Pilguheit minevikku – 19. sajand muutis meditsiini teaduseks

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Ernst Bergmann Autor/allikas: Meisenbach Riffarth & Co/Wikimedia Commons

Ülemöödunud, 19. sajand oli kaasajastumise protsessi alus ja muutis läänemaailma ajaloos peaaegu kõiki ühiskonna tahke, seal hulgas arstiteadust. Oma roll oli selle juures mängida ka baltisaksa teadlastel.

Nagu toob tabavalt välja meditsiiniajaloolane William Bynum, meditsiin aastal 1900 oli lähedasem tänapäevale kui meditsiinile aastal 1800. Enne 19. sajandit oli tervendamise praktika üldpildis sarnane olnud viimased 2000 aastat, kirjutab TÜ ajaloodoktorant ja muuseumi kuraator Anu Rae.

Arst oli tihtilugu jõuka patsiendi nõudmistele allutatud ärimees, kes andis vajadusel nõu eluviisi muutmiseks ning kombineeris seda eri ravimite ja aadrilaskmisega. Haiglaid oli vähe ja olemasolevad täitsid suuremalt jaolt hooldekodu funktsiooni.

Baltimaade kontekstiks püüdis kohalik talupoeg end enamasti iseseisvalt koduste vahenditega ravida ega usaldanud sakse arste. Apteek oli paljudele meditsiiniteaduse tipp. Rahvavalgustuse ja noblesse oblige (seisus kohustab, toim) põhimõtetest lähtuvalt jagasid hüva tervisenõu ja -abi talupoegadele ka kohalikud mõisnikud või nende prouad. Üldpildina oli arst siiski sarnaselt Jumalale ja keisrile nii kõrgel kui ka kaugel.

Kolm suurt katsumust
Mis seda kõike põhjustas? Esiteks polnud arstidel aastal 1800 patsiendi diagnoosimiseks peale oma meelte mingeid vahendeid. Seetõttu põhines peamine moodus haige seisundist ülevaate saamiseks kannataja enda öeldu uskumisel. Niisiis polnud harv juhus, kus doktor tõbist oma silmadega ei näinudki ja kogu suhtlus toimus kirja teel. Britid on suure tööna ära transkribeerinud 18. sajandi ühe kuulsaima Edinburghis tegutsenud arsti William Culleni kirjavahetuse (The Cullen Project), mis seda erakordselt hästi ilmestab.

Teisena võib välja tuua asjaolu, et arstiteaduse teadmised polnud patsiendi sümptomite leevendamiseks tihtilugu piisavad. Teisisõnu, kui haigus oli juba kohal, oli tegelikult vähe, mida sai teha. Omaaegsed seda nii traagiliselt muidugi ei tajunud. Igasuguseid haigusnähte püüti ikka igal võimalikul moel taganema sundida, olgu siis hüva ravimiga metsast või apteegist. Ka saun oli alati hea valik.

Kuna aga arsti enda meetodid andsid talupoja omadega võrreldes samaväärse tulemus, püsiski arsti positsioon suuresti tänu tema ülikoolis käimisest tulenevale autoriteedile ja kommunikatsiooni oskustele.

Kolmandaks oli haiglast eluga pääsemine õnnemäng. Antiseptika sünd jäi 19. sajandi teise poolde, mistõttu levisid kitsastes tingimustes igasugused nakkused sama rõõmsalt nagu lihapuljongil Petri tassis. Selleks aga, et tekiks arusaam bakterist kui haiguse põhjustajast, tuli eelnevalt teha palju erinevaid katseid. Peamiselt seostatakse bakteriteooriat prantsuse teadlase Louis Pasteuri nimega. Tehtud töö aitas mõista, kui oluline on haava sattunud mikroorganismide hävitamine

See kõik muutus 19. sajandil. Meditsiiniteaduse arendamiseks tekkisid täistööajaga teadlaste ametikohad. Samuti arenes diagnoosimistehnika: tulid stetoskoop ja termomeeter. Sajandi keskelt alates arenes jõudsalt ka kirurgia ja seda just tingituna üldanesteesia kasutuselevõtust. Sajandi teises pooles jäid tänu puhtuse võidukäigule opereeritavad palju sagedamini ellu. Varasemalt nentisid kirurgid , et operatsioon oli edukas, aga patsient ikka suri, tihtilugu just haavapõletikku.

Eetikaprobleemid
Ülikoolihaiglates olevad patsiendid täitsid nii õppe- kui ka uurimistöö eesmärki, nii nagu ka tänapäeval. Wilhelm von Humboldti kõrgkooli ideaali järgi viib edasi õpetamise ja teaduse sümbioos, mis on igasugustest piirangutest täiesti vaba. Saksa teadus oli just tänu soodsatele uurimistöö tegemise võimalustele üks maailma parimatest.

Siiski tuleb möönda, et uurimistöö eetika ei toiminud tollal veel rahvusvaheliste standardite järgi ja britid olid alles 1870. aastatel välja tulnud loomadel tehtavate teaduskatsete seadusliku reguleerimisega (Cruelty to Animals Act, 1876). Inimesteni jõuti natuke hiljem, nt 1900. aastal sätestati Preisimaal, et haiglapatsientide peal tehtavate teadusuuringute puhul on tarvilik informeeritud nõusolek.

Kohalikud kuulsused
Paljud kohalikud baltisaksa teadlased tegid Saksamaal hiilgavat karjääri. Üks nendest oli kirurg Ernst von Bergmann. Ta oli oma väärika karjääri jooksul tunnistajaks enneolematule arengule kirurgias. Pärast antiseptika kasutuselevõttu julgesid kirurgid minna kehapiirkondadesse, kus varem infektsioonioht oleks olnud liiga suur, nt kõhuõõnde. 1880. aastatel oli põletikulise pimesoole eemaldamine veel väga uus protseduur, kuna kirurgid alles "avastasid" kõhuõõneoperatsioonide võimalusi.

Kui Joseph Lister soovitas haava puhastada, piserdades desinfitseerivat ainet nii õhku kui ka kirurgiariistadele, siis von Bergmann astus sammu edasi. Ta hakkas rakendama aseptikat ehk püüdis luua operatsioonisaali bakterivaba keskkonda, kus mikroobid haava üldse ei satukski. Selleks tuli eelnevalt kuuma auruga steriliseerida kõik marlid, mitmekordselt kasutatavad kummikindad ja kirurgiariistad. Kui antiseptika tegeleb mustuse tagajärgedega, siis aseptika ennetab seda kõike, luues nii veelgi ohutumad opereerimisvõimalused.

Meie kohalik von Bergmann oli seotud ka Preisi kroonprintsi, kes sai lühikest aega olla keiser Friedrich Wilhelm III, ravimisega. Niivõrd kuulsa mehe haigus tekitas palju poleemikat ja tema õige diagnoos pole senini lõpliku kinnitust leidnud.

Ernst Bergmann kolleegidega pärast amputeerimist. Autor/allikas: unbekannt/Wikimedia Commons

Nimelt tekkis Preisi kroonprintsil 1887. aasta algul häälekähedus, mida püüdis ravida ebaõnnestunult vana hea keskkonna vahetusega. Seejärel tuli Friedrich Berliini Charité haiglasse von Bergmanni juurde konsultatsioonile. Mais 1887. aastal diagnoosis von Bergmann tal häälepaelte vähi ning soovitas kõri (larynx) kirurgilist eemaldamist.

Protseduur oli aga alles väga uus. Operatsiooni kirjeldati esmakordselt alles 1873. aastal ja kuni kroonprintsi juhtumini kokku alla 30 korra, seejuures neist viiel korra lvon Bergmanni poolt. Nende juhtumite suremus oli 80-90 protsenti, mistõttu sooviti teise arsti arvamust.

Teine arst oli inglane Morell Mackenzie. Tema kasuks rääkis nii tema spetsialiteet kui ka asjaolu, et kroonprintsess oli samuti inglanna, kuninganna Victoria vanim laps, ning kroonprintsess usaldas oma riigi arste rohkem. Mackenzie võttis biopsia, mida analüüsis tolle aja kuulsaim patoloog Rudolf Virchow. Virchow ei leidnud proovist vähirakke, mille tulemusena diagnoositi kasvaja healoomuliseks.

Lisaks prognoosis Mackenzie, et kroonprints saab varsti terveks. Nii aga ei juhtunud. Kokkuvõttes von Bergmanni soovitatud operatsiooni ei tehtudki. Keiser suri juunis 1888.

Heitlus nähtamatu vaenlasega
Nakkused polnud probleemiks vaid operatsioonisaalis, tegemist oli arstkonna jaoks üleüldise ja põhilise probleemiga. Inimkonna ajaloos olid nakkushaigused peamiseks surma põhjustajaks alates põllumajanduse tekkest kuni II maailmasõjani. Alates eelmise sajandi keskpaigast algasid laialdased vaktsineerimised, tulid antibiootikumid ja veelgi puhtam keskkond, tänu millele nakkushaigused taandusid.

Ainus inimeste nakkushaigus, mida on seni suudetud inimpopulatsioonist eemaldada, on rõuged. Praegu asuvad need viirused vaid kahes hästivalvatud Maailma Tervisorganisatsiooni hallatavas laboris USAs ja Venemaal.

Sajandi viimast veerandit iseloomustab pinev töö vaktsiinide kallal. Robert Kochi leiutatud tuberkuliinist küll vaktsiini ei saanud, kuid seda hakati kasutama tuberkuloosi diagnoosimisel. Aastal 1901 sai Emil Behring hobuste vereplasmast saadud difteeriaantitoksiini eest Nobeli preemia. Paul Ehrlich töötas välja ravimi süüfilise vastu. Selleks oli Salvarsan ehk esimene sünteetiline antibiootikum arseeni baasil.

Kerge ei ole olla naine
Naistel oli 19. sajandil arstihariduse saamine äärmiselt keerukas. Üks võimalus oli minna Zürichisse, kuigi algselt lubati Šveitsis meditsiini õppida vaid välismaa naistel, kohalikud daamid pidid valima sobilikuma haridustee. Seoses naiste emantsipatsiooniga hakkasid osad ülikoolid naisi loengutesse laskma, kuid üldiselt ei peetud seda siiski eiõigeks. Ülikooliharidus keelati seda tihti põhjendusega, et naise "konstitutsioon" ei võimalda tal selliste keeruliste teemadega hakkama saada.

Naiste ülikooli lubamine oleks seni hariduseprivileegi nautinud meesarstidele tähendanud konkurentsi kasvu. Seetõttu hakati loodusteadustest otsima "tõendeid", miks naised ei tohiks ülikoolis õppida. Näiteks näitasid antropomeetrilised mõõtmised, et naiste ajukolju maht on keskmiselt meeste omast väiksem. Sealt edasi aga tehti suur loogikaviga ja väideti, et väiksem ajumaht tähendab väiksemat intellekti. Sellest "järeldati", et naised ei olegi võimelised ülikooliharidusega hakkama saama.

Samuti usuti, et naise aju tarbib intellektuaalse töö käigus ära enamuse toitainetest. Selle tulemusel võivad reproduktiivorganid kannatada ja nii ka tulevaste laste "kvaliteet" oluliselt kahaneda.

Kui tuua võrdluseks Tartu, siis siinses ülikoolis võisid naised minna vabakuulajaks 1905. aastal ja 1915. aastal said naised õiguse olla immatrikuleeritud täieõiguslike üliõpilastena.

Psühhiaatria ja sõltuvus
Samuti oli 19. sajandi lõpp märgiline psühhiaatria jaoks. Tulid käibele uued taksonoomiad, nagu maniakaal-depressiivne häire. Selle mõiste pakkus välja ka Tartus töötanud psühhiaater Emil Kraepelin. Tänapäeval on selle parim vaste I tüüpi bipolaarne häire. Tollal aga polnud psühhiaatriahäirete klassifikatsioon veel rahvusvaheliselt standardiseeritud. Siiski algas vaimuhaiguste täpne defineerimine ja etioloogia uurimine just 19. sajandi viimastel kümnenditel.

Lisaks muutus sajandi teises pooles aegamisi probleemiks opiaatide pea kontrollimatu kasutamine. Samas tuleks mõista, et tegemist oli esimese korraga inimkonna ajaloos, mil valu oli võimalik seljatada. Kuigi oopium oli Euroopa kultuuriruumis ka varem teada, oli siiski tegemist täiesti uue olukorraga. Idee sõltuvusest polnud veel välja kujunenud. Morfiinisõltuvus 19. sajandil oligi pigem meditsiinitöötajate probleem.

Olen ise uurinud Tartu Ülikooli psühhiaatriakliiniku patsientide diagnoose 19. sajandi lõpus. Ka meil tuleb hästi välja, et morfiiniprobleemidega sattusid kliinikusse arstiteadusega seotud inimesed: arstiprouad, meditsiiniüliõpilased, arstide pojad, ämmaemandad, aga ka mõni kõrgklassi inimene. Põhjus seisneb selles, et vaene talupoeg poleks lihtsalt jõudnud endale opiaadisõltuvust finantsiliselt lubada.

Tänapäeva meditsiin on võrdlemisi uus nähtus. Pelgalt 150 aastat tagasi oli meile kõigile tuttav haiglate süsteem ja arstiõpe alles välja kujunemas ning arstiteadus tegi eelnevat kaht aastatuhandet häbisse jätvaid edusamme. Vaadates tagasi 19. sajandi lõpu meditsiinile, saame olla tänulikud tollaste teadlaste ennastsalgavale tööle nüüdisaja tervishoiu alustalade loomisel.


ERR-i keskkonnas Jupiter saab praegu vaadata ajalooliselt äärmiselt tõepärasest seriaali "Charité", mis annab suurepärase ülevaate 19. sajandi lõpu meditsiini saavutustest ja valupunktidest. Soovitan seda kindlasti kõigile nii tänapäevase kui ka vanema aja meditsiini huvilistele.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: