid kaotama usku Venemaale naasta, kohanesid uue eluga ning hajusid aina rohkem mööda maailma laiali.

Seetõttu töötas endine Lõuna-Venemaa valgearmee kindral Arkadi Valujev 1929. aastal plaani ROVSi pealetungiks Nõukogude Liidule. Plaan oli koostatud üksikasjalikult, sisaldas kavatsust, kirjeldas tulevase sõja strateegiat ja taktikat ning oli varustatud põhjaliku mobilisatsiooniplaaniga.

Valujevi plaan

Valujevi plaani järgi tuli käsu peale koondada ROVSi osakondades registreeritud valgeid emigrante kokku kolonnidesse. Üksused oleks tulnud koondada nii maismaad pidi kui ka meritsi Nõukogude Liidu piiririikidesse, kaasa arvatud Eestisse, et tungida Nõukogude Liitu sisse.

Valgekaartlaste kolonnid pidid liikuma eri suundadest Moskva peale ning vallutama selle. Valujevi arvestus seisnes selles, et Nõukogude inimesed ei olnud bolševike võimuga rahul ning valgete emigrantide sissetungi korral puhkeks Venemaal laiaulatuslik mäss.

Ülestõusnud maarahvas ja ülejooksikud Punaarmeest liituksid valgete partisanidega ning sissetunginud kolonnidest saavad operatsiooni käigus arvukad sõjakoondised. Piirialadest initsieeritud mäss pidi ulatuma Moskvani, kus rahvamasside survel oleks langenud Nõukogude võim.

Seejuures mõistis Valujev, nagu ka teised ROVSi liidrid, et valgete partisanide sissetung võib toimuda ainult välisriikide ulatusliku toetuse ehk interventsiooni korral. Küsimus oli vaid selles, kas tugineda Inglismaale ja Prantsusmaale või hoopis Saksamaale. Ühtlasi pidasid nad oluliseks mängida interventsioonis ise juhtivat rolli.

Valujev nimetas seda sissetungi interventsiooniks ning plaanis kirjeldatud strateegiat "heinakuhja süütamiseks" – hein hakkab põlema äärtest ning jõuab suure leegina kuhja tippu. Valujev arvestas Clausewitzi teooriast tuletatud tõdemusega, et Venemaad puhtsõjaliselt ei ole võimalik kunagi vallutada. Seetõttu tegi ta panuse Nõukogude Liidu sisemiste vastuolude ärakasutamiseks üldrahvaliku mässu õhutamiseks.

Valged emigrandid Eestis

Valujevi plaani järgi pidi Eesti territooriumilt alustama sissetungi "kaardiväelaste kolonn", mida oleks juhtinud Peterburi kaardiväepolkudes teeninud ohvitserid ning mis oleks täienenud kohalikest Vene emigrantidest. Juhtroll ei oleks seal olnud mitte kohalikel Vene emigrantidel, vaid teistest Euroopa riikidest tulnutel. Selles oli ilmselt oma põhjus.

Teatavasti jäid Eestisse peamiselt Loodearmees teeninud ohvitserid ja sõdurid, kellest suurem osa siiski rändas Eestist välja juba 1920. aastal. Nii oli Eesti valgete emigratsioon väiksearvuline ning killustatud sisemiste lahkhelide tõttu. Kõige teravam konflikt oli kohaliku ROVSi juhi ja mõnda aega Eesti kõrgemas sõjakoolis töötanud professor kindralleitnant Aleksei Baiovi ja endise kaardiväeohvitseri kindralleitnant Oleg Vassilkovski vahel.

Sellest hoolimata korraldasid valged emigrandid Eestis erioperatsioone – oma agente toimetati üle Eesti-Nõukogude piiri, koguti andmeid ja plaaniti terroristlikku tegevust kommunistide vastu. Kogu ROVSi tegevus Eestis oli illegaalne, sest Tartu rahulepinguga oli keelatud Eestis igasugune Nõukogude Venemaa suhtes mittesõbralike organisatsioonide tegevus.

Nõukogude Liidu võimud toetasid aktiivselt Eesti kommuniste ja seetõttu tegid ka Eesti eriteenistused Vene emigrantidega aktiivset salajast koostööd, seda eriti 1920. aastatel. Olukorra tegi keeruliseks asjaolu, et Eestis tegutsenud valgete emigrantide liidrid olid seotud ka teiste riikide eriteenistustega. Näiteks Saksamaa, Poola ja ka Nõukogude Liidu eriteenistustega. Eesti eriteenistused püüdsid endale täpselt selgeks teha ROVSi tegevuse detailid ja seda ka väljaspool Eestit.

Valujevi plaani pärand

Valujevi plaan siiski ei õnnestunud. See vastas küll paljude valgete emigrantide ootustele "kevadisest retkest" Venemaale, kuid oli praktiliselt teostamatu. ROVS oli üle koormatud majanduslike küsimuste lahendamisega, et parandada emigrantide igapäevaelu. Kogu organisatsiooni tegevus oli õigupoolest halvatud Nõukogude eriteenistuste erakordselt efektiivse vastutegevuse tõttu.

Nõukogude eriteenistustel õnnestus mõrvata või röövida mitu ROVSi liidrit, värvata liikmeid oma salakuulajateks ning diskrediteerida organisatsiooni. Seetõttu kukkus läbi või jäi ära enamik ROVSi planeeritud operatsioonidest.

Teise maailmasõja alguseks valgete emigrantide organisatsioonid paljudes riikides nõrgenesid ning ei suutnud enam nii ambitsioonikaid plaane ette võtta. Hoolimata sellest osalesid mõned üksikud ROVSi liikmed sõjategevuses Nõukogude Liidu vastu Soome armee koosseisus talvesõja ajal (1939–1940) ning teenisid ka Jaapani armees.

Saksamaa sissetungil Nõukogude Liitu 1941. aastal ja sellele järgnenud Idakampaaniast võttis osa ligi 15 000 valget emigranti. Võttes arvesse Vene emigratsiooni koguarvu, oli see muidugi marginaalne osa. Valujevi plaani mõned ideed leidsid siiski rakendust mõnedes nõukogudevastastes relvaformeeringutes idarindel ja Saksa eriteenistuse tegevuses Venemaal.

Kes teab, kui Saksamaa strateegiline planeerimine oleks pannud avantüristliku Blitzkriegi asemel põhirõhu Nõukogude Liidu lagundamisele tema sisepoliitilistest, sotsiaalsetest ja rahvuslikest vastuoludest lähtudes, siis äkki oleks Idakampaania palju edukam olnud?

Igal juhul, Eesti geopoliitiline tähtsus seisneb ja seisnes riigi läheduses Venemaale. Sõdadevahelisel perioodil mõistsid seda Vene valged, nende liitlased ja oponendid.